Kui Soomes Susiluolas on tõesti elanud neandertallased, on tegemist sensatsioonilise avastusega, sest kunagi varem pole neandertallaste jälgi leitud aladelt, mille pinnast on hiljem „töödelnud" viimase jääaja mandriliustik. Susiluola leiud on äratanud huvi kogu maailmas, kuid Soome arheoloogide endi arvates pole asi veel kaugeltki selge. Eesti kiviaja asjatundja Aivar Kriiska soovitab Susiluolas igal juhul uurimistööd jätkata.
Susiluola nime kannab koobas, mis paikneb Kesk-Soomes Kristiinankaupunki lähistel ja mida 1996. aastal hakati puhastama sinna kogunenud pinnasest, muu hulgas siis ka jääaja-aegsest moreenist. Et tegu on Soome suurima koopaga, oli eesmärgiks avada paik turistidele. Väidetavalt loodeti koopast leida midagi ka Eemi jäävaheajal, st umbes 130 000 - 115 000 aastat tagasi Soome aladel elanud loomade kohta, sest geoloogidele oli juba varasemast teada, et Karijoki piirkonnas ei liigutanud jääaeg pinnast nii palju kui mujal ja et seal on võimalik tuvastada pinnasekihte, mis pärinevad viimase jääaja eelsest ajast.
Tänaseks on Soome arheoloogid ja geoloogid vaielnud Susiluola ja sealt pärit leidude üle juba üle kümne aasta. Kõik sai alguse koopast leitud kividest, mida üks pool tõlgendab kui inimese, ajastut arvestades siis neandertallase kätetööd, teine aga eitab inimese rolli nende kivide vormijana. Põhjanaabrite Tiede esitas maikuus kokkuvõtlikult mõlema poole argumendid. Susiluolat neandertallaste peatuspaigana käsitlevad uurijad väidavad, et koopast leitud kive on töödelnud inimkäsi, et vastavad pinnasekihid pärinevad jääaja-eelsest perioodist ning et ka muud märgid, näiteks koopasuu lähedalt leitud tuleaseme jäljed ja koopast leitud kõvakstallatud pind, toetavad teooriat, mille järgi Susiluolas elasid või peatusid kunagi neandertallased. Vastased omakorda kinnitavad, et kive on vorminud loodus ja et kõnealuste pinnasekihtide vanus pole ikkagi täpselt määratletav. Tuleaseme olemasolu pole nende arvates samuti veel tõestatud ning koopapõranda võisid kõvaks tallata loomad.
Susiluola leidude asjus on küsitud arvamust ka mitmetelt välismaistelt ekspertidelt, kellest enamik toetab neandertallaste-teooriat, teiste hulgas ka Eesti parim kiviaja tundja arheoloog Aivar Kriiska. Ometi on Soome endi uurijad jätkuvalt pigem skeptilised ning pelgavad koguni, et suutmatus Susiluola küsimuses üksmeelele jõuda võib varsti hakata kahjustama Soome arheoloogia mainet.
Miks nii? Mis Susiluolas siis ikkagi on leitud? Kas Susiluola leiud ahvatlevad tegema uusi järeldusi ka Eesti asustuse kohta? Kommenteerib Tartu ülikooli professor arheoloog Aivar Kriiska: „Unistus leida inimeellaste jälgi Läänemere piirkonnast on saatnud arheolooge juba aastakümneid. Nii näiteks pidas Eesti alal seda teoreetiliselt võimalikuks arheoloog Harri Moora juba 1935. aastal ilmunud üldteose „Eesti ajalugu" esimeses, esiajalugu käsitlevas osas. Aluseks sellele oletusele on olnud teadmine, et viimasele suuremale (nn Weichseli) jääajale (115 000 - 9600 aastat eKr) eelnenud (nn Eemi) jäävaheajal oli Läänemere ümbruses ilmastik soojem kui tänapäeval, näiteks Eesti alal kasvasid siis laialehelised metsad ning isegi praegu Lõuna- ja Kesk-Euroopale omased tamme- ja valgepöögi salud. Looduskeskkond oli igati soodne ja miks oleksid toona Euraasias laialdastel aladel elanud neandertallased pidanud seda piirkonda vältima.
Aeg-ajalt on idee jääaja-eelsest asustusest saanud toitu ka erinevate leidude näol, mis aga paraku on ikka osutunud ebapiisavaks, neil esinevaid jälgi ei ole suudetud ühemõtteliselt siduda inimese tööga. Arvata võib seda aga siiski päris mitme Taanist saadud juhuleiu puhul. 1937. aastal tehti niisugune oletus ka Eestist Mõnistest koos mammutiluuga leitud tulekivitüki kohta.
Juba enam kui kümme aastat saadab neandertallaste asustusjälgede jahti Läänemere piirkonnas Soome Susiluola lugu. Mäletan päris teravalt seda positiivset emotsiooni, mida kogesin minagi 1996. aasta mai lõpus - olin siis just Soomes arheoloogilisel ekspeditsioonil -, mil uudistest jooksis läbi teade Karijoki Susivuori Susiluola koopast geoloogiliste tööde käigus leitud töötlusjälgedega kivist. Kas nõel heinakuhjast on tõesti leitud?
Nüüd on Susivuori graniitkaljus paiknevas ligi 30 meetri laiuses ja sama suure sügavusega koopas juba mitu aastat töötanud interdistsiplinaarne ekspeditsioon ning avastanud ja avanud seal mitmeid eriaegseid kihistusi. Kui ülemised neist pärinevad jääaja-järgsest ajast - Läänemere Antsülusjärve staadiumist (9000-7000 aastat eKr), siis alumised on sinna ladestunud viimase jääaja eel. Kaevamiste käigus on leitud sadu Jotnia liivakivi, kvartsiidi ja teiste kivimite tükke, millel on niisugused spetsiifilised jäljed või mis on niiviisi lõhestunud, nagu see üldjuhul leiab aset vaid inimese tehtud töötlusel.
Loomulikult on Susiluola leidudega kaasnenud tõsised teaduslikud dispuudid ning kohati päris kirglikud ja isikute tasemeni ulatuvad vaidlused. Kas ikka on tegemist inimese valmistatud tööriistadega või on artefaktise asemel hoopis geofaktid, mis looduse vingerpussina vormitud nii, nagu seda oleks teinud inimene? Küllap oli Vene loodusteadlasel Sergei Meienil õigus, kui ta väitis, et „teadlasele pole intuitiivselt põhjendatud postulaadi muutmine sugugi kergem kui sügavalt usklikul usu sümboli vahetus". Kumb pool oma seisukohta peaks muutma, ei ole veel üheselt selge. Põhiline on aga see, et argumente otsitaks jätkuvalt ikka kivileidude, mitte neid uurivate inimeste juurest. Seda ma loodan ja soovitan oma Soome kolleegidele. Dispuudid, kui neid peetakse teaduslikul pinnal, ei kahjusta, vaid kaunistavad Soome arheoloogiat
Kuna tegelen põhiliselt kiviaja nooremate järkudega ja keskmine paleoliitikum, nagu arheoloogid seda neandertallaste aega tavaliselt nimetavad, ei ole minu vahetu uurimisperiood, ei pea ma end kaugeltki eksperdiks, et sajaprotsendiliselt ühte või teist seisukohta toetada. Siiski on kividel olevad jäljed - olen nii mõndagi neist leidudest silmitsenud vahetult - niisugused, mis minu arvates võiksid pigem olla inimtekkelised. Igal juhul ei tohiks Susiluolat veel maha kanda ja uurimist tuleks jätkata."
