Arvatakse, et pika kestvusega gammasähvatused pärinevad massiivsete tähtede plahvatamisest. Niisugune sündmus tekitab kaks kiirtekimpu, mis on küllalt heledad, et neid näha kuni 13 miljardi valgusaasta kauguselt, st peaaegu nähtava Universumi piirilt. Enamik gammasähvatusi helendavad optilises diapasoonis tunde pärast gammakiirguse vaibumist - nähtus, mida tuntakse kui optilist järelhelendust. Siiski on esinenud sähvatusi, kus nähtav valgus on väga vähene või puudub üldse - nn tumedaid gammasähvatusi. On oletatud, et need gammasähvatused on nii kaugel ja seetõttu nii suure punanihkega, et nende optiline järelhelendus on nihutatud optilisest piirkonnast välja infrapunasesse. Uued vaatlused toetavad siiski levinuimat hüpoteesi, mille järgi tolm varjutab nähtavad lainepikkused tumedatel gammasähvatustel, mis toimuvad lähemal kui 12,9 miljardit valgusaastat.
Astronoomid kasutasid 60tollist Palomari teleskoopi, et uurida gammakiirgust mõõtva NASA satelliidi Swift avastatud 29 gammasähvatust, millest 14 klassifitseeriti kui tumedad. Seejärel kasutati Keck'i I teleskoopi, et vaadelda tumedate sähvatuste peremeesgalaktikaid. Üheteistkümnel juhul neljateistkümnest õnnestus edukalt määratleda galaktika, kus plahvatus toimus, ülejäänud kolmel sähvatusel oli nõrku optilisi dublikaate.
Tulemused näitavad, et ükski neist sähvatustest ei pärine Universumi kaugeimatest piirkondadest, kuna siis oleks optiline valgus nihkunud punanihke tõttu infrapunasesse - põhjuseks Universumi paisumine. Siiski on ka „kauged" tumedad sähvatused olemas. Hiljuti avastati üks selline 13,1 miljardi valgusaasta kauguselt. Uuringute tulemusi kombineerides leiti, et kaugete tumedate sähvatuste osakaal jääb 0,2-7 protsendi vahele.
Kõnealune uurimus väidab, et tumedate sähvatuste optilise järelhelenduse nõrkust põhjustab tolm sähvatuste peremeesgalaktikates. Tolm neelab järelhelenduse valguse enne, kui see galaktikast välja jõuab. Kuid galaktika enda tähtede kiirgus näitab, et tolmu ei ole, mis viitab sellele, et tolm võib olla kogunenud kamakatesse või pilvedesse, kus seda on raske avastada.
Lõppjäreldusena väidetakse, et tolmu võib olla palju rohkem, kui teiste mõõtmismeetodite tulemused seni on näidanud. Seetõttu võivad tumedad gammasähvatused olla täiendav infoallikas vastamaks küsimusele, kui suur osa oli tähetekkel varase Universumi galaktikates. Andmed näitavad, et tähetekke kiirus varases Universumis ei olnud nii intensiivne, kui seni arvati. Et seda järeldust kinnitada, läheb vaja täiendavaid uurimusi.
Allikas
Berkeley Astronomers Lift Shroud on Dark Gamma Ray Bursts. Kecki Observatoorium.
Uudise kirjutas Horisondi teadusblogi jaoks Jüri Ivask, TTÜ Geoloogia Instituudi vanemteadur (www.gi.ee), astronoomiahuviliste ühenduse Ridamus (www.ridamus.ee) üks asutajatest.
astronoomia
Astronoomia on teadus, mis uurib kõike meie maakerast väljapoole jäävat.pilv
Pilved on nähtavad aerosoolikogumid taevas. Tavaliselt koosnevad veepiisakestest või jääkristallidest, eriti sageli aga nende segust, mis on kondenseerunud sobivatel tingimustel. Seejuures hõljuvad pilved planeedi pinna läheduses. Astronoomias nimetatakse pilveks ka nähtavate aineosakeste massi, mis püsib koos tänu gravitatsioonile, nagu näiteks udukogu.
Pilved tekivad enamasti õhu adiabaatsel jahtumisel, st reeglina siis, kui õhk tõuseb, jahtub ja veeaur lõpuks kondenseerub, kuid tuntakse ka pilveliiki, mis tekib õhu vajumisel.
Pilved klassifitseeriti alles 19. sajandil (Luke Howard) ning tänapäeval jaotatakse need nelja klassi ja kümnesse põhiliiki. Pilveliike on tegelikult üle saja ning sagedane on üleminek ühest liigist teise.
Pilved on oluline kliimafaktor, mis põhjustab sademeid (nii vedelaid kui tahkeid), muudab temperatuurirežiimi vähem kõikuvaks jne, aga nende täpne klimatoloogiline mõju, eriti temperatuurile, pole siiski teada.
valgusaasta
Valgusaasta (va) on vahemaa, mille valgus läbib vaakumis ühe aasta jooksul.
1 valgusaasta = 9,4605∙1015 meetrit.
