Puhume tolmust puhtaks vanad heliplaadid ehk vinüülid, nagu neid nüüd on kombeks kutsuda, ja paneme mängima. Kuulamiseks ehitame grammofonile sobiva eelvõimendi.
Pisikest töötuba koristades avastasin, et laua all riiulil vedeleb kunagise tehase RET kõrgklassi grammofon Estonia 010. Tehase praagipoest sai see ülikooli ajal ostetud ja tööle putitatud. Mängis küll ja omas tolle aja kohta päris huvitavat lugude otsimise automaatikat. Ei tea, kas pill veel töötab? Plaate, mida kuulata, oleks palju, ja räägitakse, et uue magnetnõela saab vajadusel veel nüüdki poest osta.
Vaatamata praeguseks iganenud sisule läbis vinüülimängija testi edukalt - ainult plaaditaldrik keerles tagurpidi. See oli pilli üks tüüpvigadest ning piisas mootori juhtskeemi elektrolüütkondensaatorite vahetamisest; 9 ringis neid oligi. Elektrolüütkondensaatorid nimelt kaotavad vananedes mahtuvuse. Selles võis ka testri abiga veenduda.
Estonia plaadimängija oli mõeldud kuulamiseks muusikakompleksi kaudu ja seepärast puudus selles muusikaradu lugeva magnetnõela eelvõimendi. Tänapäevase Harju keskmise „sanga" külge seda torgata ei saaks, sest esiteks on nõela väljundpinge madal ja teiseks peab signaali eelnevalt veidi töötlema. Aga see pole ju elektroonikule suur mure. Käesoleva nupukese teema ongi pisike RIAA - sageduskarakteristikuga eelvõimendi grammofonile. Skeeme on teisigi, ka keerukamaid koos infraheli piirkonna müra (vibratsioon!) filtriga jne.
RIAA!? Millega seda süüakse ?
Milleks ikkagi peab magnetpea võimendi olema eriline? Sageduskarakteristiku tahtlike moonutustega kirjutamise käigus sooviti vältida grove modulation'i. Seepärast lõigati toorikut sagedustel alla 500 hertsi (Hz) konstantse amplituudiga. Kuna magnetpea väljundpinge amplituud sõltub nõela liikumiskiirusest, peab kuulamisel basside võimendust uuesti tõstma. Paha on triki juures see, et nii võimendatakse ka plaaditaldriku vibratsiooni ja kogu masina liikumise müra. Selle vähendamiseks riputatigi süsteem vedrudele ja kasutati võnkumisi summutavaid jalgu.
Üle 500 Hz signaalide puhul toimus lõikamine konstantse kiirusega.
Lisaks püüti vähendada kõrgsageduslikku müra, mis tekib tolmust ja plaadi pinna ebaühtlusest. Salvestamisel võimendati täiendavalt signaale sagedusega üle 2100 Hz (6 detsibelli oktaavi kohta).
Ühtekokku oli kirjutusseadme sageduskarakteristikul kolm murdepunkti: 50,05 Hz, 500,5 Hz ja 2122 Hz. Järelikult, kui tahame kuulda originaalheli, peab ka mahamängimise seadme võimendi omama samas kohas vastupidiseid murdepunkte. Ja mõistagi peab skeem signaali piisavalt võimendama.
Kogu see keerukana tunduv korrigeerimine tehakse teoks lihtsate RC ahelatega (skeem trükinumbris).
Joonisel on kujutatud stereovõimendi ühe kanali skeem. Teine on täpselt samasugune. Mõlemad võimendid saavad toite läbi ühise RC-filtri elementidel R9 ja C3. Toide võetakse grammofoni toiteblokist enne pingestabilisaatoreid.
Võimendi on kaheastmeline transistoridel Q1 ja Q2. Skeemi alalispinge tööpunkti hoiab paigas negatiivne tagasiside läbi takisti R11.
Kirjeldatud sageduskorrektsiooni annab segasevõitu ahel kahe transistori vahel. C4 ja R4 määravad madalsagedusliku kompensatsiooni, ülejäänud rägastik mõjub kõrgematel sagedustel.
Kuna skeemil on ühepolaarne (ainult +pinge) toide, antakse ja võetakse signaal üle eraldavate elektrolüütkondensaatorite (C1 sisendis ja C7 väljundis). R1 ja R12 tagavad nimetatud kondede tühjenemise, ilma selleta jääks need määramata olekusse.
Skeem mahtus kenasti grammofoni „käpa" mehhaanika ja plaadimootori vahele pisikesele trükkplaadile.
Minul hakkas võimendi tööle kohe esimesel sisselülitamisel. Kui see nii ei ole, tuleks alustada transistoride õige ühenduse kontrollist. Normaalselt töötavas võimendis on Q2 kollektoril umbes pool toitepingest.
Kui signaal küll läbib skeemi, aga on kuulda võrgumüra madalatoonilise urina näol, tuleks kontrollida plaadimängija toiteosa kondensaatoreid. Nii vana tehnika korral on need tõenäoliselt juba omadega läbi. Vajadusel võib ka suurendada eelvõimendi kondensaatori C3 mahtuvust (piiravad vaid selle mõõdud).
Ega's midagi, klapid pähe ja sukeldume meeldiva muusika maailma. Ärge unustage plaate enne kuulamist tolmust puhastada. Häid vinüülielamusi!
VELJO SINIVEE (1964) töötab Tallinna tehnikaülikooli füüsikainstituudis elektroonikuna.
Huvialadeks elektroonika, koodi kirjutamine mikrokontrolleritele, akvaristika. E-aadress:
felch@staff.ttu.ee, koduleht: http://parsek.yf.ttu.ee/~felc/
