Selles numbris HILLAR ABEN

Die Entstehung von Goethes Werken in Dokumenten

Band 3: DIDEROT – ENTOPTISCHE FARBEN

M. Mommsen, K. Mommsen

Redaktion P. Ludwig

Walter de Gruyter, Berlin, New York, 2006

Hind Krisostomuse veebipoes 2648 krooni

Selleks on „Goethe teoste tekkelugu" kolmas köide, millest peamine osa käsitleb Saksa kirjaniku Johann Wolfgang von Goethe reaktsiooni Eesti-Saksa füüsiku Thomas Johann Seebecki avastatud entoptilistele värvustele (sks entoptische Farben), mis ilmnevad karastatud klaasi vaatlemisel polariskoobis. Avastusel põhinevaid fotoelastsusmeetodeid rakendades saabki näiteks uurida pingete jaotust mingis läbipaistvas detailis või konstruktsioonis, millest on juttu Horisondi intervjuus. Selle raamatu juurde viis mind soov teada saada, milline oli see teaduslik ja üldse vaimne atmosfäär, milles Tallinnas sündinud Seebeck tegi oma tähelepanuväärse avastuse. Omandanud Göttingeni ülikoolis meditsiinidoktori kraadi, siirdus Seebeck 1802. aastal Jenasse, kus algas aastaid kestev sõprus ja koostöö Saksa filosoofi Georg Wilhelm Hegeli ja Goethega, kes teatavasti pühendas kirjandusliku loomingu kõrval palju aega loodusteaduslikele uuringutele.

Goethe on avaldanud teaduslikke kirjutisi anatoomia, botaanika, zooloogia, geoloogia, meteoroloogia ja optika valdkonnast. Kuid tema peamine uurimisobjekt oli siiski optika. Goethe raamat „Värvusõpetusest", mis ilmus 1810. aastal, tekitas teadlaste ja filosoofide seas rohkesti poleemikat sellega, et ta ei tunnistanud kuulsa inglase Isaac Newtoni õpetust loomuliku valguse koosnemise kohta  erinevate lainepikkustega kiirtest. Vaadeldav raamat sisaldab Goethe kirjavahetust Seebecki, Hegeli, Saksa filosoofi Arthur Schopenhaueri ja paljude teiste selle aja teadlaste, literaatide ja filosoofidega, samuti väljavõtteid Goethe päevikust. Imponeerib Goethe kompetentsus optikas - ta on professionaalsele füüsikule Seebeckile täiesti võrdne vestluspartner.

Vaadeldav raamat aitab mõista 19. sajandi suurvaimude mõttemaailma ja paneb imetlema nende universaalsust ja suurepärast orienteerumist teaduses. Teiselt poolt on suhtumine Seebecki avastusse ka mingil määral poeetiline ning raamat lõpebki Goethe luuletusega „Entoptilised värvused".