Hergi Karik
Leiutised ja avastused keemias
Kirjastus Ilo, 2009
Inglise kuningas Henry IV, kes valitses 15. sajandi algkümnendil, andis välja seaduse, mida pole kunagi rikutud. Nimelt keelas ta muuta väheväärtuslikke metalle kullaks. Või õigemini on rikutud, aga tuumareaktoris. Kummalisel kombel muundub kullaks elavhõbe, mida pommitatakse neutronitega - nagu alkeemikudki lootsid kulda saada elavhõbedast.
Kui tahate saada targaks, siis sööge kulda. 20. sajandi lõpul kinnitasid nõnda mõned USA teadlased, kes söötsid katseisikutele päevas 0,03 grammi kullaühendeid. Nende isikute IQ tõusis kontrollrühmaga võrreldes 20 protsendi võrra.
Kui sellelaadsete faktidega oleks tulnud lagedale mu keskkooli keemiaõpetaja, oleksin võib-olla ka keemiasse hakanud suhtuma nagu matemaatikasse või füüsikasse - see tähendab suure huviga. Tuleb aga ausalt tunnistada, et keemia vastu mul erilist keemiat ei tekkinud, kui üht tuntud kalambuuri kasutada. Võib-olla pole seda keemiat tundnud ka muu rahvas - miks muidu teatud liiki vabakäiguvange keemikuteks kutsuti. Võib-olla ei meeldinud mulle keemia sellepärast, et selles on midagi, mida ei saa välja arvutada.
Reis füüsika ja bioloogia vahel
Eesti teadusfilosoof, keemiku haridusega Rein Vihalemm juhib tähelepanu, et füüsika loob tegelikult oma uue maailma, mida saaks valemitega ja loogikaga seletada ning mis ei pruugi hõlmata kogu kõiksust. Keemia on aga Vihalemma sõnul tähelepanuväärne uurimisobjekt just seepärast, et sellel on kahene loomus. Ühelt poolt sarnaneb füüsikaga, teiselt poolt aga bioloogiaga.
Nüüd on lõpuks selge, miks mulle keemia juba keskkoolipõlvest istunud ei ole. Pole lihtsalt seda kahetist loomust tabanud, olen otsinud täppisteaduslikku lähenemist. Kuid täppisteaduslik lähenemine tähendab, et nähtusi kirjeldatakse sellistes ideaalsetes tingimustes, milles need alluvad täpsetele loodusseadustele, mida saab kirjeldada matemaatiliselt.
„Keemia on määratletud ainete - nende identifitseerimise ja saamise, üksteiseks muundumiste - kaudu," ütleb Vihalemm oma raamatus „Teadusfilosoofilisest vaatepunktist".
Emeriitprofessor Hergi Karik on kadestamisväärse järjekindlusega ja läbi aastakümnete kirjutanud keemiast küll ühe, küll teise, küll kolmanda kandi pealt. Ikka selleks, et teha oma lemmikala mõistetavaks ja kättesaadavaks ka laiemale rahvale. Nüüd on Hergi Karik saanud hakkama tõelise tour de force'iga ning koondanud ühe raamatu kaante vahele kõigi keemiliste elementide saatuse, olemuse ja võimaliku tuleviku. Sellest raamatust on võetud tutvustuse alul toodud näitedki. „Kõikide keemiliste elementide avastamislugu esimesest elemendist kuni elemendini järjenumbriga 118. Keemilise elemendi eripära. Rakendused. Biotoime organismis." Nii on ta raamatu alapealkirjastanud.
Siit ei leia me vaid elementide passiandmeid. Saame kaasa elada nende avastamise kohati põnevatele, kohati traagilistele lugudele. Tutvuda nende läbi prominentsete keemikutega, kes on muutnud meie maailma selliseks, nagu näeme köögis, elutoas ja läbi autoakna. Lugeda, kuidas neid elemente või nende ühendeid on ära kasutatud poliitiliste mõrvade, sõjalise jõu ja inimliku ahnuse teenistuses.
Keemiast rääkides ei pääse kuidagi mööda alkeemiast. Nii ka Hergi Karik. Tema kõneleb alkeemiast põhiliselt element kulda käsitlevas osas. Ta tunnistab, et „kuigi alkeemia on filosoofiline süsteem, mille maailmakäsitlus põhineb keemilistel muundumistel, oli selle üheks rakenduslikuks väljundiks odavamate metallide (elavhõbe, vask, raud, plii, tina jt) muundamine väärismetalliks kuld".
Alkeemial ei ole ka Rein Vihalemma sõnul keemiaga suurt pistmist: „Alkeemia oli teatav teadusajastu-eelne terviklik kultuurinähtus, mille eesmärgid olid teised kui keemial, kuigi ta n-ö kõrvalsaadusena sisaldas ka keemiat ning on seetõttu keemiaga ajalooliselt seotud."
Hergi Karik oma raamatus ei filosofeeri ega kalambuuritse ega visanda värvikaid teadusmaastikke, mille vahel siis teadlased elavad, loovad ja lehvitavad, nagu seda teevad bestsellereid tootvad angloameerika teaduskirjanikud. Tema stiil on rahulik, kohati isegi kuivakene. Ent raamatus on palju teavet ja leidub ka anekdootlike vahepalakesi.
Elementaarne ajalugu
Kuid erilise tooni annab raamatule võimalus jälgida maailma ajalugu läbi keemiliste elementide avastamise, kasutuselevõtu ja loomisegi. Tõepoolest, Hergi Karik on reastanud elemendid ajaloolises järjestuses - nõnda, nagu nüüdisinimene neid tundma õppis ja sihipäraselt kasutama hakkas. Nii et tema raamat on omamoodi alternatiivne ajalooõpik, sõna otseses mõttes elementaarne ajalugu, kust ei puudu küll poliitilised mõrvad ja sõjadki, aga kus lahingud, vallutused ja alistamised ei kipu siiski valdama nagu ajaloo tavaõpikutes.
Tore, et raamatul on iga inimese jaoks ka puhtpraktiline külg - siit saab lugeda, kuidas üks või teine element inimese organismile mõjub või seda mõjuda võib. Selgub, et pole sugugi õige arvata, nagu oleksid kõik looduslikud taimed tervendavad. Oh ei, nad võivad sisaldada ka imetajate organismile ohtlike keemiliste elementide ühendeid.
Hergi Karik ei tee suuri sõnu ega maali väljamõeldud pilte teadlaste raskest, kuid tänuväärsest tööst. Ta on asjalik ja sellega seonduvalt ka usaldusväärne. Seda raamatut saab lugeda ajaloohuvi rahuldamiseks, silmaringi laiendamiseks - või siis kasutada omamoodi teatmikuna. Mida hõlbustab lisatud märksõnastik.
Nõnda seisab Hergi Kariku raamat Eesti populaarteaduslikus kirjanduses suisa üksi. Ei mäleta küll autoriteostest midagi, mis oma põhjalikkuselt ja ammendavuselt samal astmel oleks. Kui, siis mõni Harry Õiglase või Heino Eelsalu raamatuist.
Alumiiniumi lugu
Üks vahvamaid raamatu peatükke pajatab alumiiniumi käekäigust. See on maakoores kõige levinum metall, ent hoolimata roomlaste väidetest, et nad seda kasutasid, ei tulnud alumiiniumi avastamine kergelt. Nimi oli küll juba enne olemas. Muidugi oli selle nime taga Antoine de Lavoisier, geniaalne Prantsuse keemik, kes aga oli ka kuninga maksukoguja, mistõttu kaotas revolutsiooni ajal giljotiini all pea. Siis astus mängu mitmekülgne britt Humphry Davy, kes siiski alumiiniumile pihta ei saanud. Endalegi ootamatult avastas selle hoopis elektromagnetismi uurija taanlane Hans Christian Øersted aastal 1825. Sakslane Friedrich Wölhler sai jälile, kuidas alumiiniumi toota, ja kui prantslane Henri Sainte-Claire Deville Wöhleri keemilist meetodit täiustas, siis saigi seda toota - küll nõnda vähe, et alumiiniumi hinnaks kujunes enam kui kullal ja hõbedal. Seepeale hakkas seda väärismetalli oma lauanõudes ja ehetes kasutama Napoleon III.
Elektrolüütiliselt hakati alumiiniumi tootma pärast sakslase Verner von Siemensi dünamomasina leiutamist. Seepeale edendas alumiinium elektri tootmist. Ja teeb seda siiani - on ju Assuani pais Egiptuses rajatud just nimelt alumiiniumit silmas pidades ning Islandi kunagine jõukuski põhines suuresti sealsel alumiiniumitööstusel - maaki veetakse sisse ja eraldatakse metall, kuna geotermilist ja hüdroelektrit saab toota odavalt.
Tegelikult kasutati alumiiniumi iidsetelgi aegadel, selle ühenditega värviti kangaid ja neid riputati kaela nagu rubiine, safiire, smaragde. Portselangi on olemas üksnes tänu kaoliinis sisalduvale alumiiniumile.
Kuid inimese keha alumiiniumiga just sõber ei ole. On koguni väidetud, et liigne kogus alumiiniumi soodustab Alzheimeri tõbe. Nii et möödunud sajandi alumiiniumist mahlaaurutid ja moosikeetmise potid võivad nende toodangut maitsnuid kummitada tänaseni. Aga mis seal möödunud sajandist - iga mahlapakk on ju seest kaetud alumiiniumfooliumiga, mis tõsi küll omakorda üle lastud õhukese plastikkelmega. Alumiiniumi on rohkelt ka näiteks põlevkivituhas, kust see võib sattuda põhjavette.
Kõike seda on Hergi Karik pikalt, ent kokkuvõtvalt kirjeldanud, nõnda et üheainsa keemilise elemendi najal saab reisida läbi inimkonna mineviku ja oleviku ning vaadata tulevikkugi.
Raamat pole mürgine
Kahjuks pole Hergi Kariku toodud põrutavaid ja vähempõrutavaid fakte kerge kontrollida. Sest viiteid ta ei anna. On küll toodud kasutatud kirjandus, ent loeteluna, millele tekstis viited puuduvad. Nii et vahel ei teagi, kas uskuda või mitte.
Raamatule oleks tulnud suureks kasuks tabelite kogum, kus reastatud näiteks keemilised elemendid nende sisalduse järgi maakoores, Universumis, nende avastamise aja järgi. Nüüd on need andmed küll olemas, kuid ülevaatliku pildi saamine siiski raske. Ja kui veel veidi norida, siis ega üks väike looke Mendelejevi perioodilisuse tabelistki sissejuhatuses liiast olnuks. Teisalt jälle - ega see raamat siis ainus ole, võib ju vaadata Mendelejevit mujaltki, kas või Vihalemma kogumikust.
Mida öelda lõpuks? Aga seda, et ega Hergi Kariku raamat pole mingi lihtne lugemine. Ühekorraga seda läbi ei näri. Kuid seda saab soovitada küll, et aegajalt ühe või teise elemendi kaudu avada aken ajalukku ja näha seda hoopis teise rakursi alt, kui tavalised ajalookirjutajad seda näidanud on.
Ja veel: raamatul keemiast on kindlasti üks eelis keemia enda ees. Nimelt ei tapa see, nagu mõnigi element, mida avastades mõnigi keemik oma elu on jätnud. Näiteks fluor, mille ühendite läbi lahkus siit ilmast juba mainitud Humphry Davy. Ning mille ühendite põhjal valmistati pannide imekatteaine teflon, mis, nagu tarbimise käigus osutus, eritab kuumadel temperatuuridel üsna mürgiseid gaase.
TIIT KÄNDLER (1948) on teadus(aja)kirjanik, lõpetanud Tartu Ülikooli füüsika erialal, füüsika-matemaatikakandidaat. Töötanud 15 aastat teadlasena, hiljem ajakirjanikuna mitmetes toimetustes, olnud MTÜ Loodusajakiri asutaja, peatoimetaja ja juhatuse esimees. e-nädalakirja teadus.ee toimetaja ja Eesti Päevalehe teadustoimetaja.
