Kui suured tähed lõpetavad elu supernoovaplahvatusena ja neist jääb järele kas neutrontäht või must auk, siis Päikese-suurused tähed plahvatavad noovana, heidavad ära gaaskesta ja alles jääb valge kääbus, mis hakkab aeglaselt jahtuma. Gaaskest aga hakkab tähe ultraviolettkiirguse mõjul helendama ning ongi tekkinud planetaarudu. Nimetuse planetaarudu pakkus välja William Herchel, kellele need ümarad rohekad objektid meenutasid planeet Uraani, mille ta ise oli avastanud. Tegelikkuses pole planetaarududel planeetidega midagi pistmist.
M27 meenutab pigem udust liivakella või kikilipsu, mitte aga planeeti. Särades „vaid" 1250 valgusaasta kaugusel heledusega 7,3 tähesuurust, on see üks heledamaid planetaarudusid. Asub M27 Luige ja Kotka tähtkujude vahel Rebase tähtkujus. Binokli või teleskoobi otsijaga leiab selle natuke rohkem kui 3 kraadi kaugusel tähest γ Sagittae Noole tähtkujust, mis omakorda on Altairist 10 kraadi põhjakirdes. Olles mõõtmetega 8 x 6 kaareminutit, on M27 juba 10 cm objektiiviga teleskoobis hästi vaadeldav. M27 bipolaarne kuju ilmneb kahe kolmnurkse sagarana, mis lehvikuna sirutuvad kokkupressitud keskosast põhja-lõuna suunas. 10tollises teleskoobis näivad lehvikud heleduselt ja struktuurilt ebaühtlased ning nende taustal (või läbi) särab hulk tähti - teiste seas ka udu tsentraalne täht heledusega 14 tähesuurust, mille märkamiseks on abi nn kõrvalnägemisest.
Teiseks augustiööde tõmbenumbriks on M57 Lüüra tähtkujus. Asub see Veegast umbes 7 kraadi kagu suunas peaaegu täpselt 3. tähesuuruse tähtede β ja γ Lyrae vahel. Võrreldes M27ga on M57 kaugemal (2300 valgusaastat), tuhmim (8,8 tähesuurust) ja palju väikesem (1,4 x 1,0 kaareminutit). Sellest hoolimata on M27 amatöörastronoomide seas palju populaarsem. Põhjuseks on M57 kuju - mitte ükski teine taevaobjekt ei näe välja kui rõngas või sõrmus. Isegi 3tolline teleskoop näitab seda kui pisitillukest halli sõõrikut. Et M57 on suhteliselt kontrastne objekt, võib seda vaadelda suuremate suurendustega. Vaadeldes 20 cm objektiiviga teleskoobis 150-200kordse suurendusega, näib sõõrik veidi pikergusena ja selle otsad on tuhmimad kui küljed. Avaus sõõriku keskel on tume, kuid hoolikalt vaadeldes selgub, et mitte täiesti must. See teeb aga planetaarudu tsentraalse tähe (heledus samuti 14 tähesuurust) leidmise amatöörteleskoopidega eriti raskeks. Ja ehkki see vaadeldes ei paista, omab M57 samasugust bipolaarset struktuuri nagu M27. Kui vaatleme planetaarudu M27 küljelt, siis M57 puhul vaatame selle torukujulise gaasipilve otsast sisse.
Lisaks neile kahele on veel mitmeid huvitavaid planetaarudusid, mida astronoomiahuvilised „avastada" saavad. Näiteks NGC2392 „Eskimo"; M76 „Väike hantel"; NGC7293 „Heeliks"; NGC6826 „Plinkiv planetaarudu" või NGC7662 „Sinine lumepall". Nende ülesleidmine jäägu aga koduseks ülesandeks.
Kohtumiseni 12.- 16. augustil astronoomiahuviliste XIV kokkutulekul Tõraveres (http://www.obs.ee/kokkutulekud/)!
JÜRI IVASK (1961) on lõpetanud Tartu Ülikooli keemia erialal, praegu teadur Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudis. Astronoomiast huvitunud juba koolipõlves, astronoomiahuviliste ühenduse Ridamus üks asutaja.
LOE VEEL
- Urmas Haud „Tähtede sünd, elu ja surm - IV - surm"
- Tõnis Eenmäe „Planetaarudu M57 ehk kuidas ma ilupilti tegin"
- M57
- M27
