Esimese maailmasõja sõjategevusest Läänemerel võtsid Briti E-klassi allveelaevade kõrval osa ka nende väiksemad, C-klassi suguvennad.
Need, meresõja lõpustaadiumis Inglismaalt üle Põhja- ja Barentsi mere Arhangelski sadamasse ning sealt sisevete kaudu Läänemerele transporditud neli laeva, C 26, C 27, C 32 ja C 35, olid mõeldud sõjategevuseks rannikulähedastes vetes. Põhimõttelise erinevusena ülejäänud allveelaevadest oli C-klassi allveelaeval jõuallikaks diiselmootori asemel bensiinimootor.
Võitlus sakslastega
1917. aasta sügisel rakendatigi kolm Rohuküla sadamas baseeruvat laeva, C 26, C 27 ja C 32, tegevusse Läänemerelt Riia lahte tungivate Saksa merejõudude vastu. Arvestatav sõjakogemus oli neist vaid allveelaeval C 27. Nimelt kasutas Briti merevägi just seda alust eriti riskantses ettevõtmises Inglismaa vetes tegutsevate Saksa allveelaevade vastu. Brittide kava kohaselt pukseeris peibutusparti etendanud kalatraaler Princess Louise vee alla peitunud C 27 enda järel, lootes jääda avamerel silma mõnele sakslasele. Nii ka läks. 20. juulil 1915 lähenes kalatraalerile Orkney ja Shetlandi saarte vahel ristlev Saksa allveelaev U 23, mille kavatsustes inglastel illusioone ei olnud. Liginevast vaenlasest sobivas kauguses vabastas C 27 end märkamatult puksiirtrossist ja laevu ühendavast sidekaablist ning uputas Saksa aluse.
Riia lahel Briti allveelaevad erilist edu ei saavutanud, ehkki inglased tegid kõik neist oleneva. Sel avaral merealal sõitnud meestele on pikemalt rääkimatagi teada sealsed ebamugavused, eriti hilissügise tugevad tuuled ning lühike, terav ja tigeda loomuga laine, lisaks veel külm ja pimedus. Kohusetruu teenistus kodust kaugel asuval jäisel merel rängalt õõtsuval 43,6 meetri pikkusel ja 4,1 meetri laiusel terassigaril nõudis 16 meeskonnaliikmelt üüratut vaimujõudu. Oli ju nende otsene ülesanne rünnata igal võimalusel hävitajate kaitse all olevaid suuri Saksa sõjalaevu ja siis, kui peaks õnnestuma, puhkenud konfliktist terve nahaga pääseda!
Nende kolme laeva tegevusest on juttu mitmetes allikates. Iga lugu on paratamatult jutustaja nägu, sest eks igal kirjamehel ole oma fantaasialend ja stiil. Ideaalvariant oleks tugineda muidugi allveelaeva logiraamatule, kuhu aluse tegevus ülimalt kiretul viisil üles tähendati.
Näpuga järge ajades
Õnnelikul kombel saabki C 32 viimast lahinguretke 1917. aastal kirjeldada allveelaeva logiraamatust näpuga järge ajades.
14. oktoobri
sissekande järgi väljus Süd (lõuna) kursil liikuv C 32 leitnant Satowi juhtimisel Suurest väinast ja sisenes Riia (Liivi) lahte kell 12.40 pärast lõunat. Enne Sõmeri tuletorni traaversini jõudmist muudeti kurssi paremale ja võeti suund Domesnäsi (Kolka) poolsaarele Läti rannikul. Kell 15.00 kohtusid inglased ootamatult Saksa allveelaevaga UC 57, kust neid sedamaid suurtükitulega rünnati. Seejärel mõlemad allveelaevad sukeldusid ning kaotasid teineteise peagi silmist. Kahe tunni möödudes tõusis C 32 uuesti pinnale ning jätkas teekonda Ruhnu saare suunas. Bensiinimootori jõul liikudes laeti akupatareisid ja ventileeriti laevaruume. Kell 21.00 jõuti saarest kolme miili kaugusele, silmati Ruhnu tulesid ja laskuti 27 meetri sügavusele põhja, et anda meeskonnale öisel ajal puhkust.
15. oktoobri
hommikul tõusis allveelaev põhjast ja asus vahelduva kursiga patrullimal Kolka neeme ja Ruhnu saare vahelisel merealal. Briti allveelaevad eelistasid jääda seejuures võimalikult nähtamatuks. Päevasel ajal pidas vee all viibiv allveelaev ümbritsevat mereala silmas vaid periskoobi abil, tõstes seda aeg-ajalt üle veepinna. Vaikse ilmaga võis allveelaev tõusta mõnevõrra kõrgemale, nii et veest ulatus välja terve komandotorn. See andis soodsa võimaluse avada torniluuk ja juhtida laeva sisemusse värsket õhku. Kell 18.00 nähti tundmatu laeva suitsu Nord-West'i (loode) pool, kuid rünnakuks liiga kaugel. Laaditi akusid ja kell 19.00 laskuti uuesti põhja Kolka neemest 3,5 miili Ost'i (ida) pool, 40 meetri sügavusele.
16. oktoobri
hommikul kell 07.30 asus ülestõusnud allveelaev uuesti patrulli Kolka neeme ja Ruhnu saare vahel, Kura kurgust Väinamerre viival laevateel. Kell 17.00 nähti suitsu kaugel Nord-West'i pool. Kell 19.00 tõusis allveelaev pinnale ja silmas kauguses üht lahingulaeva ja kolme-nelja kergeristlejat või hävitajat. Kell 20.00 käivitati mootorid ja võeti akusid laadides kurss Nord'i (põhja).
21.00 muudeti kurssi paremale ja suunduti põiki üle Riia lahe põhjaosa Tõstamaa ranniku poole.
17. oktoobri
hommikul 07.15 silmati tundmatu laeva suitsu West'i (lääne) pool ja laskuti pool tundi hiljem Saulepist 3 miili Süd-West'i (edela) pool 15 meetri sügavusele põhja. 09.00 tõusti uuesti periskoobisügavusele ja asuti patrullima Suurde väina viival laevateel. 10.30 ründas allveelaeva Saksa lennuk, kuid ei tabanud. Täpselt keskpäeval silmati suitsu Nord'i pool ja valmistuti rünnakuks. Meeskond asus oma kohtadele, laadis torpeedoaparaadid ja jäi sobivat hetke ootama. 14.00 päeval silmati eskordi saatel kaht transportlaeva tulemas. 15.00 osutus C 32 sobival positsioonil olevaks ja tulistas Mark VIII torpeedo rivis teise transportlaeva suunas, kuid ei tabanud. 18.00 laskuti Kübassaarest 8,5 miili Süd'i pool 22 meetri sügavusele põhja, kust kaks tundi hiljem jälle pinnale tõusti ja võeti kurss Ruhnu poole.
18. oktoobri
varahommikul jõuti juba tuttavale, 27 meetri sügavusele ankruplatsile Ruhnu saarest 3 miili Nord'i pool. Kogu päev kõrvaldati mootori defekte, haalati ümber torpeedosid ja seadistati kõrgustüüre.
19. oktoobril
oli laev patrullis kella 07.00 alates. Kell 11.00 silmati kaht hävitajat. 15.00 nähti kaht alust, arvatavalt traalerit. 16.00 silmati sakslaste laevatee tähisena sissepandud punast poid. 18.30 laskuti Ruhnu saare ja Vätta poolsaare vahelisel merealal 40 meetri sügavusele põhja, kust tõusti pimeduse saabudes jälle pinnale, laaditi akusid ja mindi uuesti põhja kuni hommikuni.
20. oktoobril
patrullis laeva alates kella 07.00. 10.30 nähti Väinamerelt tulemas transportlaeva ja kahte-kolme traalerit. Lähemale jõudes selgus, et tegemist oli kahe hävitaja saatel liikuva tõkkevõrguveeskjaga Eskimo. 11.15 tulistas C 32 periskoobisügavuselt 600 jardi kauguselt kaks Mark V torpeedot Eskimo suunas, kuid ei tabanud. Torpeedosid teele saates paiskus C 32 hetkeks pinnale ja sukeldus taas, kuid intsidenti pealt näinud hävitajad S 176 ja V 186 alustasid 20 meetri sügavusele sukeldunud brittidele jahti. Süvaveepommide vägevad plahvatused raputasid allveelaeva, osaliselt katkes elektrivool, viga sai vurrkompass, komandotorn hakkas lekkima. Kell 16.00 riskiti tõusta pinnale ja üritati Ruhnu poole sõites remontida kompassi. Ajavahemikul 18.00 - 20.00 lebas allveelaev Ruhnust 3,5 miili Nord-West'i suunas, 12 meetri sügavusel põhjas ja ootas pimedust. Kell 20.00 tõusti pinnale ja liiguti rikkis kompassiga Tõstamaa ranniku poole. Komandör Satow mõistis, et saadud vigastused ei võimalda allveelaeval enam lahingutegevuses osaleda ning tuleb otsustada, mida teha edasi olukorras, kus puudub igasugune ülevaade sõjatandril toimuvast.
Inglaste arvates oli kogu Riia laht ja Väinameri koos Pärnu linnaga juba sakslaste valduses ning ainus õige lahendus näis olevat allveelaeva uputamine, meeskonna kaldalesaatmine ning jalgsirännak Tallinna poole.
21. oktoobri
hommikul kella nelja ajal asus allveelaev Tõstamaa ranniku madalaveelises osas ja liikus sügavust loodides kursiga ida poole. Poole kuue ajal mõeldi ringi, pöörduti vastaskursile ja sõideti niimoodi 2,5 miili. 06.50 muudeti otsustavalt kurssi paremale ja jätkati sõitu loodekursil, suunaga Vaiste lahe poole. Kell 07.30 sõitis C 32 Kastna nina all põhja kinni. Allveelaeva sõjaretk oli lõppenud.
22. oktoobril
asus oma kohust lõpuni täitnud meeskond ümber kaldale ja laskis oma Briti mereväe lippu kandva aluse taandudes õhku, et mitte jätta seda silmapiiril ristlevate Saksa sõjalaevade saagiks. Kõik meremehed jõudsid tervena Tallinna.
Kaks meeskonnaliiget, kes jäises meres kinni istuvalt allveelaevalt kaldale abi järele ujusid, said Briti väejuhatuselt hiljem autasu. C 32 vrakk tõsteti 1921. aastal üles, toodi Tallinna ja lammutati vanarauaks.
Vello Mäss (1940) on Eesti Meremuuseumi teadur ja uurimislaeva Mare kapten ning Horisondi põlisautor. Tema osavõtul on avastatud ja uuritud kümneid laevavrakke, millest pinnale on toodud kaks. Oma pikaajalise allveearheoloogi- ja tuukrikogemustega on ta aidanud geoloogidel uurida Neugrundi meteoriidikraatrit, samuti abistanud päästeteenistust. Kirjutanud üle 170 populaarteadusliku artikli, kommenteerinud merega seotud sündmusi raadios ja televisioonis, mitme mereteemalise raamatu autor.
