Rühikas ja ülimalt tähelepanelik intelligentne härrasmees - niisugusena tunnevad akadeemik HILLAR ABENIT eeskätt nii kodu- kui välismaa kolleegid, aga ka paljud tema talendi austajad. Millega oma pikal teadlaseteel on siis Hillar Aben hakkama saanud? See selgub vastustest teadusajakirjanik Rein Veskimäe küsimustele.
Ei ole tavaline, et TPI ehitusteaduskonna lõpetaja satub tööle uurimisinstituuti. Enamik läheb ikka insenerina ehitusplatsile. Teiega juhtus vastupidi. Kuidas kõik algas?
Lõpetasin Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonna 1953. Veel aasta enne seda oli väga tõenäoline, et ehitusinseneri karjääri pean alustama ehitusplatsil. Hankisin endale isegi säärsaapad, et ehitusplatsi porisse mitte ära uppuda. Instituut aga oli otsustanud mind suunata edasi õppima ja nii alustasin 1953. aasta lõpul Eesti Teaduste Akadeemia ehituse ja ehitusmaterjalide instituudi aspirantuuris.
Esialgne kava oli hakata Eesti Teaduste Akadeemia korrespondentliikme Nikolai Alumäe juhendamisel tegelema koorikute mittelineaarse teooriaga. Seda kava muutis täielikult üks ootamatu sündmus. Nimelt toodi peagi meie instituuti Leningradi ülikooli katsetöökodades valmistatud fotoelastsusseadmete komplekt. See aparatuur oli tol ajal parim, mida Nõukogude Liidus toodeti. Aparatuur oli ka ülimalt haruldane, seda soovisid saada kümned laboratooriumid, jaotajaks oli Nõukogude Liidu plaanikomitee. Miks osutus väljavalituks üks väike Eesti teadusasutus, on müstika. Võib-olla seletab seda asjaolu, et Leningradi ülikooli katsetöökodade direktor oli Eesti päritolu Nikolai Gommen. Hiljem sain temaga lähedaseks tuttavaks ja selle fotoelastsusaparatuuri varuosade hankimisega mul kunagi probleeme ei tekkinud.
Oletan, et fotoelastsusaparatuuri oli igaks juhuks aasta või paar varem tellinud Alumäe. Igatahes kui selgus, et meile on sülle kukkunud ühe fotoelastsuse laboratooriumi aparatuur, oli Alumäel kohe ka selge, mida sellega uurima hakata. Nimelt on mittelineaarses plaatide teoorias üks probleeme stabiilsuse kaotanud plaadi membraan- ja paindepingeolukorra määramine. Alumäel oli idee, kuidas membraanpingeolukorda fotoelastsusmeetodil määrata, mille järel oleks paindepingete arvutamine olnud palju lihtsam. Fotoelastsusmeetodi rakendamine stabiilsuse kaotanud plaadi pingete määramisel osutus siiski palju keerulisemaks, kui esialgu oletasime. Nimelt on fotoelastsusmeetod lihtne, kui uurimisobjekti pinged on muutumatud kogu paksuse ulatuses. Nii stabiilsuse kaotanud plaatide kui ka ruumiliste pingeolekute puhul see nii ei ole. Klassikalised ja suhteliselt hästi läbi uuritud optika valdkonnad on geomeetriline optika, kus keskkond on mittehomogeenne (omadused ei ole ühesugused), kuid isotroopne (keskkonna füüsikalised omadused ei sõltu suunast), ja kristallide optika, kus keskkond on anisotroopne (keskkonna füüsikalised omadused sõltuvad suunast), kuid homogeenne. Ruumiliste probleemide fotoelastsuses on aga keskkond optiliselt nii anisotroopne kui ka mittehomogeenne, seetõttu on optilised nähtused väga keerukad. Tekivad mittelineaarsed nähtused ja mõõtmistulemuste tõlgendamine on raske. Olin sattunud silmitsi väga keeruka, kuid ülimalt põneva probleemiga, mille täielikku lahendust ei ole tänini.
Teie kitsamat uurimisvaldkonda nimetatakse integraalseks fotoelastsusmeetodiks, mis kõlab tavainimese jaoks üsna keeruliselt. Palun lahake veidi nende uuringute olemust.
Kõigepealt, mis on üldse fotoelastsus. See on nähtus, mille kohaselt muutuvad läbipaistvad isotroopsed materjalid, nagu klaas ja plastmassid mehaaniliste pingete mõjul kaksikmurdvateks nagu näiteks kristallid. Fotoelastsusefekti klaasis avastas Saksa füüsik Thomas Johann Seebeck, kes muide on sündinud Tallinnas. Oma klassikalised tulemused avaldas ta 1813 ja 1814. Kuigi Seebeckit tuntakse ennekõike kui termoelektrilise efekti avastajat, siis kuulsaks sai ta juba aastaid enne seda ning klaasi fotoelastsuse avastamine äratas omal ajal laialdast tähelepanu. Paar aastat hiljem avastas Inglise füüsik David Brewster, et mesilasevahast ja kampolist valmistatud materjal muutub kaksikmurdvaks, kui seda koormata. See avastus pani aluse insenerlikule fotoelastsusmeetodile, mille puhul tehakse läbipaistvast plastmassist konstruktsiooni mudel, koormatakse seda analoogiliselt reaalsele konstruktsioonile ning mõõdetud fotoelastsusefekti põhjal leitakse pinged mudelis. Mudelil saadud tulemusi saab reaalsele konstruktsioonile üle kanda sarnasusteooria seoste abil.
Fotoelastsusmeetod on osutunud tõhusaks eeskätt tasapinnaliste pingeväljade määramisel. Märksa keerukam on määrata pingeid ruumiliste objektide sees. Meie otsustasime selleks kasutada eksperimendi seisukohast kõige lihtsamat moodust - asetada uuritav objekt valguse murdumise vältimiseks immersioonivanni ja valgustada läbi polariskoobis. Pingete mõjul kaksikmurdvaks muutunud objekt muudab niiviisi valguse polarisatsiooni ja seda muutust on võimalik mõõta. Nii saame igal valguskiirel teatud summaarset ehk integraalset informatsiooni pingete kohta kogu valguskiirel. Mitmetel juhtudel, näiteks telgsümmeetriliste objektide puhul, võimaldab see integraalne optiline informatsioon määrata ruumilist pingevälja.
Käesoleval aastal määrati Teie juhitud kollektiivile Eesti teaduspreemia integraalse fotoelastsusmeetodi väljatöötamise ja klaasitööstuses rakendamise eest. Millisel põhjusel hakkasite tegelema klaasi jääkpingetega?
Üks klaasi kvaliteedi näitajaid on selle jääkpinged. Klaastoodete valmistamisel muutub klaasimass, mis kõrgel temperatuuril on viskoosne, klaasistumistemperatuuril tahkeks klaasiks. Kuna klaasistumise ajal on klaastoote temperatuur ebaühtlane, sest selle välised osad jahtuvad kiiremini, sestap algab klaasistumine toote välistest osadest. Kui seesmised osad püüavad klaasistumisel ja jahtumisel kokku tõmbuda, takistavad seda juba klaasistunud väliskihid. Nii jäävad klaastoote seesmised osad tõmbepingete alla ning väliskihtides tekivad survepinged. Need aga takistavad mikropragude levimist ja seega suurendavad klaasi tugevust. Möödunud sajandi teisel poolel hakkas klaasitööstus kasutama klaastoodete karastamist, st klaasi kiiret mahajahutamist eesmärgiga suurendada survepingeid klaasi pinnal, et tõsta selle tugevust. Niisuguse protsessi juhtimiseks on vaja teada, millised jääkpinged tekivad ühe või teise tehnoloogilise režiimi juures. Integraalne fotoelastsusmeetod on siin parim lahendus, eriti keeruka kujuga klaastoodete nagu joogiklaaside, pudelite, kineskoopide ja elektrilampide puhul.
Esimest korda puutusin klaasitööstuse probleemidega kokku 1964. aastal. Tallinna tehas Tarbeklaas valmistas tol ajal elektrivalgustite kahekihilisi armatuure, mille seesmine kiht oli piimklaasist ja väline läbipaistvast klaasist. Et nende keemilised koostised erinevad, erinevad ka kihtide termilised joonpaisumiskoefitsiendid. Kui see erinevus on liiga suur, võivad armatuurid juba tootmisliinil puruneda. Ühel päeval oli tehases tekkinud olukord, kus tootmisliinilt tulid ainult killud. Töötasime siis välja mõõtmismetoodika välise klaasikihi pingete mõõtmiseks, mis lubas arvutada ka klaaside joonpaisumiskoefitsientide erinevuse. Kavandasime tehase tingimuste jaoks sobiva polariskoobi, mille valmistas arvutustehnika erikonstrueerimisbüroo. Polariskoop anti üle tehasele Tarbeklaas. Loodetavasti aitas säärane riistapuu kahekihiliste armatuuride valmistamise tehnoloogiat paremini juhtida.
Töötades 1988. aastal professorina Poitiers' ülikoolis Prantsusmaal, külastasin Pariisis firma Saint-Gobain uurimisinstituuti Saint-Gobain Réchèrche, kus tutvusin instituudi fotoelastsuse laboratooriumi juhataja doktor Claude Guillemet'ga. Guillemet on loonud hulga originaalseid viise lehtklaasi pingete mõõtmiseks. Tol ajal töötas ta välja joogiklaaside karastamise ja õhukeseseinaliste õllepudelite valmistamise tehnoloogiat. Guillemet tellis meilt tehnoloogia nende objektide jääkpingete mõõtmiseks. Sellega saime kiiresti hakkama ning paari kuu pärast tutvustasin seda tehnoloogiat Saint-Gobain Réchèrche'i instituudis.
Koos Guillemet'ga tõdesime, et kuigi on olemas meetodid nii lehtklaasi kui ka keeruka kujuga klaastoodete jääkpingete mõõtmiseks, ei kasuta neid meetodeid klaasitööstus. Nende propageerimiseks otsustasime korraldada klaasi jääkpingetele pühendatud suvekooli, mis toimus 1992. aasta suvel Rahvusvahelises Mehaanikauuringute keskuses Udines Itaalias. Samuti otsustasime kirjutada klaasi fotoelastsusest raamatu „Photoelasticity of Glass", mille avaldas kirjastus Springer 1993. aastal. Need sammud aitasid kindlasti kaasa nüüdisaegse fotoelastsuse kasutuselevõtmisele klaasitööstuses.
Edasi järgnesid lepingulised tööd firmadega Asahi ja Philips seoses pingete määramisega kineskoopides ja firmaga Arc International, mis on suurim karastatud joogiklaaside tootja maailmas. Praegu kasutavad meie integraalset fotoelastsusmeetodit realiseerivat polariskoopi ligi kakskümmend klaasifirmat Euroopas ja USAs. Üks polariskoop asub Brasiilias ning teine Coca-Cola pudelitehases Dubais.
Olete ka osaühingu Glasstress juhatuse esimees. Äriühingut juhtiv akadeemik on üsna haruldane nähtus.
Arvan, et Tallinna Tehnikaülikoolis tehtava teaduse loogiline tulemus võikski olla äriühing või ingliskeelse terminoloogia järgi spin-off firma. See toetab Eesti majandust. Kui olime hulk aastaid müünud välisfirmadele oma integraalse fotoelastsuse polariskoope, siis ilmnes, et see tegevus ei mahu hästi ühe akadeemilise uurimisasutuse raamidesse. Polariskoopide valmistamine nõudis paljude detailide ostmist välisfirmadelt, lepinguid allettevõtjatega, sõite klientide juurde jne. Seepärast otsustasime kolleegidega fotoelastsuse laboratooriumist Johan Antoni ja Andrei Errapardiga luua osaühingu, mis oleks pühendatud klaasi pingete mõõtmise aparatuuri väljatöötamisele, valmistamisele ja turustamisele. Samal ajal jätkuvad teaduslikud uuringud TTÜ Küberneetika Instituudi fotoelastsuse laboratooriumis. Klaasifirmad usaldavad äriühinguid rohkem kui ülikoole, kartes, et ülikooli pakutu on ebapraktiliselt akadeemiline.
Klaas on praegusaja linnapildis üks olulisemaid materjale kogu maailmas, viimasel ajal ka Tallinnas ja Tartus. Kuidas kontrollitakse tugevuse seisukohalt ehitusklaasi kvaliteeti?
Ehitusliku ja autoklaasi jääkpingete kontroll on samuti väga oluline. Selleks integraalne fotoelastsusmeetod ei sobi. Kui 2000. aastal alustasime Tallinnas klaasi pingete rahvusvaheliste suvekoolide korraldamist, kus tutvustasime eelkõige integraalset fotoelastsusmeetodit, siis mitmed kursandid tundsid huvi, kuidas määrata pingeid lehtklaasis. Praegu kasutatakse selleks ühes USA firmas toodetavat aparaati, mis tugineb tunnelefektile valguse levimisel klaasi pinna lähedal, sest murdumisnäitaja on seal suur. See meetod praktikuid täielikult ei rahulda ja ei ole ka hästi automatiseeritav.
Mitmed aastad tagasi alustas kolleeg Johan Anton ühele teisele põhimõttele tugineva lehtklaasi pingete mõõtmisaparaadi SCALP väljatöötamist. Seda seadet on OÜ Glasstress müünud juba ligi 20 eksemplari. Aparaat on piisavalt täpne suhteliselt paksu ehituses kasutatava klaasi pingete mõõtmiseks. Praegu püüame seda sobitada ka autoklaasi pingete kontrolliks. Meie aparaadil on teiste omataoliste ees üks oluline eelis: seda saab kasutada ka juba olemasolevate hoonete klaasist seinte, põrandate ja treppide pingete määramisel. Just praegu mõõdetakse selle abil jääkpingeid 1400 klaasplaadis, mis moodustavad ühe Šveitsis asuva kiirtee helibarjääri. Seda aparaati on kasutatud ka Londonis Heathrow lennuvälja 5. terminali lae klaasplaatide kontrollimisel, kui need pragunema hakkasid.
Olete nimetanud oma suureks eeskujuks akadeemik Nikolai Alumäed. Selleks on ilmselgelt väga palju põhjusi.
Eesti mehaanika esimene korüfee oli akadeemik Ottomar Maddison, kes sai Venemaal kuulsaks mitmete raudsildade projekteerijana. Minu tulemise ajal teadusesse oli akadeemik Maddison just jäänud pensionile ja Eesti mehaanika liidriks oli saanud üks koorikute mittelineaarse teooria loojaid Nikolai Alumäe. Tema maine teadlaste ringkonnas oli ülimalt kõrge. Õpingute neljandal kursusel luges Alumäe meile ehitusmehaanikat. Ta tegi seda erakordselt süsteemselt ja ma ütleksin - elegantselt. See tekitas meist mitmetes huvi ehitusmehaanika ja üldse tugevusprobleemide vastu. Juhendajana järgis Alumäe mingil määral kuulsa inglase Ernest Rutherfordi põhimõtet, kes andis oma õpilasele ülesande ja siis, kui see tuli küsima, mida edasi teha, vallandas ta. Alumäe juhendamise stiil oli pigem suunav, ta soovitas vajalikku kirjandust, juhtis tähelepanu meetoditele, mille rakendamine võiks olla otstarbekas, hindas kriitiliselt saadud tulemusi. Alumäe juurde oli mõtet minna siis, kui oskasid tõepoolest midagi konkreetset küsida.
Alumäe oli ka erakordselt laiade huvidega inimene, oleme temaga teaduse kõrval palju vestelnud muusikast, spordist, kunstist jne. Tänu temale õppisin tundma ja hindama Šostakovitši muusikat, mille suur austaja ta oli. Sageli läksime pärast tööpäeva lõppu sümfooniakontserdile Estonia kontserdisaali, mis asus otse meie instituudihoone vastas.
Alumäe on otseselt või kaudselt teaduslikult juhendanud tervet plejaadi Eesti mehaanikuid. Meid kõiki on mõjutanud tema printsipiaalsus, ausus teadlasena ja avar maailmanägemus. Hindamatu oli Nikolai Alumäe roll Eesti Teaduste Akadeemia juhtimisel selle asepresidendina. Alumäe ohverdas oma isikliku teadusliku karjääri Eesti teaduse teenimisele, milleks ta oli veelgi vajalikum.
Tulles tagasi akadeemik Maddisoni juurde märgin, et olen temale ja Alumäele andnud kõik oma kandidaadi miinimumi eksamid. Mulle imponeerisid akadeemiku laiad teadmised mehaanikast ja eriti tema suurepärane insenerlik intuitsioon. Akadeemik Maddisson ei tundnud detailides matemaatilist koorikute teooriat kuid kogemustega insenerina tunnetas ta kooriku töötamise põhimõtet. Osalesin mitmete raudbetoonkoorikute katsetustel, mille juures viibis ka akadeemik Maddison. Kui koormise kasvades arutati, kus võiks tekkida esimene pragu, siis akadeemik ennustas selle oodatava asukoha eksimatult.
Viimane kontakt akadeemik Maddisoniga oli minu kandidaadiväitekirja kaitsmisel, kus ta oli esimene oponent. Tema retsensioon oli säravalt kirjutatud essee fotoelastsusmeetodist 28 leheküljel. Retsensiooni lõpus soovitas ta dissertandil plaatide probleemide lahendamise järel asuda sama meetodiga lahendama keskkonna ruumilise pingeoleku eksperimentaalse määramise probleeme. Olles palju vaeva näinud plaatide pingeolukorra määramisega tundus mulle see idee peaaegu realiseerimatuna. Täna pean tunnistama, et oleme akadeemiku soovitatud suunas nii mõndagi juba saavutanud.
Te olete tegelenud ka linnaehituse probleemide matemaatilise modelleerimisega. Kuidas sattusite sellesse valdkonda?
1970. aastatel diskuteeriti Eestis linnaehituse probleemide üle. Linnade arengut kitsendas Nikita Hruštšovi kinnisidee, et kõige ökonoomsem on ehitada viiekorruselisi hooneid (normid nõudsid lifti alates kuuendast). Tegelesime sel ajal Küberneetika Instituudis operatsioonianalüüsiga ja nii lineaarse kui ka dünaamilise programmeerimise mudelitega. Kuna oli ilmne, et ühetaoline madal hoonestus ignoreerib linnaehituse loogikat, siis tekkis ahvatlus püüda matemaatiliselt formuleerida linna planeerimise ülesanne, et leida sellest tuge ratsionaalsemale lähenemisele linna planeerimisel. Koos kolleeg Jüri Kajariga koostasime lineaarse programmeerimise mudeli, eesmärgiga optimeerida elamurajoonide paigutus linnas, kaasa arvatud hoonete korruselisus. Mudel võttis arvesse ka elanike ajakulu töölesõitudel, mida mõjutab linna kompaktsus. Sellekohase artikli avaldasime ajakirjas Arhitektura SSSR. Kuna sel ajal koostati just Tallinna generaalplaani uut varianti, siis pakkusime Eesti Projektile võimalust paralleelselt ametlikule generaalplaanile koostada ka generaalplaani matemaatiliselt optimeeritud variant. See kava realiseerus tänu heale koostööle generaalplaani peaarhitekti Lorenz Haljakuga.
Muidugi ei saanud loota, et linna matemaatiline mudel leiab praktilist rakendamist. Meie eesmärk oli lihtsalt näidata linna arengu alternatiivseid võimalusi. Oluliseks pidasime ka järgmist asjaolu. Teatavasti kujundab kapitalistlikus maailmas linna struktuuri suurel määral maa hind. Linna keskosas, mis on paremini kättesaadav, on maa hind kõrgem. Seetõttu õigustavad siin end eelkõige asutused, mida palju külastatakse - kaubamajad, pangad jne. Maa kõrge hinna tõttu tuleb seal seda kasutada ökonoomselt, tõstes hoonete korruselisust. Sotsialistlikus majandussüsteemis maa hinna mõistet ei esinenud ning isegi sellest rääkimine oli tabu. Lineaarprogrammeerimise mudelite üks oluline omadus aga on, et lisaks optimaalsele lahendile saadakse ka hinnangud (nn duaalsed hinnad) piiratud ressurssidele. Linna puhul on kõige olulisem piiratud ressurss maa. Seega andis meie mudel sisuliselt väljundina ka maa hinna erinevatele rajoonidele. See sotsialistlikule majandusele vastuvõtmatu mõiste lihtsalt ilmus välja probleemi matemaatilisest käsitlusest. Maa hind oli Eesti arhitektide seas juba ammu arutusel olnud ning meie mudel lubas sellest nüüd ka konkreetselt rääkida. Sellel teemal oli meil huvitavaid mõttevahetusi ka Tallina planeerijate Mart Pordi ja Malle Meelakuga. Maa hinna kasutamine annab arhitektidele ka võimaluse linna struktuuri lokaalseks optimeerimiseks kui linna, kui tervikliku mudeli koostamiseks andmed puuduvad. Matemaatilise linna planeerimise teemal olen pidanud mitmeid ettekandeid Helsingi ja Tampere tehnikaülikoolides ning rahvusvahelistel konverentsidel ja avaldanud paarkümmend teadusartiklit.
Kuigi linna matemaatilise modelleerimise problemaatika on väga huvitav, oli sellega tegelemine mulle siiski vaid lühiajaline hobi.
Juhtisite asedirektori ja direktorina Eesti Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituuti kokku 21 aastat. Mida meenutate oma tegevusest suure teadusasutuse juhina?
Instituudi direktoriks valiti mind 1976. aastal. Nikolai Alumäe ja Boris Tamme juhtimisel oli instituut selleks ajaks põhiliselt välja kujunenud ja teadusmaailmas hästi tuntud. Kuigi olin enne seda samas teadusala asedirektorina töötanud juba ligi kümme aastat, oli üllatus, kui paljusid probleeme ma veel ei tundnud.
Olen vahel huumoriga pooleks öelnud, et mulle meeldib tegeleda paljude asjadega, aga pealiskaudselt. Direktori tööd võtsin igatahes väga tõsiselt. Lugesin läbi palju juhtimist käsitlevaid raamatuid, eriti Jaapani autorite sulest. Mul olid väga tugevad asedirektorid, Ivar Petersen ja Ants Wõrk. Esimesele delegeerisin teadusliku töö juhtimise probleemid ja teisele arvutustehnika hankimise, sest need olid instituudile elulise tähtsusega. Igal reedel arutasime direktsiooni koosolekul instituudi aktuaalseid probleeme. Nendest koosolekutest võttis loomulikult osa ka arvutustehnika erikonstrueerimisbüroo direktor Kalju Leppik, kelle tööd selle büroo juhtimisel hindan väga kõrgelt. Mulle oli suureks abiks ka instituudi kauaaegne teadussekretär Mati Kutser, kelle eemaletõmbamine otsesest teaduslikust tööst tekitab mus veel praegugi südametunnistuspiinu.
Tol ajal tuli meile tööle kõrgesti hinnatud programmeerimise eriteadlane Enn Tõugu. Tänu temale lülitus instituut superarvuti ELBRUS tarkvara väljatöötamise protsessi ning me saime ka lepingu selle arvuti ühe esimese eksemplari ostmiseks. Mul õnnestus Nõukogude Liidu plaanikomitees hankida arvuti ostmiseks raha ja seetõttu raha probleeme instituudil peaaegu ei olnud. Osalemine arvuti ELBRUS väljatöötamisel oli tugevaks trumbiks meie taotlusele ehitada oma instituudile hoone Mustamäel. Ehitajaks oli Enn Tammaru juhitud ehitusvalitsus, kes oli tuntuks saanud olümpiakompleksi rajamisega. Hoone projekteerija oli Margus Koot, kellega koostöö sujus suurepäraselt. Väga head tööd tegi ka instituudi kapitaalehituse insener Aare Kivisto. Veiniklaasi taga võiks pikalt rääkida trikkidest, mida me Kivisto ja Tammaruga välja mõtlesime, et tagada hoone ehitusjärjekordade katkematu valmimine.
Üks oluline algatus oli instituudi spetsialistide saatmine tööle Helsingis asuvasse Soome-Nõukogude ühisfirmasse Elorg-Data. Aastate jooksul käis firmas tööl kümmekond instituudi spetsialisti, kes omandasid seal kogemusi IT-projektide realiseerimise ja juhtimise alal. Oletan, et need hea nüüdisaegse infotehnoloogia-alase koolituse saanud spetsialistid aitasid Eestil pärast taasiseseisvumist jõuda kiiresti selles valdkonnas rahvusvahelisele tasemele.
Olite 12 aastat Eesti Teaduste Akadeemia Toimetiste peatoimetaja. Mida meenutate sellest ajast?
See aeg oli väga huvitav. Võib ju öelda, et teadus - see on publitseeritud teaduslikud tulemused. Kuigi maailmas on palju rahvusvahelisi teadusajakirju, kus ka Eesti teadlased oma tulemusi avaldavad, on igal endast lugupidaval riigil ka oma teadusajakirjad. Nii võimaldavad kohalikud teadusajakirjad detailsemalt ja kompaktsemalt avaldada tulemusi just selle maa ajaloo, looduse, maavarade, geograafia jne kohta. Samal ajal oleme hoolitsenud, et TA toimetised oleksid igati rahvusvahelisel tasemel. Artikleid retsenseeritakse rahvusvaheliselt - ükski ei ilmu enne, kui selle kohta pole vähemalt kahte positiivset retsensiooni, üks välismaa ja teine Eesti teadlaselt.
Et tunnetada ajakirja tegemise protsessi ka seestpoolt, olen olnud ajakirja tehnikateaduste seeria, praegu ajakirja Estonian Journal of Engineering, tegevtoimetaja. Olen püüdnud mõjutada Eesti autoreid järgima teadusartiklite kirjutamise rahvusvahelisi tavasid. Meie autorid kipuvad sageli üle tähtsustama enda tulemusi ja ei ava artiklite sissejuhatuses teiste autorite töid piisavalt täielikult. Teadusartiklitele kipub olema iseloomulik fragmentaarsus, formuleeritakse väga lühidalt ülesanne ja asutakse seda lahendama. Teistele uurijatele kasulikum on püüda eelkõige asetada püstitatud ülesanne seni avaldatud tulemuste foonile ja siis selgelt näidata, kuidas autor seda probleemi uut moodi käsitleb. Seega on paljude tsitaatidega sissejuhatus nüüdisaegse teadusartikli oluline osa. Selle arusaamise viimine autoriteni on üks teaduskirjastuste missioone.
Et Eesti teadusajakirjade tase on kõrge, näitab see, et Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastuse väljaantavast üheksast ajakirjast tsiteeritakse seitset ISI Thomson-Reutersi Web of Science andmebaasis. Olen nüüd 12 aastat töötanud koos Teaduste Akadeemia Kirjastuse direktori Ülo Niinega ja hindan kõrgelt tema suurt tööd kirjastuse juhtimisel.
Teie vanemad Marie ja Karl Aben olid õpetajad. Kui palju olete ise vanemate eeskuju järginud?
Eks iga laps järgi suuremal või vähemal määral oma vanemate eeskuju. Mu ema oli saksa ja vene keele õpetaja, kes julgustas ka mind keeli õppima. Ta oli veel võimlemisõpetaja ja toetas igati minu sportlikke harrastusi. Ema oli ka kodutütarde juht ning meie perekonnas valitses patriootlik vaim. Mu ema on autasustatud isegi Kaitseliidu Valgeristiga. Olin innukas noorkotkas ja sõja ajal pärast Vene armee taandumist astusin omakaitsesse. Kuna mul oli jalgratas, siis olin seal vajalik sidepidaja ja virgatsina.
Mu isa oli samuti filoloog, ülikooli õppejõud. Pedagoogitöö kõrval tõlkis ta väga palju. Isa on eesti keelde tõlkinud nii Läti klassikute Janis Rainise ja Vilis Lācise kui ka hilisemate autorite töid. Olen alati imetlenud tema suurt töövõimet. Tulnud ülikoolist loengult, puhkas ta natuke ja asus siis pooleliolevat raamatut tõlkima. Tema toetas minu kavatsust minna õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti ja hiljem ka siirdumist aspirantuuri.
Keda meenutaksite oma õpetajatest nii keskkoolis kui ka ülikoolis?
Õppisin Tartu 1. Keskkoolis, mis oli nii Treffneri Gümnaasiumi kui ka Tartu Poeglaste Gümnaasiumi järeltulija. Õpetajatest meenutaksin eelkõige matemaatikaõpetajat Karl Maasikut, kes oli ka meie kooli direktor. Ta oli hiilgav pedagoog, kes kirjutanud ka ise mitmeid matemaatikaõpikuid. Maasik esitas matemaatikat sellise loogika ja selgusega, et selle aine omandamine ei teinud mingeid raskusi.
Teiseks tahaksin peatuda inglise keele õpetajal proua Arandil. Ta oli noor ja kaunis daam, mis poeglaste kooli vanemates klassides ei ole sugugi tähtsusetu. Tänu tema persoonile tekkis meie klassis hasart osata hästi inglise keelt. Selleks aitas kaasa õpetaja Arandi pedagoogiliselt tark õpetamise metoodika. Tema tunni ülesehitus oli selline, et vähemalt ühe korra tunni jooksul pidi iga õpilane vastama. Tundi mitte osata oli piinlik ja vahelejäämine garanteeritud. Igatahes omandasin inglise keele keskkooli ulatuses täielikult ja sain ka innustust seda keelt hiljem edasi õppida.
Tallinna Polütehnilises Instituudis langes mulle osaks õnn kuulata mitmete Eesti tippteadlaste ja õppejõudude loenguid. Meenuvad professor Arnold Humala rangelt üles ehitatud loengud kõrgemast matemaatikast. Professor kirjutas kõik teoreemid kaunis kalligraafilises kirjas tahvlile, mis oli imetlusväärne.
Kujutavat geomeetriat andis dotsent Ott Rünk, kes vaimustas auditooriumi perfektsete kriidijoonistega tahvlil. Kujutav geomeetria oli ülikoolis üks minu lemmikaineid. See distsipliin on väga oluline ruumilise kujutlusvõime arendamisel, mis nii inseneridele kui ka elus üldse väga vajalik.
Veel meenuvad dotsent Konstantin Olliku suure pedagoogilise meisterlikkusega läbi viidud loengud tugevusõpetusest. Loen end õnnelapseks, et mulle on raudbetoon- ja teraskonstruktsioone õpetanud Eesti ehitusteaduse korüfeed professorid Heinrich Laul ja Johannes Aare.
Kokkuvõttes hindan Tallinna Polütehnilises Instituudis saadud haridust kõrgelt. Tänapäeva dünaamilises maailmas ei tööta paljud spetsialistid sellel erialal, mille nad ülikoolis omandasid. Polütehnilises Instituudis, praegu Tallinna Tehnikaülikoolis, saadav haridus on piisavalt lai, et anda lõpetajale võimalus valida töötamiseks valdkond, mis on mingil määral eemal tema kitsast erialast.
Kui paljusid keeli ise valdate ja milliseid neist on vaja läinud välisülikoolides õppejõu ametit pidades?
Olen kirjutanud teaduslikke artikleid ning pidanud ettekandeid ja loenguid eesti, inglise, saksa, prantsuse ja vene keeles. Kuna inglise keel on teaduse lingua franca, siis kasutavad seda reeglina kõik külalisteadlased. Kuid mitte alati. Minu teadusvaldkonnas on üks liidritest Poitiers' ülikool Prantsusmaal. Selle mehaanika instituuti juhtis palju aastaid professor Alexis Lagarde. Üks tema originaalne meetod kasutab meie laboratooriumis loodud ruumilise fotoelastsuse teooriat. Seetõttu tunneb ta hästi meie töid ja kasutab neid. Professor Lagarde ei valda hästi inglise keelt. Seepärast oleme temaga alati vestelnud prantsuse keeles. Aastal 1988 kutsus ta mind üheks semestriks Poitiers' ülikooli külalisprofessoriks. Minu ülesandeks oli juhendada üht magistranti ja pidada loengukursus integraalsest fotoelastsusest. See üliõpilaste rühm, kellele pidin lugema loenguid, koosnes peamiselt alžeerlastest, kes ainsa võõrkeelena valdasid prantsuse keelt. Seega oli professor Lagarde mind kutsudes juba arvestanud, et pean loengud prantsuse keeles. Sellega mul probleeme ei olnud. Küll aga selgus alles nädal enne loengute algust, et õppejõud peab üliõpilastele andma iga loengutunni kohta kaheksa lehekülge kirjalikku materjali. Nii pidin ühe nädalaga koostama sisuliselt integraalse fotoelastsuse prantsuskeelse kursuse teksti. Kasutades keelelise toimetajana enda juhendatavat alžeerlast, sain sellega kenasti hakkama.
Prantsuse keelt on mul läinud palju vaja ka suhtlemisel firmade Saint-Gobain ja Verrerie Cristallerie d'Arques spetsialistidega. Viimases firmas viisin 1996. aastal läbi ühenädalase koolituse. Mitmeid kordi olen olnud oponendiks doktoriväitekirjade kaitsmisel Prantsuse ülikoolides.
Muidugi on kontaktide puhul välismaa ülikoolidega tulnud kõige rohkem kasutada inglise keelt. Olen külalisprofessorina töötanud kahel semestril Waterloo ülikoolis Kanadas ning pidanud loengukursusi Ruhri ülikoolis Bochumis ja Politecnico di Baris Itaalias.
Mis puudutab inglise keelt, siis on mul olnud õnn olla Irene Tiiveli asutatud Akadeemilise Inglise Klubi liige. Olen paljude aastate jooksul osalenud selle klubi vestlusõhtutel ja suusalaagrites. Irene Tiiveli teened Eesti akadeemilise seltskonna harimisel inglise keele oskamise seisukohalt on hindamatud.
Saksa keele kõnekeelena õppisin ära juba keskkooli ajal. Suvitasime aastatel 1942 ja 1943 oma sugulaste juures Põhja-Lätis. Minu onulapsed ei osanud eesti keelt ja mina ja minu õde ei osanud läti keelt. Kõik aga olime koolis õppinud saksa keelt. Niisiis kasutasime suhtlemisel saksa keelt ja minu ema kaasabil tuli see väga kenasti välja.
Lähenete sel aastal oma elu 80. verstapostile ja teete seda üsna hoogsal sammul. Teie reipas olemises on kindlasti suur osa spordil. Olete olnud ju 1950. aastate algul vabariigi koondvõistkonna liige vehklemises, harrastanud mäesuusatamist ja juba kaua aega on Teie lemmiktegevus tennisemäng.
Spordil on minu elus tõepoolest olnud üsna oluline roll. Kooliajal tegelesin peamiselt korvpalli ja mäesuusatamisega Tartu Toomeorus. Mitu aastat käisin Uno Sahva juures riistvõimlemise trennis. Kooliaja lõpul hakkasin tennist mängima ja selle harrastuse juurde olen jäänud tänaseni. Huvitav oli periood, mil tegelesin vehklemisega. Jõudsin sel alal Eesti meistri tiitlini, mis ongi jäänud minu sportlike saavutuste laeks. Vehklejate seltskonnas oli palju toredaid inimesi, kellega oli meeldiv olla koos treeninglaagrites ja käia võistlustel. Muidugi olen olnud oma poegade esimene treener nii tennises kui ka mäesuusatamises.
Muusikasõbrana olete ilmselt sage kontsertide ja ooperimajade külastaja. Milline osa on Teie elus muusikal?
Muusikat armastan väga, kuigi viimasel ajal külastame abikaasaga kontserte suhteliselt harva. Erilist huvi on mulle pakkunud ooperimuusika. Selle üks põhjustaja on minu kooli fanaatiline muusikaõpetaja Kaarel Valdas. Nimelt korraldas ta ülikooli aulas ooperite „Carmen", „Padaemand" ja „Faust" kontsertettekanded, kus kooripartiid laulis meie kooli poistekoor ja solistid olid teatrist Vanemuine. Seega olen läbi laulnud nende kolme ooperi kooripartiid. See oli tõepoolest põnev muusikaelamus. Mäletan, et veel tudengiajal laulsime endiste koolivendadega seltskondlikel koosviibimistel katkendeid ooperikooridest.
Meie pere käib läbi lavastaja Arne Miku perekonnaga. Tänu sellele oleme mingil määral kursis ka maailma ooperieluga. Hindan kõrgelt ka Arne enda lavastusi ja üldse Estonia ooperit.
Teaduslikel komandeeringutel olen püüdnud leida võimalusi ka teiste maade ooperiteatrite külastamiseks. Olles tudengiajal Moskvas ehituspraktikal, käisin korduvalt Suures Teatris. Ka olen viibinud Londonis Covent Gardeni, Pariisis L'Opéra de la Bastille ja Milanos La Scala teatri etendustel. Viimase puhul sain pileti vaid tänu sellele, et samal õhtul toimus jalgpallimatš Milano Juventuse osavõtul. Sügava mulje jättis Philadelphia sümfooniaorkestri kontsert, kuhu mind kutsusid Ameerika kolleegid.
Kodus kuulan vahel raamatu lugemise kõrvale taustamuusikana kas mahedat džässi või Mozarti ja Beethoveni klaverikontserte.
Teie ja perekond.
Minu abikaasa Virve on tekstiilikunstnik. Ta on nüüd pensionil, kuid säilitanud sidemed oma erialaga, juhendades mõningaid käsitööringe. Vanem poeg Madis töötab makromajanduse analüütikuna ja noorem poeg Siim ühes konsultatsiooniäri firmas. Neil mõlemal on perekond ja nädalavahetustel saame sageli kokku, suviti rohkem meie suvekodus. Pole midagi meeldivamat, kui istuda pühapäeva õhtul pärast tennisemängu pisut väsinuna suvila ees koos oma perekonnaga, juua kohvi ja vaadata lapselapsi, kes nagu murumunad mööda rohuplatsi veerevad.
HILLAR ABEN
on sündinud 3. detsembril 1929 Tartus kooliõpetajate perekonnas. Lõpetanud kuldmedaliga Tartu 1. Keskkooli 1948 ja ehitusinsenerina Tallinna Polütehnilise Instituudi 1953. aastal. Seejärel astus aspirantuuri ehitusmehaanika alal, kus teda juhendas akadeemik Nikolai Alumäe. Aspirantuuri ajal tuletas koos Endel Saksaga võrrandi, mis osutus väga tõhusaks polariseeritud valguse leviku seaduspärasuste selgitamisel. 1966 kaitses Eesti Teaduste Akadeemias tehnikadoktori kraadi. Alates 1960. aastast töötanud tänaseni Küberneetika Instituudis. 1967-1976 oli selle asedirektor ning 1976-1988 direktor. Pärast seda kuni on olnud samas fotoelastsuse labori juhataja. Avaldanud monograafiad „Integrated Photoelasticity" (McGraw-Hill, New York, 1979) ja koos Claude Guillemet'ga „Photoelasticity of Glass" (Springer, Berlin, 1993). Ta on valitud Eesti Teaduste Akadeemia (1977), Soome Tehnikateaduste Akadeemia, Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia ning Euroopa Teaduste Akadeemia liikmeks.
Hillar Abeni peamine uurimistemaatika on olnud integraalne fotoelastsusmeetod, mis on leidnud rakendamist klaasitööstuses, näiteks joogiklaaside, armatuuride, kineskoopide ja teiste toodete kvaliteedi hindamisel. Avaldanud töid ka linnaehituslike probleemide matemaatilise modelleerimise kohta. 2009. aasta veebruaris sai koos kolleegidega Eesti Vabariigi teaduspreemia innovaatilise tooteni viinud väljapaistva teadus- ja arendustöö eest. Hobid on võõrkeeled, muusika ja sport. Ta on 1953. aasta Eesti meister vehklemises ja kuulus sel alal ka Eesti koondvõistkonda.
