Kuula samal teemal: Toomas Jüriado
raadio KUKU 30. juuli saates LOODUSAJAKIRI
Mu kaheksas ekspeditsioon Antarktise järvedele oli paljuski teistsugune kui varasemad, muu hulgas eelmine, mis toimus 11 aasta eest. Teistsugused, kuid meeldivad ja abivalmid olid ka kaaslased - 28. India Antarktika ekspeditsiooni liikmed. Suurem osa ekspeditsioonil oldud ajast jäi ka IV Rahvusvahelisse Polaaraastasse, mis lõppes 28. veebruaril 2009.
Varustuse valmisseadmiseks ja õhutsi Kaplinna saatmiseks jäi kõigest kaks kuud, teekond kodunt Antarktisesse ja tagasi kestis vaid 98 päeva. Ma ei kõhelnud siiski kaua, kui 2008. aasta oktoobri lõpus Goas Vasco da Gamas asuvast India riiklikust Antarktika ja ookeani uurimise keskusest kutse saabus. Eelmiste ekspeditsioonide ajal kogutud uurimismaterjal oli ammendumas, samas nägin võimalusi Antarktise järveuuringute jätkamiseks koguni kahes suunas ja paikkonnas - Larsemanni ning Schirmacheri oaasis.
Larsemanni oaasis tahtsin saada uusi andmeid, millega täiendada seal varem alustatud tööd teemal „Biogeensed elemendid polaarjärvede valgalades kliimamuutuste tingimustes". Need tõotasid kujuneda ka võrdlusmaterjaliks andmetele, mida olin kogunud 2008. aasta mais ja augustis Loode-Lapimaal Kilpisjärve piirkonnas ehk põhjalaiuse 69. kraadil.
Schirmacheri oaasis lootsin koguda vete ja setete proove Novolazarevskaja jaama ümbruse järvedest. Osa neist on juba ligi pool sajandit olnud jaamast lähtuva ning ajuti väga tugeva inimmõju all. 33 ja 25 aasta eest dokumenteerisin neis järvedes inimtekkelise biogeensete elementidega rikastumise ehk eutrofeerumise. Väljavaade saada andmeid, kuidas need protsessid on kulgenud hiljem vähenenud reostuskoormuse tingimustes, oli ahvatlev. Mujal Antarktises sääraseid pika dokumenteeritud reostusajalooga järvi ju pole.
Ingrid Christenseni rannikul
177 meetri pikkune jääklassiga kaubalaev Emerald Sea, mis ehitatud 1984. aastal Turus, väljus Kaplinnast 6. jaanuaril. 11 päevaga jõudsime kinnisjää piirile Prydzi lahes, paarkümmend miili Larsemanni oaasist.
Ekspeditsiooni kuulus 40 liiget Indiast (neist 3 noort naist-kraadiõppurit), kaks kopteripilooti ja üks kopteriinsener Uus-Meremaalt ning mina. Laevapere, 27 inimest, pärines täies koosseisus Vladivostokist. Kapten Viktor Sedaškinil oli jääs navigeerimise kogemusi Antarktikast, Põhja-mereteelt ja Soome lahelt. Ka doktor Ajay Dhar oli juhtinud mitut varasemat ekspeditsiooni.
India on mitmel austraalsel suvel arendanud oma teise Antarktise uurimisjaama rajamist Larsemanni oaasi. Siin asuvad paarkümmend aastat Venemaa, Hiina ja Austraalia jaam. Viimast jagab Austraalia juba mõni aasta Rumeeniaga. Tundub kaheldav veel ühe jaama rajamine sedavõrd tihedalt asustatud Antarktise piirkonda, kuid hindudel on ka kaalukas põhjendus. Nimelt oli Hindustani poolsaar Gondwana ürgmandri aegadel liidetud just selle Antarktise piirkonna külge ning seosed tänapäevaste geoloogiliste uuringutega Indias on ilmsed.
Varasemast palju enam sain seekord kasutada helikopterit. Saabumisjärgne tutvumislend toimus kahe Squirrel tüüpi kopteriga laevalt uue jaama asupaika, kus olid kenasti talvitunud kaks ümarat iglu tüüpi plastikust hoonet. Ka automaatmeteojaam oli väikese tuulegeneraatori ja päikesepatarei toitel korralikult töötanud. Edasi lendasime tuttavasse Law-Racoviţă baasi, kus töötasin 1993/1994 ja 1997/1998 suvel ning kus kaks Austraalia geodeeti jätsid pooleli oma õhtusöögi, et meid rõõmsalt tervitada. Nad olid päev varem saabunud 120 kilomeetrit kirdes asuvast Austraalia peajaamast Davis, ülesandeks GPS täppismõõtmised. Kui teatasin oma kavatsusest tulla kolmeks nädalaks baasi elama-töötama, olid nad väga rahul. Baasi teise omanikuga, Rumeenia polaarinstituudiga, oli juba varem kokku lepitud.
Järgnes ühekilomeetrine „hüpe" Vene jaama Progress, kus parasjagu tegutses 50 inimest, nende hulgas 15 ehitajat. Valmimas oli 30 meetrit pikk ja 8 meetrit kõrge garaaž-töökoda-elekrijaam ning töö käis kolmekorruselise elu- ja olmemaja juures. Seda maja oli venelastel hädasti vaja, sest oktoobrikuus oli tulekahjus hävinud 17 aasta eest ehitatud kahekorruseline eluhoone. Tulekahju puhkes öösel ning õnnetuseks põles sisse üks mees ning kolm said teise korruse akendest pesuväel alla hüpates luumurde. Tulekahju on Antarktises üks suuremaid riske, sest kuivas ja enamasti tuulises õhus käib põlemine väga kiiresti. Peavarju leidsid venelased teistes jaamahoonetes, riietuse ja muu hädavajalikuga olid neile suureks abiks hiinlased ühe kilomeetri kaugusel asuvast Zhong Shanist. Venelastel on oaasi taga mannerjääl lennurada, kuhu saabuvad lennukid Novolazarevskajast ja kust peetakse lennuühendust sisemaajaamade Vostoki ja Kunluniga. Ka stardivad nüüd Progressist Vostokki varustavad traktorirongid.
Argipäev Larsemanni oaasis
Kahe päeva pärast lennutati mind laevalt taas Law-Racoviţă baasi, kaasas 150 kilogrammi varustust ning kolme nädala toiduvaru. Kui piloot Jamie mind baasi lähedale Nella järve kaldale maha pani, oli ilm päikeseline ja vaikne. Haistsin tuttavat suvise oaasi lõhna ning tundsin end äkki väga koduselt.
Algas proovide kogumine järvede valgaladel lume-, voolu- ja pinnasevetest ning nende analüüs baasis sisse seatud laboris. Pinnasevete fosfori- ja lämmastikuühendite sisalduse mõõtmiseks tegin alpikirka varrega maasse 40-70 sentimeetri sügavused igikeltsani ulatuvad augud, kuhu pistsin keraamiliste otstega plastiktorud. Vee sain kätte suure süstlaga. Pinnasevetes on fosfori ja lämmastiku sisaldus palju kõrgem kui otse järvedesse voolavates ojades ning kliima soojenemisega kaasnev igikeltsa sügavam lahtisulamine vabastab seal varjul olnud ainete hulgas ka biogeenseid elemente. Nende nappus Antarktise järvevetes on põhiline taimhõljumi ja põhjavetikate algproduktsiooni piirav tegur, niisiis peaks kliima soojenemisega kaasnema üldiselt väga väheproduktiivsete Antarktise järvede produktiivsuse tõus.
Law-Racoviţăs elavad austraallased Alex ja Ryan olid lahedad ja töökad 26aastased noormehed, Alex juba teist suve Antarktises. Vanusevahe ei seganud meid õhtusöögil mõnusasti vestlemast küll Antarktise, küll muudel teemadel. Nende töö sai nädalaga tehtud ja kopter viis nad Davisesse tagasi. Jäin viieks päevaks Law-Racoviţă ainukeseks elanikuks ning olin omaette eluga õige rahul.
Ilmad püsisid veebruari alguseni vähese tuulega ja päikeselised ning 31. jaanuaril soojenes õhk koguni kaheksa soojakraadini. Polaarpäevas läks magamine kiiresti ning proove ja analüüse kogunes rohkesti.
Keskkonnahoiust viimasel puhtal kõnnumaal
Oli suhtlemist mitme maa polaarlastega.
25. jaanuaril toimus Zhong Shanis Hiina vana-aasta õhtu, kus lisaks ligi 70 hiinlasele osales kolmeliikmeline delegatsioon Progressist ja mina Law-Racoviţă esindajana. Suur televiisor näitas riigitelevisiooni vana-aasta programmi ning peeti kõnesid, mille sisu jäi küll arusaamatuks (arusaadav oli Aišanija = Eesti). Pakuti maitsvaid hiina toite ning jooke: vastiku lõhna ja maitsega hiina viina, korralikku hiina õlut nimega Antarktika ning head austraalia veini. Võrreldes seda aastatel 1994 ja 1998 sealsamas kogetuga, oli areng muljetavaldav.
Veel üks näide: hiinlased said just valmis 10meetrise kerakonstruktsiooni, mille sees antenn interneti püsiühenduseks. Taoline ühendus on olemas ka hindudel Maitri jaamas Schirmacheri oaasis, kuid puudub Vene Progressis. Horisondi eelmises numbris oli juttu hiinlaste suursaavutusest, sisemaajaama Kunlun avamisest 4087 meetri kõrgusel Argose jääkuplil.
26. jaanuaril on India vabariigi aastapäev. Selleks puhuks oli kavandatud India, Uus-Meremaa ja Eesti lippude heiskamine Bharati saare jaamapaigas, kuid see lükkus lennuilma puudumisel päeva võrra edasi. Pidulik üritus läks sujuvalt üle viiekilovatise tuulegeneraatori püstitamiseks. 15. veebruaril avati Kuninganna Maudi maa idaosas Belgia teadusjaam Princess Elisabeth - esimene Antarktise jaam, mis ei emiteeri kasvuhoonegaase, kasutab vaid tuule- ja päikeseenergiat. Ka Bharati saare India jaama on kavandanud kõrgel nüüdisaegsel tasemel üks Saksa firma, mis võitis vastava rahvusvahelise konkursi. Kuid Progressi jaama paistab säärane progress mitte puudutavat, sest seal saavad endisaegsel moel elektrit hõõruma 500kilovatised diiselgeneraatorid. Erinevused mitte üksnes Antarktikat uurivate riikide üldises tehnilises tasemes, vaid ka suhtumises keskkonnahoidu sellel Maa viimasel puhtal kõnnumaal paistavad silma.
Ses mõttes oli ka hindudele valgustuslik 1. veebruaril toimunud visiit Davise jaama. Mannerjää serva kohal lendamine pakkus köitvaid vaateid rannikule suubuvatele liustikele, omapärase geoloogilise ehitusega Raueri saarestikule ning ligi 600 ruutkilomeetri suurusele Vestfoldi oaasile, kus Davis asub. Olles tosin korda suurem Larsemanni oaasist, on Vestfoldi oaasile iseloomulikud soolajärved. Mõne niisuguse reliktjärve soolsus ulatub kuni 300 grammini liitris. Need järved ei külmu tüüpiliste talviste kuu keskmiste miinimumtemperatuuride ehk -20 kraadi juures, küll võib järvevee temperatuur olla nii madal kui -15 kuni -18 °C!
Aastal 1957 rajatud Davis paistab silma korrastatud territooriumi ja hoonetega, kus on mugavad tingimused eluks ja eriti teadustööks, mis on selgelt kohalviibimise prioriteet. 25 meetrit pikk teadushoone sisaldab tänapäevaselt sisustatud laboreid ja abiruume, muu hulgas ka -80 °C kindlustavat külmurit. Jaamas on tuletõrjedepoo kahe autoga. Kõrges laohallis on riiulitel palju mitmesugust varustust, kuid meie ringkäiku juhtinud jaamaülem Bill de Bruyn, kes eraelus on ühe Melbourne'i linnaosa politseiülem, kinnitas, et kõik, mida pole viimasel kümnel aastal kasutatud, laseb ta konteinerites Austraaliasse tagasi saata - Antarktisesse ei pea koguma tarbetut, mis Maa puhtaimat keskkonda rikkuda võiks. Eluoluliselt oli huvitav näha, kuidas inimesed lugesid pühapäeva ennelõunal sama päeva Melbourne'i ajalehte Age paberkandjal. Selle digitaalselt saabunud sisu trükitakse välja jaamas.
Jaanuari lõpus saadeti mulle Law-Racoviţă baasi abiks-seltsiks Bhupesh Sharma, kes osutus abivalmiks ja nutikaks kolleegiks. Kui midagi valmis sai, küsis ta tihti, what can I do next, sir (mida võin järgmisena teha)? Saime koos palju rohkem ära tehtud nii minu kui tema uurimisprogrammist, mis hõlmas peamiselt pinnase-, õhu- ja veeproovide kogumist uue jaama rajamisele eelneva keskkonnamõju hindamise tarvis. Mulle olid valgustuslikud vestlused India elust.
Kuninganna Maudi maale
5. veebruaril algas mitmepäevane tuisk, mis kattis Larsemanni oaasi palja pinna poolemeetrise lumekihiga, lõpetas jalgsirännakud kaugematele järvedele ning hoidis kopterid laeval. Mõni päev oodati ilma paranemist, misjärel evakueeriti meid lühikest ilmaakent kasutades Law-Racoviţă baasist laevale ning 11. veebruaril võttis Emerald Sea kursi läände. Reis Lazarevi mere Leningradskii lahe rannikule, kus šelfiliustiku taga asub Schirmacheri oaas Maitri ja Novolazarevskaja jaamadega, kestis piki 65. paralleeli sõites kaheksa päeva.
Saabumisel oli ilm pilvitu. Lõunas paistsid selgesti 170 kilomeetri kaugusele jäävad ning kolme kilomeetrini kõrguvad Kuninganna Maudi maa mäed. Siit veidi läänes, tollase šelfiliustiku ääres on ju ka koht, kus Fabian Gottlieb von Bellingshausen 28. jaanuaril 1820 kerges lumesajus liustiku barjääri nägi ja selle õigesti mandrilist päritolu jääks arvas. Selge ilmaga oleks Bellingshausen kindlasti neid mägesid vaadelnud ja seda kindlamalt uue mandri avastamise kirja pannud. Paraku polnud tal õnne ning alles 1950. aastatel kirjutas Robert Scotti ekspeditsiooni liige Frank Debenham, et Bellingshausen mõistis esimesena õigesti Antarktise olemust: see on jäine manner, mille moodustab peamiselt jää sama hästi kui muid mandreid gneiss või graniit.
Argipäev Schirmacheri oaasis
Ootasime paar päeva lahel risteldes kõva tuule vaibumist, et saaks kopterid trümmist välja tõsta ja neile tiivad külge kruvida. Lõpuks aitas kavalus: allatuult sõites sai näiva tuule kiirus sobivaks, et tekil kopteritega toimetada.
Kui 20. veebruaril laevalt lendu tõusime, hakkas Schirmacheri oaas, umbes 17 kilomeetrit pikk ja 1-3 kilomeetrit lai idast läände kulgev küngastik, selgesti paistma. Viimane talv oli olnud külm ja suvi jahe, kuid siiski oli näha jäiseid veevoolusänge, mis šelfiliustiku lõunaserval piki oaasi põhjaserva kulgevate magedaveeliste epišelfijärvede poole kulgesid. Maitri jaam ehitati 1989. aastal oaasi keskele Zubi järve äärde. Esimene India jaam Dakshin Gangotri rajati 1984 šelfiliustiku servale, kus see juba esimese talvega põhjalikult lumme mattus. Nii kordasid hindud venelaste viga, kes 1959. aastal samasugusele alale Lazarevi jaama rajasid, kust nad kahe aasta pärast samal põhjusel pidid lõunasse Schirmacheri oaasi kolima ja Novolazarevskaja avama.
Maitri jaama peamaja on П-kujuline ühekordne jalgadel hoone, mille pööningul on muide ka palvetuspaik ja raamatukogu. Fassaad on umbes 50 meetrit pikk ning pööratud muidugi põhja, vastu päikest ja eemale tuulest, mis siin puhub enamasti kagust. Kambrid on pisikesed, 3 x 4 meetrit, aga igale talvitujale eraldi. Messiruumi mõõdud on 8 x 8 meetrit, põrandal vaipkate, pikk soliidne söögilaud ja diivanite ees madalad lauad. Nurgas televiisor, kust India riigitelevisiooni üle kantakse, sageli näeb kriketimängu. Teise nurga televiisor näitab tuntud headuses India filme, vahepeal on kolm internetti ühendatud arvutit, kus alailma keegi surfab ning kelle kõrval kiibitsevad sabatajad. Seintel Novolazarevskaja venelaste kingitud suveniirid, üks India meremaal ja raamitud teade, et 19. jaanuaril 2009 avas Tema Vürstlik Kõrgus Albert II Monakost Vene presidendi eriesindaja ja duuma aseesimehe Artur Tšilingarovi (paljudele eesti polaarlastele tuntud endine polaaruurija) ning Maitri jaamaülema meditsiinidoktor Pradip Malhotra juuresolekul kosmosefüüsika labori digitaalse ionosondi seadme.
Millised olid hindud? Oli eakamaid doktorikraadiga teadlasi ja noori algajaid (mul tuli juhendada järveuurijaid) ning päris palju sõjaväelasi - kokkasid, ehitajaid, mehaanikuid, hüdrograafe. Oli neid, kes nägid lund esimest korda ja oli laviiniuurijaid Kašmiirist. Optimism ja rõõmus meel olid valdavad, napsi võeti sagedastel pidulikel puhkudel õige vähe (pooled olid üldse karsklased), meeleolu kerkis peamiselt ühislauluga. Ligemale pooled olid ka taimetoitlased, kes India oludes tarbivad ka piimatooteid. Muidugi oli india köök väga vürtsine - algul katsusin suutäied kiiresti neelata, kuid ajapikku harjusin.
Peale ühe zooloogi, kes oli konverentsil kohanud kahte Eesti karu-uurijat, polnud keegi varem eestlast näinud, ka Eesti asukohta tuli selgitada Soome kaudu. Eesti vabariigi aastapäeval näitasin filmi „Laulev revolutsioon", mis paistis seltskonnale hästi meeldivat. Öeldi, et Indiagi vabanes Briti ülemvõimust gandhiliku vägivallatu vastupanuga.
Novolazarevskaja asub Maitrist viis kilomeetrit idas ning seal olime eespoolmainitud proovide kogumiseks. Kohtasin meie 1976. aasta talvituse aegset mehaanikut Oleg Pavlovit, kes oli nüüdki samal tööl, kuid juba neljateistkümnendal Antarktise talvitusel! Sellele vaatamata, aga ehk just seepärast, nägi mees oma 71 aasta kohta väga hea välja.
Novolazarevskaja hooned olid pea samad, mis aastal 1984, kuid messiruum, puhketuba ja kambüüs ning raadiomaja olid värskelt remonditud. Ka elektrijaam nägi toonasest võimsam välja, kuid selle taga masinate seisuplatsil polnud ka vanadest romudest ja muust rämpsust puudust. Inimesed, ka jaamaülem, olid lahked, võtsid meid Bhupeshiga kolmeks päevaks öömajale ja toidule ning kutsusid vaatama vana jaama kohale kerkinud turismikompleksi.
Veebruari lõpu ja märtsi alguse ilmad olid Schirmacheri oaasi sügisele tüüpilised: pooled päevad vähese tuulega päikselised, pooled pilvised ja tuisused, õhutemperatuur peamiselt 0 ja -10 kraadi vahel. Et aga pool aega kulus nii või teisiti biogeenide analüüsiks laboris, saime Bhupeshiga tehtud kõik, mis olime kavandanud. Lisaks tõime mootorpuuriga igikeltsast välja kahemeetrise puursüdamiku, et selgitada mikroobsete protsesside osa biogeensete elementide vabanemisel igikeltsast. Ses suhtes olid kasulikud arutelud maailmakuulsa keltsauurija David Gilitšinskiga, kes oma grupiga samal ajal Novolazarevskajas töötas.
Märtsi lõpuks naasis Emerald Sea läbi suhteliselt kitsa triivjää vööndi ja keskmiselt tormise Lõunaookeani Kaplinna.
Peatselt algas Tallinnas Antarktises külmutatud proovide analüüs, mida suurelt jaolt teevad mu magistrandid Euroülikoolist ning kolleegid Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudist ja Tallinna Ülikoolist. Lõplike järelduste tegemiseni kulub veel aega, kuid juba on selge, et näiteks kahe Schirmacheri oaasi järve vetes on Novolazarevskaja jaama praeguseks küll vähenenud inimmõju kindlalt olemas ning põhjasetted „mäletavad" seda veel ka kauges tulevikus. Mais ja juulis jätkasime Larsemanni oaasis tehtud valgalavete fosfori- ja lämmastikuühendite sisalduste mõõtmistega sarnaseid uuringuid jällegi Lapimaal Kilpisjärve ümbruses, kus kliimatingimused veidi pehmemad.
ENN KAUP (1946) on Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi vanemteadur, bioloogiakandidaat. Uurinud Antarktise järvede ökoloogiat ja inimmõju neile, osalenud viies Nõukogude Liidu ja kahes Austraalia Antarktika ekspeditsioonis. Avaldanud peamiselt Antarktika teemadel üle 80 teadus- ja veerandsada populaarteaduslikku artiklit, esinenud raadios, korraldanud näitusi. Kogumiku „Nabakirjad" (1992) koostaja. Geoloogia instituudis on tema põhitegevus radiosüsiniku dateerimine ja põhjaveteuuringud.
