Ajaloo pöördepunktist ja eestlastest selle keskel

 

Kuula samal teemal: Toomas Jüriado

intervjuu ajaloolase Kalle Krooniga

raadio KUKU 16. juuli saates LOODUSAJAKIRI

 

Ühelt Rootsi ajaloolaselt olevat kord küsitud, mis oleks saanud siis, kui Poltava oleks lõppenud Rootsi võiduga ja Venemaa oleks vallutatud. Naljatlev vastus kõlas: „Venemaast oleks arvatavasti saanud korralik maa ja kogu Euroopa oleks sõimanud Rootsit kui neetud okupanti."

Baltisakslaste järeltulijate ringkondades Rootsis liikus mu hea sõbra, Rootsi riigiarhivaar Erik Norbergi andmeil veel üsna hiljuti ringi lugu sellest, kuidas 1790. aastal pärast õnnetut Tallinna merelahingut Vene vägede kätte vangi langenud Rootsi mereväeohvitserid külastasid üht Liivimaa mõisaperet. Lõunalauas tehtud juttu ka vaid 90 aastat varem sealsamas Eestis Vene vägede vastu peetud kangelaslikust võitlusest, milles koos rootslastega osalesid ka Balti aadlikud ja teised maa alamad ning mis lõppes Rootsi võimu kadumisega siinmail. Nostalgiahõngulise meenutuse katkestanud majaperemees, kes tõmmanud ahju tagant välja Rootsi-aegse Liivimaa maapataljoni munsterrolli, käristanud selle resoluutselt ribadeks ja öelnud: „Ärgem muutugem sentimentaalseks!"

Ka väike võib olla vapper

Vaprus ja elujõuline agressiivsus on nähtused, mis võivad teatud ajalooetappidel, eriti neil, mida tavatsetakse nimetada heroilisteks, olla omased mis tahes rahvusele, et siis, kangelasliku ajastu möödudes, anda taktikepp üle teistele. Tavaliselt käivad need nähtused kaasas riikide tekke, laienemise, enesekehtestamise ja enesekaitse ning ideelise vaimustusega. Nii oli revolutsioonilise Prantsuse armee psühholoogiline ettevalmistus aastail 1792-1815 hoopis midagi muud kui aastal 1940 ning Vene väel 1700. aastal Narva all hoopis nõrgem kui Borodinos aastal 1812.

Vaprusel puudub seejuures otsene seos rahvaarvuga. Ka väike võib olla vapper. Enamik on kuulnud, kes olid irokeesid, siuud või shaieenid, kuid sageli unustatakse, et neil Põhja-Ameerika põlishõimudel ei olnud kunagi palju enam liikmeid kui vastavalt 16 000, 20 000 ja 4000. Inimesi niisiis üksnes kolme Eesti väikelinna jagu. Ometi maailm tunneb neid, kusjuures irokeeside liidu valitsemisvormi on kasutatud USA konstitutsiooni väljatöötamisel.

Tänapäeval on raske mõista, kuidas võis väike, 1,5 miljoni elanikuga Rootsi 1708. aasta suvel sõdida mitmel rindel, tungida sügavale 20miljonilise elanikuga Venemaa hiigelterritooriumile ja lüüa mitmel korral Vene väge, jäädes napilt ilma lõplikust võidust järgmisel, 1709. aasta suvel. Kindlasti oli siin oma roll militaarmentaliteedil, mis Rootsis kujunes 17. sajandil, kui oli vaja end pidevalt kehtestada ablaste naabrite vastu ning suurriikide peres. Ei tohi mööda vaadata ka isiksuste osast. Nimelt jäi Rootsi suurvõim püsima tänu tsentraliseeritud keskvõimule ja tugevatele, oma eeskujuga innustavatele kuningatele, nagu Gustav Adolf, Karl X Gustav ja Karl XI.

Samas näitasid Karl XI reformid, et ekspansionistlik etapp riigi ajaloos on läbi saamas ning aeg on asuda kaitsepositsioonile - seedima naabritelt vallutatud sotsiaalmajanduslikult teiselaadseid valdusi Ingerimaal, Eestis, Pommeris, Bremenis, Werdenis ja tänases Lõuna-Rootsis. Protsess pidi lõppema ühtse suurriikliku riigikehandi moodustumisega. Riik oli kodanlikustumas: kavas oli võtta mõisnikelt maa ning sulandada seisused ühtseks riigialamate massiks.

1700. aastal saabus Rootsile siiski taas aeg ennast kaitsta, sedapuhku koguni kolme vaenlase - Venemaa, Saksimaa ja Taani vastu. Algas tervelt 21 aastat väldanud sõda, mida tunneme Põhjasõja nime all.

Eestlased Rootsi maaväes

Vastaste arvukus tingis, et Rootsil tuli sõjavankri ette rakendada kõik ressursid, sealhulgas Eesti- ja Liivimaal.

Juba mõisate riigistamise ajal oli Karl XI teatanud provintsivõimudele, et talupojad ei ole nüüdsest enam mõisnike pärisorjad, vaid kuninga alamad, andes nende poegadele vaba voli asuda kas haridust omandama või sõjaväkke. 1700. aastal hakati Eesti- ja Liivimaal värbama vabatahtlikke ning moodustati neist uusi jala- ja traguniväeosi. Samal aastal loodi ka nii Eesti-, Liivi- kui Saaremaal nn maatragunite eskadronid. Nende reakoosseisust moodustasid 40-60 protsenti eestlased. 1701. aastal algasid Eesti- ja Liivimaal juba ka talupoegade sundväkkevõtud.

11. novembril 1702 andis Karl XII käsu maapataljoni loomiseks Saaremaal. Seni kaitses Saaremaad vaid üks 165meheline üksus, mis asus Kuressaare kindluses.

Saaremaa maapataljoni reakoosseisu suuruseks pidi saama 500 meest viies kompaniis. Väeosa ehitati üles korralise jalaväepataljoni reeglite järgi. Ülalpidamine nähti ette nii, nagu maapalgalistel väeosadel Rootsis ja Eestis, selle erinevusega, et kui riidevarustuse ja muu „monteeringu" (rihmad jms) andsid talupojad, siis palga maksis kuupalga alusel riik. Varustuse jaoks panid raha kokku talurühmade ehk roodude peremehed - ikka 10 ja 12 riigitaalri kaupa aasta peale, mis siis kas mõisniku või asehalduri kätte viidi või osteti varustus ise. Kulud kanti tsiviilmaksudest maha. Palga suuruseks oli kuningas määranud 1 karoliini rahas ja 8 külimittu rukist (125,6 liitrit) ühes kuus neile, kes asuvad teenistuses. Siin tuleb meeles pidada, et rukis oli ametliku ekvivalendina seotud raha kursiga: 1 tünder rukist võrdus 1 riigitaalriga. Palga maksmine rukkis ei olnud eriti haruldane ja suuruse poolest oli Saaremaa maapataljoni meeste palk võrreldav korraliku mõisateenija palgaga.

Kuna Kuressaare kindluse barakid ei olnud veel valmis, ei võetud vahiteenistusse korraga rohkem kui 50 meest vahetuses. Ülejäänud, kes hetkel tegevteenistuses ei olnud ning töötasid oma peremehe juures roodutalus, said sealt ka ülalpidamise.

Saaremaa maapataljon võeti kohe ka korralisele riiklikule eelarvele, mis viitab sellele, et tegu oli alalise väeosaga. Relvad andis riik, kusjuures veel 1704. aastal pidi kuningas ametnikke kiirustama, et Saaremaa pataljon „kõige kiiremas korras moodsate ränilukkmusketitega varustatud saaks". Pataljoni ülemaks määrati ooberstleitnant Johan Gustaf von der Osten-Sacken.

Maamiilits või maavägi?

Senises ajalookirjanduses on nii Saaremaa maapataljoni kui ka teisi Põhjasõjas võidelnud eesti sõduritest koosnenud väeosi nimetatud ka maamiilitsaks, mis ajastu kontekstis ei ole siiski päris õige. Rootsi-aegses eesti keeles kasutati mõistet maavägi, st maalt võetud vägi, mis ongi sisult kõige täpsem. Samuti on neid väeosi omaaegsetes kirjades nimetatud rahvusväeosadeks, mis samuti pole päris vale - isegi kui ohvitserid olid võõramaist päritolu, olid sõdurid eestlased.

Eestlased olid Rootsi armees asunud taas relva kandma ning sellisel organiseerituse astmel, millel oleks teistsuguse asjade käigu korral olnud ka edaspidine väljund - nimelt nägi kuningas ette, et Tallinna garnisonis teeniv eestlastest värvatud pataljon major Carl Johan von Hüene juhtimisel jääb Rootsi armees teenima nii sõja kui rahu ajal. See annab tunnistust eestlaste muutunud sotsiaalsest seisundist Rootsi aja lõpul. Oli kujunenud olukord, kus sisepoliitiliselt tundlik provintsiaalne sõjaline kaitse usaldati üha enam samast provintsist pärit ja seni sotsiaalselt küllalt isoleeritult elanud eesti talupoegadele. Ühiskondlik elu oli talupoegade jaoks avardunud.

Eestlased Rootsi peaarmees

Eestist pärit mehi, nii eesti kui saksa soost, leidus ka Karl XII peaarmees. Näiteks ühines 1700. aastal Rootsi ratsarügemendiga Kadrinast Saksi mõisa alalt Lokso külast pärit talupoiss, kes sai hiljem tuntuks Thomas Jöristi nime all. Väkke astus ka Thomase vend Johan. Thomas Jörist osales 1702. aastal kuulsas Kliszovi lahingus, kus ta vangi langes ja Saksi vangide vastu välja vahetati, samuti Poznani ja Vepriku all. 1703 liitus Thomas ooberst Johan August Meijerfeldti värvatud tragunirügemendiga, tõustes 1706 kapteniks, seega kompaniiülemaks. Rügement tegutses koos kuningliku peaarmeega Saksimaal.

Märkimisväärne on asjaolu, et nimelt Meijerfeldti tragunirügemendi ohvitserid määrati valvama ja konvoeerima riigireeturit ja kuninga solvamise eest surma mõistetud sõjaõhutajat Johan Reinhold Patkulit, kelle Saksi kuurvürst Rootsi kuningale välja andis. Siin nad kohtusid - kaks eri maailma, kelle elutee oli viinud rollide vahetumiseni nagu draamanäidendis - ühel pool endine talupojast orja poeg, kellest oli saanud ohvitser ja kellele oli määratud saada aadlikuks, ning teisel pool vangistatud ja riigireeturiks kuulutatud aadlimees, talupojapiinaja, aadliriigi eestvõitleja, kellel oli määratud läbi piinarikka hukkamise saada eikellekski.

Rootsi aja lõpul Eestis toimunud sotsiaalseid reforme on võimatu veel ilmekamalt ette kujutada.

Vastasseis Venemaaga

Noore Rootsi kuninga Karl XII ning tema kogenud kindralite välkkiirete hoopidega sunniti Põhjasõjast väljuma Taani ning paisati lahingus Narva all põrmu Vene tsaari Peeter I armee. Järgnevalt noppis Rootsi kuninglik peaarmee üheksa aastat järjepanu võite Kuramaal, Poolas ja Saksimaal. 1708. aastaks jäi vastastest rivvi veel vaid Venemaa.

Hoolimata uute ressursside kasutuselevõtust olid Rootsi väed kõigis senistes Põhjasõja lahinguis olnud arvulises vähemuses. Ent Rootsi gigantsed plaanid nõudsid üha uusi ressursse ning vastasseisus Venemaaga jäi Karl XII peaarmeest väheseks, kuningas vajas veelgi enam lisajõude. Ta andis korralduse Liivimaa kubernerile kindral Adam Ludwig Lewenhauptile, et too koguks kokku abikorpuse ja moonavoori ning asuks Moskva suunal kuningale appi.

Sellega lõppes ka Saaremaa maapataljoni suhteliselt rahulik elu.

Lewenhaupt koondas Riiga väeosi nii Rootsist kui ka Eesti- ja Liivimaalt. Lisaks pärisrootsi rügementidele saadeti Venemaa poole teele ka seni Tallinnas asunud ooberst Adam Carl De la Gardie värvatud jalaväerügement ooberstleitnant Freyburgi juhtimisel (800 reameest), siis veel Schlippenbachi tragunirügement (600 reameest), Skoghi tragunipataljon (300 reameest), osa Liivimaa aadlilipu rügemendist (200 reameest), Saaremaa maatragunieskadron (300 reameest) ja Saaremaa maapataljon (500 reameest). Mehed olid heas vanuses - Saaremaa maatragunite eskadronis oli tragunite vanus 17-36 aastat, grenaderid olid veidi vanemad, 28-36aastased. Kuna Saaremaa maatragunitega olid liidetud ka Eestimaa maatragunid, leidus väeosas peale saarlaste ka virukaid, harjukaid, järvakaid ja läänemaalasi. Kokku oli Lewenhaupti korpuses 10 000 meest, neist veerand pärit Eesti-, Liivi- ja Saaremaalt, ning 6000 moonavankrit. Aeglaselt mööda 1708. aasta septembrikuiseid poriseid Venemaa teid liikudes suundus see vägi Mogiljovi all ootava Karl XII peaarmee poole.

Karl XII sõdalaste tee Moskva suunas ei olnud kerge. Peeter I kasutas idamaisele despoodile iseloomulikult totaalse sõja ja põletatud maa taktikat. See, millest tema sõjameestel puudu jäi, võeti tsiviilelanikelt. Külad põletati maha, elanikud pagesid metsadesse ja vaenlasele jäeti vaid must maa. Sellest tulenevalt langetas Rootsi kuningas läheneva talve eel Staryczes, kui peamise eesmärgi Moskvani oli jäänud kõigest 300 kilomeetrit, pärast pikemat arutelu saatusliku otsuse - pöörduda Lewenhaupti korpust ära ootamata Ukrainasse, kus teda ootas Zaporožje kasakate hetman Mazepa koos tohutute toiduvarudega Baturinis.

Ent Peeter I ilmutas ootamatut tarmukust - haaras initsiatiivi ja lasi maha põletada kasakate pealinna Baturini, jättes rootslased niiviisi ikkagi toidumoonata.

Maapataljoni tuleristsed Lesnajas

Peeter I peaväed sööstsid ka strateegilisse tühimikku, mis eraldas Lewenhaupti korpust Rootsi peavägedest, ning ründasid 29. septembril 1708 rännakkolonnis edasirühkivat Lewenhaupti Valgevenes Lesnaja küla all. Järgnes terve päeva ja öö kestnud verine kokkupõrge, kus lahinguväli käis käest kätte. Saaremaa pataljon kaotas Lesnaja all viiest lipust neli ja suurema osa isikkoosseisust, mis annab tunnistust võitluse ägedusest. Pataljoni 580 sõdurist ja ohvitserist hukkus või langes vangi tervelt 505. Hälsinge jalaväerügemendi kaotused olid 736 meest, rivvi jäi 424. Ühtekokku kaotas Lewenhaupt hukkunute, vangistatute ja ligikaudu 1500 Kuramaale tagasipöördunu näol kuni 5300 meest.

Lahinguväli jäi lõpuks küll Lewenhaupti kätte, kuid tunnetades oma positsiooni nõrkust, üritas Rootsi väejuht väed sealt ära viia. Voor jäeti maha: vankrid hävitati, jalaväelased pandi hobustele. Venelased neid jälitama ei asunud. Tuleristsed läbinud Lewenhaupti korpus marssis edasi lõunasse - teadmata veel, et seal, Poltava all, muudetakse lõpuks ajaloo kulgu ja võimutasakaalu maailmas.

Poltava juures peaarmeega liitunud Lewenhaupti korpuse kahanenud väeosad jaotati Rootsi omade vahel või liideti suurematega. Saaremaa maapataljoni 75 meest ja De la Gardie rügemendi mehed paigutati Västerbotteni jalaväerügementi. Kokku võis Eesti- ja Liivimaalt pärit väeosades Poltava all olla kuni 150 eestlast.

Pinge tõuseb

Talv oli 1708/1709. aastal erakordselt külm, nagu 1812. ja 1941. aastalgi. Rootsi vägedele polnud selles muidugi midagi harjumatut ja olukorrast väljuti küllalt võitlusvõimelisena. Kuid arvuliselt olid väed siiski kahanenud ja olukord murettekitav. Abiks tulnud kasakavägi oli väike. Esialgu loodeti siiski, et Türgi sultan sekkub sõtta Rootsi poolel, samuti üritati ära oodata Rootsi abiväed Poolast, mis pidid saabuma üle Kiievi. Tagantjärele teame, et kumbki lootus end ei õigustanud.

Seniks aga üritasid rootslased aega võita ja asusid piirama Poltavat, mis muidugi oli ka tähtis teede sõlmpunkt Ukraina ja Türgi vahel.

Peagi saabus end strateegiliselt nurka surunud Rootsi väe lähedusse Vene 40 000meheline peaarmee tsaari juhtimisel. Venelased asusid püstitama varasemale Vene sõjakunstile iseloomulikku nelinurkset muldkindlustist - nad tundsid end tugevalt kindluste toel, mitte aga avatud väljal. Sellele on viidanud juba kroonik Balthasar Russow, kirjeldades olusid Liivi sõja ajal. Poltava lahing kujunes selles suhtes siiski murranguliseks. Ise venelased veel rünnata ei julgenud, vähemalt mitte enne, kui olid oma arvulises ülekaalus veendunud.

Kui Rootsi väed oli liikunud Moskva suunas, oli olukord olnud selline, et rootslased jälitasid venelasi. Ukrainasse siirdumine oli sisuliselt tähendanud strateegilise initsiatiivi andmist Vene vägedele, mis nüüd ise kogu aeg Rootsi väe kannul püsisid. Rootslaste kommunikatsiooniliinid venisid liig pikaks. Vene väejuhatus nägi, et taktikaliselt olid rootslased Poltava all väga kitsastes oludes - positsioonide ümber laiusid metsad ja jõed, see aga takistas oluliselt tolle aja taktika kohaselt vajaliku laia rinde loomist. Oli vaid üks puudevaba kanal, kust võidi Vene laagrit rünnata, ja sinna siis kaevasid venelased oma pealaagri suhtes eenduvalt lisaks väikesed muldkindlustised reduudid, mis piltlikult öeldes katsid kitsa koridori nagu kork pudelikaela. Et Vene pealaagrit sai rünnata ainult sealt, jäi rootslastele kaks võimalust - kas taanduda ja lasta end käigu pealt rünnata või rünnata ise. Asi oli ka selles, et Rootsi vägedel ei olnud enam piisavalt püssirohtu, mistõttu nad vajasid kiiret lahendust, st lahingut. Ja rootslased ründasid.

Hoolimata sellest, et võit oli rootslastele ühel hetkel tegelikult üsna käeulatuses, olid nende kaotused Poltava all lõppkokkuvõttes kohutavad: kuni 9000 langenut, vangistatut ja haavatut. Tegu on protsentuaalselt ühe kõige suurema lahingulise kaotusega sõjaajaloos.

Kaotused ja võidud

Milline oli Poltava lahingu kõige olulisem tulem? Venemaast sai edaspidi suurriik maailmapoliitikas - roll, mida Venemaa täidab tänase päevani, Rootsist aga „igav põhjamaine" riik oma n-ö loomulikes piirides. Samas tuleb märkida, et kuigi initsiatiiv läks Vene vägede kätte, jätkus Põhjasõda pikka aega, kuni 1721. aastani, kusjuures Rootsi väed saavutasid veel suurt edu, võites näiteks taanlasi Helsingborgi all 1710. aastal ja Gadebuschis 1712 ning venelasi sõja viimases lahingus augustis 1719 Stockholmi läheduses Stäketi all.

Äärmuseni välja kurnatud Rootsi jaoks need võidud sõja käiku muidugi enam ei muutnud.

Poltava väljade kaja

Rootsi vangide põli Venemaal ei kulgenud ühtmoodi. Varem pääsesid vangistusest tänu 1710. aasta kapitulatsioonidele tulema eesti- ja liivimaalased, hiljem rootslased. Viimased vangi langenud jõudsid tagasi aastail 1722-1723. Näiteks 1722 pöördus koju Saaremaa pataljonis vangi langenud 45aastane leitnant Carl Binder, 1723 vabanes 45aastane kapral Johan Hacks ja siirdus Vene võimu alla läinud Saaremaa asemel Soome. Saaremaa pataljoni ülem, lahingus haavata saanud Osten-Sacken pääses vangide vahetuse teel juba 1710.

Tobolskis asunud Thomas Jörist vabanes 12. oktoobril 1722, saabus tagasi Eestisse, sai oma vapi, asutas talurahvakooli, vabastas paar talupoega pärisorjusest, abiellus jõuka Narva bürgeriproua Ebba Brümmeriga ja lõpetas elupäevad Piiumetsa mõisniku ja Türi kiriku vöörmündrina, kuuludes immatrikuleerimata aadli hulka. Veel 1723. aastal ülendas Rootsi kuningas ta ooberstleitnandiks. Tollal valitses nimelt n-ö rüütellik lähenemine ka sõjajärgsetes diplomaatilistes suhetes ja nii said vastaspoole valitsejad anda aukraade oma endistele teenistujatele. Thomas Jöristi järglased saksastusid ning kanti aadlimatrikli teise ossa. Thomase vennast Johanist sai tagasi pöördunult Saksi mõisa mõisavalitseja ja ta sai veel 1728. aastal leitnandi aukraadi.

Olgu lisatud, et niisamuti maksis Rootsi riik pärast sõda välja sõja ajal maksmata jäänud palgad, muu hulgas ka neile, kes olid vangi langenud ja kes hiljem Venemaale kuuluval territooriumil elasid. Sellega tegelemiseks moodustati Stockholmis 1723. aastal nn likvidatsioonikomisjon, mille töö kestis vähemalt 15 aastat. Kõik need palkade sõjajärgse tasaarvestamise toimikud asuvad Stockholmis Sõjaarhiivis. Toimikutest on näha, et komisjonil oli otsene kirjavahetus näiteks Liivimaalt pärit hukkunud ohvitseride leskede ja lähisugulastega, kes olid tõendite esitamisel õigustatud meestest järele jäänud palgaraha pärima. Küllap toimus samu kanaleid pidi ka palkade väljamaksmine. Toimikutest ilmneb, et miski ei läinud kaduma - ajaloolased on küll kirjutanud, kuidas varauusaegne riigivõim sõja ajal palkade osas võlgu jäi, kuid see ei kadunud kuhugi, kõik pandi kirja ja maksti pärast sõda välja. Vangis oldud aeg oli ka palga sees, vangis olijatele maksti välja pool palgast.

Esimene pikas reas

Poltava ei jäänud viimaseks võitluseks, mis eestlased nii kaugele itta paiskas, küll aga oli see esimene.

Nii väike kui eestimaalaste osa Rootsi vägede koosseisus oligi, on nad omapärasel viisil ja märkimisväärsel kombel jäädvustatud Poltava lahingut kujutavas Vene sõjavastase suunitlusega kunstilises filmis „Mitme isanda teener" („Sluga gosudarjov", 2007), mille režissöör on Oleg Rjaskov. Kui jälgida filmis kujutatud Rootsi grenaderide iseloomulikke mütse, märkab tähelepanelik vaataja nende esiklapil ei midagi muud kui kolme lõvi, praegust Eesti Vabariigi vappi. Veelgi enam - sama vapimotiiv esineb ka paljudel filmis kujutatud Rootsi rügementide lippudel. Põhjus on lihtne - Põhjasõja ajast on autentseid tekstiilesemeid alles väga vähe ning üks kolmest teadaolevast ja määratletud Rootsi grenaderi peakattest on Peterburi Suurtükiväemuuseumis säilitatav De la Gardie jalaväerügemendi kapten Dannenfeldi kompanii grenaderi müts, mis trofeena venelaste kätte langes. Ka sel mütsil on esiklapil kolm Tallinna linna vapilooma - kroonitud lõvi, heraldiliselt küll leopardi. Tõsi küll, erinevalt filmist on mütsi alustoon mitte sinine, vaid punane. Sama müts on tänu oma efektsele väljanägemisele inspireerinud ka artikli avalehel esitatud romantilises stiilis lahingumaali 19. sajandi keskelt.

Filmi põhjal võiks aga väita, nagu kohtunuks Poltava väljadel venelastega mitte Rootsi, vaid Eesti vägi. Ajalool on oma iroonia.

 

Poltava: ükski kuul ei taba Jumala tahteta!

Karl XII ja tema abiliste taktikalist mõtlemist iseloomustas leidlikkus, ootamatus, kiirus ja taktikaline elegants. Kõik see sai tulemuslikult realiseeruda ainult tänu alluvate fanaatilisele ustavusele, raudsele distsipliinile ja moraalselt kindlale ettevalmistusele. Viimast aitasid muu hulgas luua Rootsi sõjaväevaimulikud, kes kultiveerisid vanatestamentlikku mõtteviisi, mille kohaselt „ükski kuul ei taba Jumala tahteta".

Poltava all otsustati kasutada ootamatuse momenti. Venelased kindlustasid oma positsioone ja kaevasid pealaagri kindlustiste ette veel hulga väikeseid muldkindlustusi reduute, mis sulgesid rootslastele ainsa tee Vene pealaagrini. Rootsi väejuhatus otsustas rünnata öösel. Rootslastel jagus püssirohtu vaid üheks suureks lahinguks, ja ka siis mitte niipalju, et lasud oleksid täisjõulised. Tuli loota külmrelvadele. Kiiruse tagamiseks ei viidud lahingusse korralikku suurtükiväge, üksnes neli väikest signaalsuurtükki.

Plaanis leidus aga mitmeid küsitavusi. Kuidas jaotada ööpimeduses kolonne? Mis juhtub siis, kui venelased avastavad rünnaku enne, kui Rootsi väed Vene reduudid läbivad ja pealaagrile kallale tungivad? Kas Vene väed jäävad laagrisse ootama ja vaatama, kuni rootslased nende nina all oma taktikalisi piruette sooritavad? Risk oli suur, pealegi oli kuningas saanud nädal varem ühel luureretkel Vene kasakate püssist haavata ning vaevles haavapalavikus. Vägede üldjuhtimine jäi seetõttu feldmarssal Rehnskiöldi kätte, kelle koostöö Lewenhauptiga aga ei sujunud, sest mehed ei sallinud teineteist silmaotsaski. See tegur osutus üheks kõige olulisemaks, miks sel saatuslikul lahingupäeval ei läinud rootslastel peaaegu miski plaanipäraselt.

Ööl vastu 28. juunit Rootsi kalendri järgi (8. juulil Gregoriuse kalendri järgi) andis Rootsi väejuhatus käsu edasi liikuda. Kuid Rootsi väed olid segaduses - kas läbida Vene reduudid kolonnides või liinides? Segadusest tekkinud liikumist märkas Vene patrull ja äratas signaallasuga Vene laagri. Nüüd ei jäänud Rootsi kolonnidel muud üle kui läbida reduudid võitlusega. See nõudis verd ja aega.

Saaremaa pataljoni mehed oma ainsa allesoleva lipuga ning koos De la Gardie ja Västerbotteni meestega asusid Tallinnast pärit kindralmajor Bernt Otto Stackelbergi juhitud kolonnis Rootsi rinde eesliinil ning ründasid esimest ja kolmandat Vene reduuti. Saaremaa pataljoni ülem Osten-Sacken sai haavata, endine Liivimaa välivägede juhataja Wolmar Anton von Schlippenbach aga langes vangi ühe luurepatrulli koosseisus. Võitluste käigus eksisid kuus pataljoni - Stackelbergi ja kindralmajor Roosi juhitud ning kindralmajor Sparre kolonnis asunud viimased kaks - teelt ja eraldusid armee edasirühkivast põhimassist.

Ülejäänud väed liikusid otse edasi Vene pealaagri suunas. Rootsi ratsavägi tõrjus tagasi Vene ratsaväe. Lewenhaupt koos paari rügemendiga seisis dilemma ees - kas rünnata otsekäigul Vene pealaagrit või ühineda vasakule, avatud väljale suunduvate väeosadega. Rootsi ajaloolase Peter Englundi arvates oleks sel hetkel võinud kallutada lahingukäigu rootslaste kasuks - vahetu rünnak Vene pealaagrile ei oleks andnud venelastele aega toibumiseks. Selle arvamusega võib nõustuda. Kuid peagi saabus käsk, et Lewenhaupt peab teiste väeosadega liituma ning eemalduma Vene pealaagrist selle ees asuvale väljale, kuhu jõuavad ka ratsaväeosad.

Kindralmajor Roosi alluvusse jäänud teelt eksinud pataljonid ehk 2600 meest - rootslased, sakslased, soomlased, eestlased - ekslesid endiselt reduutide vahel. Märganud liikumist, saatis Peeter I välja kindral Rentzeli väeosa. Venelaste marulise tule all kandis Roosi väekoondis suuri kaotusi ning 400meheliseks kahanenud grupeering alistus Poltava linna külje alla pagenult hommikul veidi enne kella kümmet. Väeriismed marssisid vangipõlve.

Samal ajal algas Vene laagri juures pealahing. Siingi kulgesid sündmused Rootsi poolel täiesti organiseerimatult. Lewenhaupt üritas saabunud jalaväge rivistada liini, ent metsaservale jõudnud ratsavägi eksles ikka veel korratuses.

Jalaväekindral Lewenhaupti ja ratsaväekindral Rehnskiöldi sõnavahetus oli kõike muud kui viisakas. Haavatud kuningas lebas kanderaamil ega võtnud vahetust juhtimisest osa, kui paar eksitavat, palavikus antud käsklust välja arvata. Aeg kulus askeldustes, mille kestel juhtus midagi jahmatava panevat - Vene jalavägi väljus kindlustustest ja rivistus laagri ette. Neid oli 22 000 meest, kellest jätkus kaheks liiniks. Laia ja massiivse rohetava Vene väe vastas rivistus vaid 4000meheline õhuke ja lühike sinine Rootsi jalaväeliin.

Esialgu hoidsid rootslased veel initsiatiivi - Lewenhaupt andis rünnakukäsu. Rootsi jalaväele avati Vene laagrist turmtuli - 130 Vene suurtükki materdasid õhukest Rootsi liini. Ühe kohalviibinu mälestuste järgi kajas üle Vene suurtükikuulide rahe all hulganisti kukkuvate meeste ja purunevate relvade heli, mis meenutas kokkuvariseva maja raginat. Ülekantud tähenduses nii see oligi - see oli Rootsi suurriiklik hoone, mis tol päeval kokku varises.

Rootsi sõdurid ei löönud turmtule all siiski araks: suurtükituli ja kaaslaste hulgaline langemine neid ei peatanud. Piltlikult öeldes oli see otsekui rünnakjooks läbi rohetava müüri. Lewenhaupt andis käsu kogupauguks, mis kõlas tema mälestuste kohaselt nii jõuetu laksuna, nagu oleks keegi kindapaariga vastu käeselga löönud. Püssirohtu polnud.

Rootsi jalaväe paremal tiival asuvad kaardiväepataljonid jõudsid venelasteni. Mängu läksid kardetud Rootsi raud ja teras. Kaardiväelased puurisid oma piigid põgenevate venelaste selgadesse, pöörasid ümber Vene polgusuurtükid ja avasid nendest tule pagejate sekka, kes jõudsid reservliinini. Nii üllatav kui see ka pole, oli võit kõigest hoolimata rootslaste käeulatuses. Kõik, mida veel vaja olnuks, oli kogu ratsaväe rünnak, mis aidanuks Vene rindesse löödud auku suurendada ja levitanuks paanikat vastase seas. See oleks taganejad endaga kaasa tõmmanud ja viinud Vene rinde kokkuvarisemiseni.

Kuid Rootsi ratsaväe põhimass ei jõudnud pärale. Vasakul tiival ei pidanud Närke-Värmlandi mehed enam vastu ja taandusid. Toimus omamoodi pöördliikumine - mida enam liikus edasi Rootsi parem tiib, seda enam tõmbus tagasi vasak. Vene lai rinne haaras rootslaste kitsa liini oma embusesse, rünnakule läks Vene ratsavägi. Suur osa Rootsi jalaväge piirati ümber ja hävitati, väiksem osa pages tagasi Poltava alla laagrisse ja Rootsi välilaagrisse. Vene suurtükikuul tabas koguni Karli kanderaami ja pilbastas selle.

Hävingust pääsenud väeosad taandusid koos kuningaga Dnepri äärde Perevolotšnasse. Sinna saabusid ka lahingus mitte osalenud ning seni Poltava ja Vorskla ääres Novõje Senzarõs asunud Schlippenbachi ja Meijerfeldti tragunirügemendid, viimase koosseisus ka eestlastest ohvitserid Thomas ja Johan Jörist.

Karl XII lahkus koos hetman Mazepa ja lähema kaaskonna ning väikese väesalgaga armee juurest ja siirdus üle Dnepri Türgimaale.

Veel nüüdki ei olnud kõikide paigale jäänud Rootsi väeosade vaim murtud. Kui ooberst Albedyhli tragunitelt päriti, kas võidelda või kapituleeruda, tuli vastuseks: „Aegade algusest pole me kuulnud muud komandot kui „Peale minna!"" Melanhooliasse kalduv ja murtud Lewenhaupt otsustas siiski kapitulatsiooni kasuks ning viimased 16 000 meest alistusid Perevolotšnas kindral Menšikovile. See andis kuningale hiljem põhjust kapitulatsioon Lewenhaupti kaela ajada.

Poltava lahing oli lõppenud.

 

LOE VEEL

• Peter Englund. Poltava. Berättelse om en arméns undergang. Atlantis, 1992.
• Yella Erdmann. Liivimaa riigimees Johann Reinhold von Patkul. Tallinn, 2007.
• Kalle Kroon. Kolme lõvi ja greifi all. Tallinn, 2007.

 

KALLE KROON (1966) on ajaloolane, magister artium, tegutseb uurijana Stockholmi Kuningliku armeemuuseumi egiidi all. Pühendunud eeskätt varajase uusaja ja uusaja teemadele. Tegev tõlkijana. Mitmed käesoleva artikli aluseks olevad materjalid pärinevad Rootsi Riigiarhiivist (Militära samlingen, administrativa handlingar, M 759. Statskontorets arkiv) ja Rootsi Sõjaarhiivist (Rullor, Likvidationer).