2009. aasta mai kulges võrdlemisi tavapärast rada mööda: kuu keskmine oli normis või veidi üle selle, oli öökülmasid, aga ka enam kui 20kraadist soojust. Olemata ei jäänud ka äikesed, sealhulgas mitmed rahesajud (vt ka http://www.ilm.ee/?45886). Millal ja kuidas need äikesed kujunesid?
Esimene äike tekkis 11. mail. Eestisse liikus siis madalrõhulohk, mille tagalasse hakkas voolama jahedam õhumass - tekkis külm advektsioon, see tähendab olukord, kus jahedam õhk voolab soojale aluspinnale, soojeneb selle arvelt ja hakkab üles tõusma. Esimene äikeselaine moodustus põiki üle Eesti (edelast kirdesse) ja liikus itta. Äikest oli eelkõige Põhja- ja Kesk-Eestis, kuid ka Tartu lähedal arenes suhteliselt ootamatult üks äikesepilv.
See pilv moodustus kirdetaevasse umbes kella 18-19 vahel ja esimest välku täheldati kell 19.12. Kokku oli üldse võimalik Tartust märgata viit välku (viimane neist 19.20), kusjuures siingi ilmnes äikeste puhul vahel ilmnev efekt: esimesed välgud olid hästimärgatavad pilv-maa välgud, viimased pilvesisesed (näha ainult helendus). Põhjus arvatavasti laengute nõrgenemine pilves - esimese välgu puhul on vaja vallandamiseks ilmselt suuremat laengut, järgmiste puhul väiksemat, sest õhk on välgulöökidega enam ioniseeritud või on põhjus selles, et äikesetegevus nõrgeneb ja lahendused on võimalikud ainult pilveosade vahel. Veel on võimalus, et välgud jäid sajuala sisse, aga visuaalsel vaatlusel võis selle välistada. Viimase kahe välguga müristamist kuulda polnud. Esimesed välgud oli sinakasvalged, viimased kolm tundusid violetsed (välkude värvusest vt http://www.ilm.ee/?45883). Otsene äikesetegevus jäi Tartus siiski vähemalt 15-20 km kaugusele.
Pilv liikus ida poole, kuid hästi oli märgata tuule muutusi: alguses oli tuulevaikus või väga nõrk kagutuul, siis vastavalt pilve liikumise pöördus ja hakkas idast, viimaks madala pilveosa üle liikudes põhjast ja loodest puhuma. Seda saab selgitada sellega, et äikese korral moodustub omaette tuultesüsteem. Samuti oli märgata hästi kõrgemate ja madalate pilveosade erinev liikumissuund ning äikesepilve sissevool.
Efektidest veel. Pärast esimese konvektsioonilaine möödumist tekivad sageli sekundaarsed ehk teisesed rünksajupilved ja äikesepilved. Põhjusi on mitmeid: võib-olla on varasem inversioonikiht esimese lainega laiali puhutud ja tõusuvooludel pole takistusi; võib-olla kandub külma õhku portsjoniga juurde, mistõttu ka konvektsioon käib lainetena. Konvektsiooni lainelist liikumist võis jälgida ka 11. mail. Ilmselt esimese laine järel jahtus maapind ning järgneva tekkeks oli vajalik teatud soojenemisaeg, et pilved võiksid uuesti pea tõsta.
Pärast äikesepilve möödumist võis jälgida värvi- ja vormküllast pilvedemaastikku. Aeg-ajalt sadas kuni hilisõhtuni hoovihma. Pärast kella 23 (täpne aeg jäi kahjuks fikseerimata) sadas Tartus lühikest aega ka rahet. Pärast äikest läks mõneks ajaks jahedaks.
Järgmine äikesepäev oli 21. mail (vt pikemalt http://www.ilm.ee/?45882). Juba 20. mai päeval võis nii satelliidipiltide kui detektori andmetel jälgida hulgaliselt äikesekoldeid Skandinaavias, eriti Rootsis. Need liikusid 20. mai päeva ja õhtu jooksul kiiresti läände. 21. maiks ennustasid indeksid paljudesse kohtadesse äikest. Ilmasüsteemid kulgesid siiski oodatust kiiremini.
Madalrõhuvöönd läks juba 21. mai öösel üle Eesti ja hommikuks jõudis Venemaale. Äikest oli öösel natuke Pärnus ja Kilingi-Nõmmel kella 3 ja 4 vahel. Hommik oli aga suures osas Eestis pilvine. Kihtrünkpilved hakkasid lõuna paiku hajuma, Lääne- ja eriti Lõuna-Eestis oli pärastlõunaks ilm peaaegu selge, rahulik ja soe, kuni 18 kraadi.
Äikesetormide read on pärastlõunasel satelliidipildil hästi jälgitavad. Seevastu Lõuna-Eestis oli vähe pilvi ja ilm rahulik.
Allikas: Berni Ülikool
Teistmoodi kujunes ilm Põhja-Eestis, kus taganeva madalrõhu mõju oli suurem. Kohe pärast madalate pilvede hajumist tekkisid tormiliselt rünksajupilved koos äikese ja tugeva rahega. Suuremad rahe- ja äikesekahjud olid Kirde-Eestis, sest õhuvool oli edelast ja läänest ning lääne pool tekkinud pilved jõudsid küpseda seega kirdesse jõudes. Rakveres moodustusid maha mitme cm kõrgused rahehanged (mõõdetud raheterad oli 1-1,5 cm läbimõõduga, mõned kindlasti suuremad, sest veel kaks tundi pärast sadu leiti hulgaliselt u 1 cm läbimõõduga teri, mis aga jäid vahetult pärast maha kukkudes mõõtmata), mõnele poole lõi välk sisse, ühes majas juhtus midagi traagilist: välgu sisselöömise ajal majas viibinud inimese trumminahad lõi lööklaine ribadeks. Sademeid kogunes kohati isegi kuni 30 mm mõne tunniga.
Miks tekkis selline intensiivne äike koos rahega? Kõrgema õhukihtide kaardid näitasid, et kuigi maalähedane õhukiht oli soe, siis umbes 2-6 km kõrgusel oli külma 25-30 kraadi, täpsemalt 5,5 km kõrgusel -26 kraadi. tavaliselt on äikeseilmade ajal sellises kõrguses külma -10...-15 kraadi. Selgituseks olgu öeldud, et äike tekib enamasti kas frondi piirkonnas või kui alumiste soojade õhukihtide kohal on külm õhk. Mida külmem õhk, seda võimsamad äikesed ja rahe. Antud juhul soodustas lisaks ebatavaliselt külmale õhule kõrgustes äikeste teket ka suur õhuniiskus ning terav pärastlõunane maipäike, mis aurustas suure hulga niiskust, mille oli öösel madalrõhkkond kaasa toonud (sündmuste kirjeldus koos (rahe)piltidega vt http://www.ilm.ee/?45921).
Järgmine tsüklon saabus Eestisse edelast 22. maiks. Esialgu suhteliselt suur sajuala lagunes ja kohati tuli päike välja. See aitas niiskes õhus tekitada hoovihma- ja äikesepilvi. Pärastlõunast äikest täheldatigi Tallinna ja Tartu lähedal, kuid mõlemal juhul oli äike väga nõrk, kuuldi vaid müristamist (välgud olid pilvesisesed) ja mingit kahju see muidugi kaasa ei toonud, pigem vastupidi - kosutust vihmana.
Tsüklon taandus aeglaselt Venemaale järgneva kahe päeva jooksul. 23. mail põhjustas see kohati hoovihmasid, 24. mail mitmel pool Tallinn-Tartu-Valga joonest ida pool ka äikest.24. mai hommik oli peaaegu selge ja vaatamata põhja-ja loodetuulele suhteliselt soe (Tallinnas kl 13 kuni 16°C). Idataevasse tekkis umbes kl 8 ajal omapärane pilveviirg. See oli Ac castellanus - pilvetüüp, mis ennustab suhteliselt usaldusväärselt pärastlõunasel ajal hoovihma ja äikest (vt http://ilmjainimesed.blogspot.com/2007/12/ac-castellanus.html).
Keskpäevaks see pilv hajus. Põhjas Soome kohal oli näha suuri rünk- ja rünksajupilvi. Need liikusid kiiresti lõuna poole. Detektorid näitasid pilvedes ka äikest. Tavaliselt ei jõua hoogsajupilved üle Soome lahe Eestini, aga seekord läks teisiti. Juba kella 13-ks olid mõned pilved Põhja-Eesti lähedale jõudnud.
Lõpuks tekkis hulgaliselt rünksajupilvi ka mujal Ida-Eestis. Põhja-Eestisse jõudsid meridiaanidega paralleelsed äikesepilveread. Sadas hoovihma ja rahet, oli äikest. Tartut tabasid samuti äikesed ja sajuhood koos tuulepuhangutega.
Tallinnas täheldati õhtul veel üht omanäolist ilmanähtust: saabuva äikesepilve (täheldati üht välgulööki) serva ees liikus rullpilv ühes pagiga, vt ka http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=23554265
Õhtul ilm siiski selgines ja rahunes, sest tugevnes kõrgrõhkkond.
Mais oli viimast korda äikest Eestis 27. mail. Eestisse saabus esialgu väga soe õhumass (kuni 27 kraadi) ning Euroopat räsinud äikeste jäänused. Äikest oli ainult hommikul saartel ja Loode-Eestis, välgud olid põhiliselt pilvesisesed ning sademeid mõõdeti kuni 10 mm. Keskpäevaks olid kõik äikesepilved kadunud ning Lääne-Eestis hakkas võrdlemisi tugevat lausvihma sadama. Temperatuur langes järsult, isegi üle 10 kraadi. Temperatuuride vahe oli kl 16 ja 17 vahel umbes 14 kraadi.
Välisilmast
24.-26. mail laastasid Euroopat äikesetormid, mille põhjustas troopiline mereline õhumass, mis tõusis edelast kirde poole. Tugevamad äikesed said alguse 24. mai hilisõhtul Prantsusmaalt ning järgmisel päeval jõudsid tormituuled ühes üleujutuste, rahe jmt Madalmaadesse, Saksamaale ja Suurbritanniasse. Välgulöökide arv oli rekordiline (mõnel hetkel registreeriti minutis isegi saja välgulöögi ümber).
26. mail oli äikeste põhiliseks tallermaaks Saksamaa, kus kohati suleti ka koole. Äikesehirmu said tunda ka taanlased, rootslased ja poolakad. Teine võimas äikestevöönd kulges mööda Apenniini poolsaart Sitsiiliani ning Aadria mere idakaldal, sealhulgas Kreekas.
Äikeseindeksid (http://www.ilm.ee/?45933) olid juba paar päeva näidanud, et midagi sellist võib juhtuda
LOE VEEL
- Pikemalt Euroopa äikestest
- Rahejuttu
Uudise kirjutas Horisondi teadusblogi jaoks Jüri Kamenik, Tartu Ülikooli Loodus- ja Tehnoloogiateaduskonna geograafiatudeng.
