Oleme tähistanud Horisondi 40. ilmumisaastat järjepanu novembris-detsembris ja jaanuaris, ometi tahaksin seda numbrit meenutada veel seegi kord. Nimelt jõudis tänavu jaanuaris samaväärse tähiseni meie ajakirja kauaaegne reaalteaduste toimetaja Rein Veskimäe. 40 Horisondis töötatud aasta jooksul on ta kokku puutunud sadade Eesti teadlastega ja nii tärkaski tal selle töötähise eel mõte koondada Eesti teadusest ja teadlastest kirjutatud lood ning tehtud intervjuud ühtede kaante vahele. Nüüdseks on ideest saanud raamat “Põline partituur. Eesti teadlased horisondil”, kuhu koondatud 38 Horisondis ilmunud kirjutist, mille Rein ise on oma enam kui paarisaja kirjatöö hulgast välja valinud. Valikut olnud tema enda sõnul üsna raske teha, ent raamatu maht seadis siiski ette omad piirid. Nii ehk teisiti on “Põline partituur” raamat, mis annab ainulaadse ülevaate viimaste aastakümnete Eesti kultuuripildist läbi teaduskorüfeede prisma, annab ülevaate Eesti teaduse arengust neil aastakümnetel. Mõnevõrra saab raamatust lugeda ka sellest, kes on “mees Maneežist”, nagu Rein Veskimäe end ise nimetab. Inimene, kes raudse järjekindlusega on neli aastakümmet ajanud Eesti teaduse populariseerimise asja. Kui peaksin kuidagi Reinu iseloomustama, siis ütleksin kindlasti, et ta on väga kultuurilembene. Seda tõendab kas või tema uue raamatu pealkiri. Ka teadust, sealhulgas FÜÜSIKAT, ja selle populariseerimist on Rein alati pidanud just kultuuri lahutamatuks osaks.
Minugi elus on lõppkokkuvõttes just kolleeg Rein olnud see, kelle kaudu olen ehk aduma hakanud, kui huvitavad füüsika ja eriti astronoomia tegelikult olla võivad. Oma ajaloolase hariduse taustal ei hakka ma ilmselt kunagi mõistma neid teadusalasid kogu nende keerukuses, aga aastate jooksul Horisondis töötades on nad omandanud minu jaoks otsekui mingi salapärase külgetõmbejõu, mille käest pole enam pääsu. Küllap on samamoodi juhtunud paljude Horisondi lugejategagi.
Kuna Rein on töötanud kõik need aastad just Horisondis ja teadust põhiliselt just siin aimendanud, nagu ta ise raamatus tabavalt märgib, annab see kogumik ülevaate ka Horisondi arenguloost, olles otsekui Horisondi essents ja peegeldades meie ajakirja taotlusi. Nagu ka Rein Veskimäe ise on omamoodi Horisondi essents ja seda nii kolleegidele kui ajakirja autoritele, keda “Põlise partituuri” esitlusele 27. märtsil kogunes Teaduste Akadeemia majja terve saalitäis. Seepärast arvangi, et on just õige aeg ja koht Reinu ka tema/meie oma ajakirja veergudel veel kord tehtu eest tunnustada.
Muidugi on eriti tore, et Reinul jätkub väsimatult tahtmist ja kõrva teadusorkestri kuulamiseks. Sellesse numbrisse on ta välja valinud “palad”, mis kuuluvad maailmateaduse kõige värskemasse ja aktuaalsemasse “repertuaari”, olgu selleks siis Suure Hadronite Põrkuri ehitamine Euroopa Tuumauuringute Keskusesse, kliimasüsteemi võnkumised Eestist Peruu ja Austraaliani või akadeemik Anto Raukase mõtted tuumaenergia küsimuses. Vahelduseks siis, nagu meil ikka kombeks, mõned “palad” ka mitte-nii-väga-reaalteaduste vallast. Muu hulgas saame teada, et kohv on üsna asjalik rüübe, kui seda arukalt tarvitada. Kui me toimetuses kohvi joome, lööb ka Rein ikka kampa, ometi teavad kõik kolleegid, et energiat oma aimendamise tööks on Rein aastate jooksul ammutanud pigem muusikast, teatrist, sportlikust perest ja võistlustantsust. Küllap on seegi väärt järgimist. On ju tore mõelda, et hommikukohv on lihtsalt üks tore rituaal, mida me ei pea läbi tegema selleks, et leevendada meid tabanud kofeiinivõõrutusnähte.
Meeldivat maiustamist hea kohvi ja värske Horisondi seltsis!
Minugi elus on lõppkokkuvõttes just kolleeg Rein olnud see, kelle kaudu olen ehk aduma hakanud, kui huvitavad füüsika ja eriti astronoomia tegelikult olla võivad. Oma ajaloolase hariduse taustal ei hakka ma ilmselt kunagi mõistma neid teadusalasid kogu nende keerukuses, aga aastate jooksul Horisondis töötades on nad omandanud minu jaoks otsekui mingi salapärase külgetõmbejõu, mille käest pole enam pääsu. Küllap on samamoodi juhtunud paljude Horisondi lugejategagi.
Kuna Rein on töötanud kõik need aastad just Horisondis ja teadust põhiliselt just siin aimendanud, nagu ta ise raamatus tabavalt märgib, annab see kogumik ülevaate ka Horisondi arenguloost, olles otsekui Horisondi essents ja peegeldades meie ajakirja taotlusi. Nagu ka Rein Veskimäe ise on omamoodi Horisondi essents ja seda nii kolleegidele kui ajakirja autoritele, keda “Põlise partituuri” esitlusele 27. märtsil kogunes Teaduste Akadeemia majja terve saalitäis. Seepärast arvangi, et on just õige aeg ja koht Reinu ka tema/meie oma ajakirja veergudel veel kord tehtu eest tunnustada.
Muidugi on eriti tore, et Reinul jätkub väsimatult tahtmist ja kõrva teadusorkestri kuulamiseks. Sellesse numbrisse on ta välja valinud “palad”, mis kuuluvad maailmateaduse kõige värskemasse ja aktuaalsemasse “repertuaari”, olgu selleks siis Suure Hadronite Põrkuri ehitamine Euroopa Tuumauuringute Keskusesse, kliimasüsteemi võnkumised Eestist Peruu ja Austraaliani või akadeemik Anto Raukase mõtted tuumaenergia küsimuses. Vahelduseks siis, nagu meil ikka kombeks, mõned “palad” ka mitte-nii-väga-reaalteaduste vallast. Muu hulgas saame teada, et kohv on üsna asjalik rüübe, kui seda arukalt tarvitada. Kui me toimetuses kohvi joome, lööb ka Rein ikka kampa, ometi teavad kõik kolleegid, et energiat oma aimendamise tööks on Rein aastate jooksul ammutanud pigem muusikast, teatrist, sportlikust perest ja võistlustantsust. Küllap on seegi väärt järgimist. On ju tore mõelda, et hommikukohv on lihtsalt üks tore rituaal, mida me ei pea läbi tegema selleks, et leevendada meid tabanud kofeiinivõõrutusnähte.
Meeldivat maiustamist hea kohvi ja värske Horisondi seltsis!
