Euroopa Lõunaobservatooriumi Väga Suure Teleskoobi interferomeetriga on saadud esimesed kõrglahutuskujutised noorest massiivsest kaksiktähest Orioni tähtkujus.
Bonni Max Planck'i raadioastronoomia instituudi töögrupp kasutas Euroopa Lõunaobservatooriumi Väga Suure Teleskoobi interferomeetrit (VLTI) ja sai seni parima kujutise noorest kaksiktähest Theta 1 Ori C, mis on massiivseim täht lähimas tähetekke piirkonnas - Orioni Trapetsi täheparves. Õnnestus tuletada kaksiksüsteemi orbiidi parameetrid, tähtede massid ja kaugus meist.
Interferomeetria on paljulubav meetod suurendamaks traditsiooniliste optiliste teleskoopide nurklahutusvõimet: mitme teleskoobi kogutud valgussignaalide kombineerimisel moodustub ülisuur virtuaalne teleskoop. VLTI pakub nüüd seda vaatlustehnikat Euroopa astronoomidele ja võimaldab neil rekonstrueerida kujutised interferomeetrilistest infrapunavaatlusandmetest. Euroopa astronoomide töögrupp rakendas VLTI'd ja selle lähiinfrapunapiirkonna kiirte kombineerimisinstrumenti AMBER, et demonstreerida unikaalse seadme võimalusi ning uurida intrigeerivat massiivset tähte Theta 1 Ori C seni pretsedenditu detailsusega.
Theta 1 Ori C on Orioni tähetekke piirkonna dominantne ja heledaim täht. Asudes meist vaid 1300 valgusaasta kaugusel, on see lähim piirkond, kus massiivsed tähed sünnivad, ning moodustab seetõttu unikaalse laboratooriumi, kus niisuguste tähtede formeerumist detailselt tundma õppida. Lisaks mõjutab see oma tugeva tähetuulega lähedal asuvaid noori tähti, mida ikka veel ümbritsevad protoplanetaarsed kettad.
Ehkki Theta 1 Ori C tundus olevat nii tavalistes teleskoopides kui ka Hubble'i kosmoseteleskoobis üksik täht, õnnestus nüüd avastada selle lähikaaslane. Rakendades Väga Suure Teleskoobi interferomeetriat koos AMBER-instrumendiga, õnnestus esimest korda pildistada seda tähesüsteemi lahutusvõimega 2 millikaaresekundit. Samasuguse lahutusvõime saavutaks üks 130meetrise peegliga kosmoseteleskoop.
Mõõtmistulemuste analüüs näitab, et kaks massiivset tähte asetsevad ekstsentrilisel orbiidil perioodiga 11 aastat. Kasutades Kepleri seadust, saab arvutada tähtede massid - vastavalt 38 ja 9 Päikese massi. Veelgi enam - mõõtmised võimaldavad määrata trigonomeetriliselt Theta 1 Ori C kauguse ja sellega ka kauguse Orioni tähetekke ala keskmeni. Saadud tulemus 1350 valgusaastat langeb kokku ühe varasema tööga, kus mõõdeti Orioni udu tähtede mittesoojusliku raadiokiirguse trigonomeetrilisi parallakse, kasutades samuti interferomeetriat.
Alates 1609. aastast, kui Galileo Galilei suunas esimest korda teleskoobi taevasse, on vaatluslik astronoomia tugevasti arenenud nii spektripiirkonna kaetuselt kui ka nurklahutusvõimelt. Max-Plancki instituudi töögrupi üks juhtidest Gerd Weigelt on rõhutanud, et kõnealused vaatlused demonstreerivad VLTI uusi võimalusi ning infapunainterferomeetria kasutamine viib kindlasti fundamentaalselt uute avastusteni.
www.mpifr-bonn.mpg.de põhjal Jüri Ivask
