Vahur Mägi
ADRASEADMISE AEG
Tallinn Tehnikaülikooli kirjastus, 2008
Hind Apollo raamatukauplustes 175 kroon
Tallinna Tehnikaülikooli turunduse- ja kommunikatsiooniosakonnas
120 krooni
Sellest raamatust soovitaks meelde jätta järgmist!
1920 loodi Tallinna Tehnikum.
1923 asutati Tallinna Tehnikumi juurde Riiklik Katsekoda.
1936 nimetati Tallinna Tehnikum Konstantin Pätsi dekreediga Tallinna Tehnikainstituudiks.
1938 muudeti Tallinna Tehnikainstituut ülikooli seadusega Tallinna Tehnikaülikooliks.
Ülejäänu on vaid puhas lugemise ja teadasaamise mõnu, kuidas käis Tallinna Tehnikaülikooli käsi aastail 1918-1940.
„1915. aastal oli inseneriharidusega eestlasi sadakond ... Samas polnud eestlastest inseneridel kodumaal kuigi suurt lootust tööd leida, kuna inseneriharidust nõudvad töökohad olid täidetud muulastega, peaasjalikult sakslaste ja venelastega. Seepärast jäädi paigale kas oma õpingutelinna või mindi hoopis kaugemale ... Riia polütehnikumi haridusega Theodor Kalepist sai Riias tuntud lennukikonstruktor ja lennukitööstur. Karl Ipsberg siirdus Taga-Baikali raudtee ehitusele, Igor Leppik rakendus liikluse korraldusse Siberi jõgedel, ... Ottomar Maddison saavutas Peterburis tuntuse sillakonstruktori ja -ehitajana ning kõrgkooli õppejõuna ...," nõnda kirjeldab tollast olukorda Vahur Mägi raamatus „Adraseadmise aeg". Ent juba 1917. aastal, mil tööstus oli Eestis veel kas vene, saksa või väliskapitali käes, tuli kokku Ajutine Maavalitsus, mille tehnikaosakonnale allutati kõik maanteed ning sidevõrkude rajamise ja korrashoiuga seotud küsimused, kus võim kaldus juba muulastest lahkujatelt eestlaste kätte. Seetõttu hakkasid Eesti tehnikapoliitikat kujundama eesti soost insenerid.
Eesti Tehnika Selts ja Tallinna Tehnikum
Nüüd läks üha enam vaja tehnikainimesi ühendavat Eesti Tehnika Seltsi, mille ülesandeks jäi edendada ka tehnikaharidust. Nii loodi seltsi juurde erikursused, mis 1918. aastal Vabadussõja tõttu küll katkesid, kuid millest 1920. aasta mais kasvas välja riiklik Tallinna Tehnikum, tulevase tehnikakõrgkooli eelkäija. Selle nimekaim mees oligi kahtlemata Peterburist naasnud professor Ottomar Maddison, seda nii ehitusinseneride kui masinaehitajate väljaõpetamisel. Kuulsaid õppejõude saabus mujaltki. Tartu ülikooli haridusega keemikud olid Peterburi polütehnilisest instituudist saabunud professor Friedrich Dreyer ja hilisemad Eesti Keemikute Seltsi esimehed Erich Jaakson ning Helsingi ülikooli lõpetanud Johannes Mühlman. Tehnikumi loomisel või hilisema õppejõuna jätsid sügava jälje tehnikaharidusse August Velner, Evald Maltenek, Otto Reinvald ja kümned teised, kelle tegevust Vahur Mägi on tunnustavalt kirjeldanud.
Minule on eriti hingelähedased järgmised Mägi kirjajäljed: „1928. aastal liitus tehnikumiga Ameerika Ühendriikidest naasnud Hans Roland Wõrk. Ta oli õppinud Darmstadti ja Berliini-Charlottenburgi tehnikaülikoolis elektrotehnikat ja masinaehitust ning pärast lõpetamist 1925 töötanud seal mõnd aega tuntud elektrotehnikateadlase M. Klossi assistendina, seejärel siirdunud kogemusi omandama ookeani taha ... Tallinna Tehnikumis õpetas ta kuni 1935 elektrotehnikat ning praktilist füüsikat ja matemaatikat ..." Selle mehe nimi meenub mulle alati ajast, kui tema tütre Ivi Võrk-Kõppoga koos pedas matemaatikat ja füüsikat tudeerides teada sain, et tema isal pärast Siberi vangipõlve Tallinna perekonna juurde ei lubatud jääda, vaid ta suunati õppejõuks hoopis Tartusse Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse - TPI uksed jäid võimumeeste soovil professorile suletuks. Kuigi tema vanem poeg Rein Võrk aastaid hiljem juba kõlbas teada-tuntud õppejõuks just Tallinna Polütehnilisse Instituuti ning nooremat poega Hans Wõrku tunneme kui üht Eesti paremat arvutivõrkude asjatundjat-küberneetikut, kes ka Horisondi veergudel sõna võtnud.
Majanduskriis ja edukad ettevõtted
TPI eelkäija Tallinna Tehnikumi juurde loodi 1923. aasta aprillis ka viie osakonnaga Riiklik Katsekoda, mille direktoriks sai Ottomar Maddison. Suurt rõhku pandi eesti tehnikakeelele ja -terminoloogiale, ilmusid vastavad sõnaraamatud.
Aastail 1929-1933 oli maailmas majanduskriis nagu praegugi. Ei pääsenud sellest Eestigi. Sel puhul kirjutab Vahur Mägi: „Eesti krooni devalveerimine 1933 avas tee ekspordile ja selle kaudu majanduse elavnemisele. Eesti tööstuse moderniseerimine, esmajoones varustamine ajakohasemate masinate ja teiste tootmisvahenditega algas 1934 ..." Kõige kiiremini arenes põlevkivikeemiatööstus. Peagi alustati Maardus fosforiidi kaevandamist, ehitati teedeehitusmasinaid ja vedureid. Edukalt tegutses Krulli masinatehas ja Tartu telefonivabrik. 1935 alustas tegevust Raadio-Elektrotehnika Tehas RET, mis oli juba täiesti uue põlvkonna käitis. Kolmveerandi elektrienergiast andsid soojusjõujaamad, mis enamasti töötasid põlevkivi ja turbaga. 1939. aastal läks Tootsis käiku tolle aja tehnilise mõtte tipptaset esindanud turbabriketivabrik. 1938 sõitis Eesti raudteel 196 vedurit, raudteedel ehitati üle 500 silla ning raudteede kogupikkus oli 1434 kilomeetrit. Kõik see ja palju-palju muud põnevat on kirjas kõnesolevas raamatus.
Atra oli hästi seatud! Selles oli suuri teeneid Tallinna Tehnikumi lõpetanud inseneridel. Viimane lõpuprojekt kaitsti seal 29. mail 1936, kokku sai lõpetajaid täpselt 300, neist üle kahe kolmandiku aastail 1932-1936. Ligi kuu hiljem, 25. juunil, loodi tehnikumi baasil Tallinna Tehnikainstituut, mille moodustamise 50. aastapäeva tähistati 1986. Sellele sündmusele pühendas Horisontki erinumbri. Instituudi rektoriks määrati 1936 Tartu ülikooli keemiaprofessor Paul Kogerman. 1. jaanuarist 1938 muudeti aga instituut äsjakehtestatud ülikoolide seaduse alusel Tallinna Tehnikaülikooliks. Seda nime kannab kunagine populaarne TPI, olgugi et nõukaaegne, praegugi.
Ajakirjanikuks kujunemine ja Horisont
Vahur Mägi on aastakümneid käinud käsikäes ka Horisondiga, 1990. aastate algul tehti talle isegi ettepanek peatoimetaja kohale asuda. Aga eks ta teadis, milleks tegelikult kutsutud on.
Vahur Mägi meenutab, kuidas ta seoses TPI meekoori 20. aastapäevaga sattus juhuslikult Eesti raadiosse saadet tegema. Sealt sai alguse tema tehnikateaduste tutvustaja roll raadios, kus ta hiljem tegutses populaarse saatesarja Kristall toimetajana. Tema sulejäljed jäädvustati sel ajal ka ajakirjade Tehnika ja Tootmine ning Horisont kaante vahele. Vahuri esimene lugu Horisondis „Newtoni õunast malemänguni" ilmus 1968. aasta novembris. 1972. aastal toimetasin tema viieosalist kirjutistesarja küberneetikast, mis oli sel ajal meie mail pisut põlu all, ometi mujal maailmas perspektiivikas ja moodne teadussuund. Kuigi Vahur ise on TPI lõpetanud automaatika erialal ning kaua töötanud automaatikuna tehases Ilmarine, on teda alati huvitanud kas teaduse moodsad suunad või hoopis teaduse ja tehnika ajalugu, teaduslugu.
Horisondiski ilmusid 1985. aastast 11 kirjutist, mis algasid sõnadega „Kui aurumasin Eestimaale tuli", „Kui elektrirong, ... põlevkivi, ... raadio, ... ringhääling, ... telefon, ... auto, ... konka, ... röntgen, ... tramm, ... , tuulelaev" Eestimaale tuli. Juba 1993. aastal tõi Vahur Mägi Horisonti väikese kontsentraadi ka kõnealusest raamatust, ja see lugu ilmus Horisondis 5/1993 pealkirja all „Kive tehnikateaduse alusmüüri". 2004. aastaks kogunes aga Vahur Mägi kantud kive tema enda laotud müüri juba niipalju, et temast sai filosoofiadoktor kultuuriajaloo alal.
Üllatustega algus
Raamatuid on Vahur Mägilt ilmunud kümmekond. „Adraseadmise aeg", mis käsitleb Tallinna Tehnikaülikooli aastatel 1918-1940, räägib sissejuhatavas osas tehnilisest mõttest ja suurtest tegudest Eestis juba ammu enne sedagi, kui Eesti tehnikahariduse arengus saavutas märkimisväärse koha 1880. aastal avatud Tallinna Raudtee Tehnikakool. Viimase omaaegne uhke hoone Tehnika tänaval pakub õppimisvõimalusi veel praegugi. Mida kõike Eestimaale ei rajatud ja millega siinmail toime ei tuldud. Ainus häda oli selles, et kogu maine vara kuulus võõramaalastele, kes kamandasid, kuidas olla ja mida teha.
Raamat algabki sõnadega „19. sajandi lõppu Eestis tähistas tööstuslik tõus ..." Mis siis toimus? Mõned näited. Rajati kitsarööpmeline raudtee Valgast Pärnu, mis Mõisakülast hargnedes jõudis üle Viljandi ja Türi Tallinnani. Mäletan, kuidas 1951. aasta talvel sõitsin Loksa koolipoisina koos omade ja Kohtla-Järve poistega loomavagunis plekkahjust kumava tule paistel Tallinnast Viljandisse koolinoorte suusameistrivõistlustele. Esialgu ei olnud see suusa- vaid suslasõit. Hulk aastaid hiljem viis tee mind juba moodsates vagunites Raplasse, Vändrasse, Pärnusse ja teab kuhu veel. Mõnus oli sellega eriti Lõuna-Eestit pidi ringelda. Siis kisti rööpad üles ... Ometi soodustas just kitsarööpmeline raudtee uute ettevõtete ja asulate rajamist ning arengut. Nüüd on neist paljud ammugi kokku kuivanud või hääbunud ning stiilsed, maapiirkondi ilmestavad jaamahooned hävida lastud.
Meresadamaisse oli registreeritud 21 aurulaeva, Peipsil sõitis neid 14. 1903 valmis esimene mootorlaev Harjumaa. Kitsarööpmelise raudtee tarvis avati tehas Mõisakülas, mis nüüd on ise juba Eesti kaardilt kadumas. Eriti tulusaks osutus vineeri tootmine Lutheri tehases, sest välismaale veetava vineeri mainet aitas tõsta veekindel liim. Waldhofi vabrikust Pärnus kujunes maailma suurim tselluloosikäitis. Tagatipuks rajati Hiiumaale Kõrgessaare mõisa La Viscosa kunstsiidivabrik.
Ehitati põllumajanduskoole, käsitöökoole, kaubanduskoole, merekoole. Vana-Kuustes tegutses põllumajanduse instituut ja Vana-Vigalas mõisnik Johann Friedrich Uexkülli rajatud agronoomilise kallakuga polütehniline kool. Pole ime, et järjepidevus ei katkenud ka hiljem, sest 1930. aastate lõpus tegutses Eestis 177 kutsehariduslikku õppeasutust. Palju praegu? Praegu pole meil õiget põllumajandust ega rannakülades merendustki, kunagist kutsehariduse võrku hakkame alles taastama, ja on jällegi ülemaailmne majanduskriis. Kui nüüd kroon devalveerida, kas siis enam nii hästi läheks? Targad pead arvavad, et mitte. Ja kuidas see õppiminegi talutavalt välja saab tulla, kui üks reform teist taga ajab juba mitukümmend aastat riigikorrast ja valitsusest sõltumata.
Ka niisugused mõtted tekkisid Vahur Mägi raamatut lugedes. Aga selle mehe sulest tahaks ikka veel midagi ootamatut oodata, kas või Horisondis.
REIN VESKIMÄE (1936) on teadusajakirjanik.
