Koolinoorte matemaatikaolümpiaad

Võistlus toimus tavapäraselt eraldi 9., 10., 11. ja 12. klassi arvestuses. Igast klassist olid lõppvooru kutsutud piirkonnavooru paremad, lisaks kõik sügiseste lahtiste võistluste auhinnasaajad, kokku igast klassist ligikaudu 25 õpilast. Mõned kutsutud õpilased jäid lõppvoorust ka kõrvale, nii juhtus näiteks rahvusvahelise loodusteaduste olümpiaadi võistkonna nelja liikmega, kes just lõppvooru päeval pidid sõitma ära Hispaaniasse.

Igas klassis anti lahendada viis olümpiaaditüüpi ülesannet, mis olid valitud nii, et neid oleks võimalik lahendada sellele klassile vastavaid kooliteadmisi leidlikult kombineerides. Olümpiaadiülesande raskus seisnebki peamiselt teadmiste kombineerimises, mitte nõuetes teadmistele. Muidugi pannakse ühte komplekti mitmesuguse raskusega ülesandeid mitmetest valdkondadest - arvuteooriast, algebrast, geomeetriast ja kombinatoorikast -, mis võivad olla konkreetses ülesandes ka kombineeritud.

Aega lahendamiseks anti viis tundi ehk tund ülesandele.

Lõppvooru tulemused peavad selguma juba järgmiseks päevaks, sest siis on olümpiaadi pidulik lõpetamine, kus antakse kätte auhinnad. Et see võimalik oleks, värvatakse iga ülesande jaoks eraldi parandaja. Lihtne arvutus näitab, et ülesandeid on kokku 20. Et alati õnnestub üheks töiseks õhtuks kokku saada nii palju endisi olümpiaadil osalenuid, kellest mitmed statsionaarselt välismaal õpivad, on nagu väike ime. Kuid see ime sünnib igal aastal jälle. Allakirjutanu on žürii esimehena juba viie lõppvooru eel parandajate värbamisega tegelnud ja teab, et libedalt see ei lähe, kuid lõpuks on ikka 20 parandajat leida õnnestunud.

Ka õpilaste vaba aja sisustamiseks on tavaliselt mõni üritus ette nähtud. Näiteks sel aastal esinesid matemaatilise statistika professor Tõnu Kollo ja teoreetilise mehaanika assistent Julia Polikarpus lühikeste ettekannetega oma teadusalast. Selliseid ettekandeid pidid õpilased küll kikkis kõrvu kuulama, sest seal terendas nende endigi võimalik karjäär.

Pöördume nüüd kõige tähtsama - tulemuste juurde. Tavaks on kümmekonnale paremale igast klassist määrata auhind - kas esimese, teise või kolmanda järgu diplom. Nii ka seekord. Kokku said auhinna 39 õpilast.

Et iga ülesanne andis maksimaalselt 7 punkti, oli kõigis klassides võimalik maksimumtulemus 35 punkti. Nagu tabelitest näha, on 11. klassis üks ja 12. klassis kaks õpilast teistest peajagu üle, saades järgmistest kümmekond punkti rohkem. Tõsiasi on aga see, et ainult nii kõrge tasemega on rahvusvahelistel matemaatikaolümpiaadidel mingitki lootust mõni auhind kätte saada.

Rahvusvahelise matemaatikaolümpiaadi ülesannete raskustase on välja kujunenud ja teada, sealne lihtne ülesanne on raskuselt umbes nagu meie lõppvooru raske ülesanne. Siit on ilmne, et need, kes saaksid lõppvooruski vaid 20 punkti ringis, ei lahenda rahvusvahelisel olümpiaadil ühtegi ülesannet ära. Ometi on varasematel aastatel juhtunud, et õpilane töötab end veel pärast lõppvooru üles, pääseb võistkonda ja teeb korraliku tulemuse. Lõppvooru tulemused ei otsusta suurt midagi. Kahekümnel parimal õpilasel, kes on valitud kõigi klasside peale kokku, algas kõik uuesti otsast 21.-22. aprillil, kui toimus rahvusvaheliseks jõuprooviks valmistuva võistkonna valikvõistlus, milles neil oli raskemate ülesannete peal võimalik lõplikult näidata, mis puust keegi on tehtud. Horisondi artiklite kokkupaneku ajaks olid tulemused ja võistkonna koosseis veel selgumata, kuid sellest ja rahvusvahelisest jõuproovist, mis tänavu peetakse Saksamaal Bremenis, saab lugeda sügisel.

Matemaatikaolümpiaadi tulemused

9. klass

*Tärniga märgitud on alles 8. klassi õpilased. Nad pääsesid lõppvooru, kuna said lahtistel võistlustel auhinna.

10. klass

11. klass

12. klass

LOE VEEL

http://www.math.olympiaadid.ut.ee/.

HÄRMEL NESTRA (1974) on lõpetanud 1996 Tartu Ülikooli ja 2006 doktorantuuri informaatika erialal. Tartu Ülikoolis lektor. Olnud Eesti kooliõpilaste matemaatikaolümpiaadi žürii liige, aastast 2004 selle esimees.