Kui hajusparves on tavaliselt mõnikümmend kuni mõnisada tähte, siis hoopis tihedam on kerasparv - gravitatsiooniliselt seotud tähekogum, mis koosneb mitmesajast tuhandest väga vanast tähest.
Meie Linnutee galaktikas on kerasparvi suurusjärgus 150 - igaüks vähemalt 10 miljardit aastat vana. Asuvad need hajutatult hiiglaslikus sfäärilises halos, mis ümbritseb Galaktika keset. Et Galaktika kese asub Maalt vaadates Amburi tähtkuju suunas ja see on kõige paremini vaadeldav suvel, ongi heledad kerasparved peale mõne üksiku erandi koondunud suvetaevasse. Mitmed neist on suhteliselt kontrastsed ning hästi vaadeldavad isegi valgusreostusest häiritud kohtades.
Põhjapoolkera taeva tuntuim kerasparv on M13 Heraklese tähtkujus. Kui tõmmata taevasse mõtteline joon Veegast Arkturuseni, siis läbib see Heraklese tähtkuju lääneosa, kus M13 asub: mõõta tuleb umbes kaks kolmandikku teepikkusest 2,8 tähesuuruse tähest ζ Herculis kuni 3,5 tähesuuruse täheni η Herculis. Maast asub see kerasparv 21 000 valgusaasta kaugusel, nurkläbimõõt on 16,6 kaareminutit ja heledus 5,8 tähesuurust. Tumeda taevaga kohas on M13 just palja silmaga vaadeldavuse piiril ja binoklis on see vaadeldav kui väike ümmargune udune laik, mis meenutab mõneti sabata komeedi tuuma. Kui tsentreerida M13 teleskoobi okulaaris, siis selgub, et see asub peaaegu täpselt kahe, teineteisest poole kaarekraadi kaugusel asuva 7. tähesuuruse tähe vahel.
M13 heledaimad tähed on 12. tähesuuruse ümbruses ja lahutatavad 100 mm objektiiviga teleskoobiga, kuid enamik tähti on 3 tähesuurust nõrgemad. Et M13 on hea kontrastsusega objekt, võib julgesti kasutada suuremat suurendust - ilmub hulk valgustäppe hajutatuna üle granuloosse häguse laigu. Et lahutada see hägu tähtedeks on vaja häid vaatlusolusid, suurt suurendust ja suuremat teleskoopi. 250 mm objektiiviga teleskoobiga ja umbes 200kordse suurendusega on vaadeldavad ka ämblikuvõrgutaoliselt laialiminevad tähtede ahelad, mis näivad kiirguvat täheparve kompaktsest heledast sisemusest.
M13 on teleskoobis tõeline aare ja seda ei tohiks üks õige astronoomiahuviline vaatlemata jätta!
Järgmine suurepärane kerasparv on M5 Mao tähtkujus, täpsemalt Mao Peas. M5 on 5000 valgusaastat kaugemal kui M13, aga see on natuke heledam (tähesuurus 5,7) ja suurem (17,4 kaareminutit). Asub see umbes 8 kraadi edelas Mao tähtkuju 2,6 tähesuuruse tähest α Serpens. Kerasparv on kergesti leitav binokliga ning võib-olla ka palja silmaga, kui taevas on tume. Nagu ka M13-s, on heledaimad tähed 12. tähesuurusega ning enamik tähti umbes 3 tähesuurust nõrgemad. Suurema amatöörteleskoobiga ja umbes 60kordse suurendusega on M5 vaadeldav kui ere kompaktne helendus, mille servad hakkavad lahutuma tähtedeks. Umbes 150kordse suurendusega on võimalik ka keskosas mõningaid tähti eraldada, ehkki tihe tuum ise jääb tähtedeks lahutamata. M5 on kujult kergelt asümmeetriline ning selle edelaosast näivad väljuvat pikad kurvilised tähejoad.
Paljude amatööride meelest on M5 ilusam keskmistel suurendustel, samas kui M13 on ületamatu suurtel suurendustel ja eriti suuremate teleskoopidega.
Järgmisena võiks juttu teha kerasparvest M3 Jahipenide tähtkujus. Et see ei asu ühegi heleda tähe läheduses, on seda kõige lihtsam leida, kui kujutada ette 26kraadist pikka joont Arkturusest 3. tähesuuruse täheni Cor Caroli. M3 asetseb sel joonel umbes poole peal. M3 on heledusega 6,2 tähesuurust - veidi tuhmim kui eelmised jutuks olnud kerasparved ning just veidi allpool palja silmaga nähtavuse piiri. Teleskoobis ei ole M3 nii suurejooneline vaatepilt kui M13 või M5. Selle diameeter (16,2 kaareminutit) on veidi väikesem ja heledaimad tähed (12,7 tähesuurust) tuhmimad ning kerasparv ise on ka veidi vähem kontsentreeritud. Kuid M3 tuum on pilkupüüdev vaatepilt igas teleskoobis. Isegi 100 mm objektiiviga teleskoobis 75kordse suurenduse juures näib see granuleerituna, kuid lahutub peaaegu üleni tähtedeks 250 mm objektiiviga teleskoobis umbes 200kordse suurenduse juures. Ka M3-l näivad tuumast väljuvat tähejoad, kuid võrreldes M5-ga on need jaotunud ühtlasemalt.
LOE VEEL
M13: http://seds.org/messier/m/m013.html
M5: http://seds.org/messier/m/m005.html
M3: http://seds.org/messier/m/m003.html
JÜRI IVASK (1961) on lõpetanud Tartu Ülikooli keemia erialal, praegu teadur Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudis (www.gi.ee). Astronoomiast huvitunud juba koolipõlves, astronoomiahuviliste ühenduse Ridamus (www.ridamus.ee) üks asutaja.
