Hando Runnel,

luuletaja

Vanasti nimetati asjakohaseid teadmisi teaduseks. Küsiti: on sul teadust haige tervise kohta; on sul teadust, kuidas rongid käivad; kas kellelgi on teadust turuhindade kohta? Kui teadused lahutati asjust ja hakati kõnelema teadmistest üldse, ei öeldud enam sõna „teadus" esimeses või teises vältes, vaid hoopis elitaarsemalt, kolme- või koguni neljavältelisena. Nõnda kasvas lihtne teadus, ehk praeguses keeles inf millegi kohta - teaduseks kui niisuguseks, teaduseks kui iseasjaks, teaduseks kui asjaks omaette. Või mis asjaks, teaduseks!

Teadusi on terve hulk. Teadusele pühendunud inimesi kutsutakse teadlasteks. Kogu maailm või kogunisti olemine on nagu turg, mida kokkuleppe kohaselt jagavad eri teadused. Igal teadusel on oma objekt. Kooliharidus seisab selles, et lastelegi antakse aimdus teaduseturgude elust-olust. Teadlasteks, kes ühes või teises teaduses uusi vigureid välja mõtleksid, tõusevad vähesed. Iga inimene võib hoopis hõlpsamini ise, ja koguni enese teadmata, mõne teaduse objektiks olla. Kui uuritakse sinu töövõimet või sissetulekuid, oled ühiskonnateaduste objekt, kui haigeks jääd, oled arstiteaduse ihaldatud objekt jne. Kunstnikud on kunstiteaduse objektid. Iludused ja ärimehed on reklaamiteaduse objektid. Mõned teadused ainult seletavad, mõned ka õpetavad. Näiteks kirjandus kui asi üleüldse käib kirjandusteaduse alla. Kirjandusteadus peamiselt seletab, on veel nagu „teadus" vana-aja mõttes, ei õpeta eriti. Luule, mis on proosakirjandusest palju lihtsam, käib enamasti teise teadusharu alla, ja selle nimi ongi õpetus - värsiõpetus. Vastav teadlane ehk õpetlane võtab su salmid ja jutustab sulle, kas need on romansid, rondellid, sonetid või stantsid, või haikud või tankad või vemmalvärsid. Teaduse objektiks võivad olla samuti su riimid ja rõhud, värsid ja stroofid, jne. Värsiõpetus on huvitav, kuid teistele õpetamiseks ikkagi raske. Häid värsiõpetlasi sünnib sajandis vaid kaks-kolm tükki meil. Praegu on värsiõpetuse langusaeg, igaüks võib jorada mistahes, teadupärast on see kõik ikka veel luule.

Teaduse põhihuvi on uurida, kuidas üks või teine nähtus või asi ilmas on. Uurida ja selgeks teha. Kui avastus tundub küllalt veenev olema, väidetakse seda kuuldavalt. Mõne aja möödudes seesama teadus küll kummutab eelmise väite tõesuse, kuid just nii astub teadus samm-sammult edasi, areneb lõputult. Teaduse kõige tõesemad väited on seepärast need, mis ütlevad mitte seda, mis asi asi on, vaid seda, mis see asi kindlasti ei ole. Selline suur õnn on olnud minulgi, õieti minu luulel värsiõpetuse valgel.

Nüüd pean ma tsiteerima kadunud Jaak Põldmäe arutlust tema „Eesti värsiõpetuse" (1978) lehekülgedelt 183-184. Põldmäe jutt: „Kuigi käesolev raamat ei sea ülesandeks kirjandusteaduse metodoloogiliste probleemide vaagimist, annab autor endale kogu aeg aru uurimismeetodite ja -vahendite vahekorra kohta uurimisobjektiga. Mistahes kirjeldamisvahendite valik, olgu see kuitahes täiuslik, võib osutuda puudulikuks, kui põrgatakse uutele nähtustele.

Üheks selliseks uueks nähtuseks, mille tõlgendamiseks värsiteooria uurimisvahendid osutuvad ebapiisavaks, on H. Runneli luuletus „Kehv kõhn poiss":

Kehv kõhn poiss läks

jäik must müts peas

kuub karm palg hall

jalg nõrk all tal

hull hell hing sees.

Läks poiss kurb poiss

läks ränk komps käes

tumm usk toeks kuid

mis tast sai kust

teaks ma.

Üks paks poiss

kah kihk peas

narr naer näos

suu meest must

läks kah kuid

tast vist sai

paks mees küll.

See luuletus moodustub ainult ühesilbisõnadest, mida värsiteoorias teadupärast loetakse nii rõhulisuse kui ka pikkuse poolest anaceps'iteks. Niiviisi võime antud luuletuse lugeda:

a) silbiliseks, sest on korrapärastatud silbiarv värsis;

b) välteliseks, sest luuletus koosneb täies ulatuses silpidest, mida võime suvaliselt lugeda kas pikkadeks või lühikesteks;

c) silbilis-välteliseks, sest on korrapärastatud silbiarv ja silpide vältused (kuidas me neid vältusi tõlgendame, pole antud juhul tähtis);

d) silbilis-rõhuliseks, sest me võime nii värsside paarituarvulisi kui ka paarisarvulisi silbipositsioone lugeda iktusteks (esimesel juhul on värsimõõduks trohheus, teisel jamb);

e) vältelis-silbilis-rõhuliseks (põhjendus tuleneb eelnevast).

Kindlalt võib öelda ainult, et luuletus e i o l e (minu sõrendus - H. R.) vabavärsiline."