2009. aasta on Euroopas laiemalt kuulutatud loovuse ja innovatsiooni aastaks, Eestis aga sellest sõltumatult lihtsalt innovatsiooniaastaks. Kuidas mõtlevad Eesti inimesed innovatsioonist?
Vastab innovatsiooniaasta uuringute juht
Aune Past
Sõna innovatsioon kohtab üha sagedamini ka tavakeeles. Sellega märgitakse loovust, otsivat meelt, asjade uutmoodi tegemist. Üks põhjus, miks innovatsioonist sagedamini räägitakse, on tänavune innovatsiooniaasta.
Innovatsiooniaasta meeskond seadis ka endale innovatiivsed ülesanded: enne kui hakata loovat mõtlemist propageerima, tuleb teada, mida innovatsioon inimestele tähendab. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus oli juba varem tellinud uuringu, millest nähtus, et eliit peab innovatsiooni tehnokraatlikuks ja akadeemiliseks. Kas siis ongi üldse vaja avalikkusele innovatsioonist rääkida? Ehk ongi innovatsioon midagi, mis inimesi ei huvita ja mis saab sündida ainult tehnokraatlikus akadeemias? Äkki ongi innovatsioonist tavakeeles kõnelemine innovatsiooni labastamine ja ajaraisk?
Viisime läbi avaliku arvamuse uuringu, mille valimisse kuulus tuhat vastajat, kelle vanus jäi vahemikku 15-74 aastat. See oli piirkondlikult stratifitseeritud juhuvalim, kus rakendasime „noore mehe reeglit", mis tähendas seda, et küsitlesime antud aadressil alaliselt elavatest hetkel kodus olevatest 15-74 aastastest pereliikmetest noorimat meest ning selle puudumisel noorimat naist. Andmekogumise toimetas Faktum Ariko, kasutades silmast-silma intervjuud kodudes. Sotsiaalteadustes rakendatakse ühiskonnas levinud trendide analüüsiks demograafia kõrval sageli hoopis tõlgendava kogukonna mõistet. Inimesed, kes tõlgendavad nähtusi sarnaselt, moodustavad ühe kogukonna, sõltumata soost, rahvusest või vanusest. Tõlgendav kogukond tähistab niisiis inimeste gruppi, kes annavad mõistele sarnase tähenduse, see on grupp, kus jagatud tähendused formeeruvad sarnaseks imago'ks ehk kuvandiks.
Innovatsiooni tähendust mõõtsime imagomeetriga, mis tugineb semantilise diferentsiaali meetodile. Imagomeetri olen loonud eesti keeles tähenduste mõõtmiseks pärast paljusid pilootuuringuid ja kasutanud olen seda meetodit aastate jooksul nii piirkondade, firmade kui erakondade kuvandi analüüsiks. Semantilise diferentsiaali meetodi puhul kasutatakse tähenduse mõõtmiseks polaarseid skaalasid, mis on jagatud seitsmeks intervalliks. Skaala keskpunkt tähistab neutraalsuspunkti ehk seisundit, kus mõõdetav nähtus ei seostu kummagi omadusega. Vastajatel palutakse märkida oma esimene assotsiatsioon ning saadud andmeid analüüsitakse mitmete meetoditega (faktoranalüüs, T-test, regressioonianalüüs).
Mis tulemusele jõudsime? Rohkem kui viiendiku Eesti elanike jaoks puudub mõistel innovatsioon üldse igasugune tähendus. Niisugust mõistet nende tähendusväljas ei eksisteeri. 72 protsenti elanikest, sõltumata soost, vanusest ja emakeelest, tõlgendab innovatsiooni võrdlemisi ühtmoodi: innovatsioon on kui Toompeale pargitud võimas maastur. Innovatsioon on tehnokraatlik, kiire, ligitõmbav, ent võõras. Vastaja vanuse ja sooga seoses statistiliselt olulisi erinevusi innovatsioonikuvandis ei ilmnenud, küll aga tajuvad venekeelsele ankeedile vastanud inimesed innovatsiooni kaugemana ja enam politiseerituna, kuigi ligitõmbavana.
Imagomeetrile lisaks analüüsisime ka inimeste hoiakuid. Selgub, et innovatsiooni tähendust Eestis võiks kirjeldada kui poliitikute ahvatlevat tehnokraatlikku mänguasja, millest võiks kasu olla kõigile Eesti inimestele, kuid millega endal puudub võimalus tegelda ja mille arendamiseks peaks tegema kulutusi ainult riik. Nimelt arvab üksnes neli protsenti vastanutest, et nad saavad innovatsiooni arengule oluliselt kaasa aidata, kolmandik inimestest on veendunud, et nendest ei sõltu midagi, las riik ja tehnokraadid teevad ning meie maitseme innovatsiooni vilju. 38 protsenti inimestest ei oska sellele küsimusele vastata.
Veel on selgunud, et 71 protsenti Eesti elanikest on veendunud: riik peaks tegema rohkem kulutusi innovatsiooni arenguks. Pea iga teine inimene on kindel, et innovatsioon on kasulik kõigile Eesti inimestele.
Ühes teises uuringus, kus üliõpilastega analüüsisime innovatsiooni tähendust kolmes põlvkonnas, selgus, et innovatsiooni mõistetakse ennekõike kui tegevust, mis muudab elu paremaks. Vanavanemate põlvkond lisas sellisele lähenemisele sageli: meie ei saa innovatsioonist hästi aru, ei internetist ega meediast. Kindlasti teeb see elu paremaks, aga kui kõik räägivad milleski, mida sa ei mõista, tunned ennast ebaturvaliselt.
Siit tuleneb ka innovatsiooniaasta olulisim ülesanne: rääkida innovatsioonist keeles, mida inimesed mõistavad, näidata innovatsiooni inimlikku külge ning julgustada inimesi olema loovad ja otsima paremaid lahendusi.
LOE VEEL
Innovatsiooniaasta veebileht www.in.ee
