Vironia otsingute jätkamisel osutus üsna ebakindlaks, kuid ainuvõimalikuks kinnispunktiks miinilahingus hukkunud Nõukogude allveelaev, kust pääsenud mehed reisilaeva pardale viidi. Vrakke olime ümbruskonnast leidnud mitmeid, kuid nende äratundmine ja vajalike väljasõelumine osutus keerukaks ülesandeks.
Kraavi põhjas
Vrakkide rängast purustusastmest, neid katvatest võrkudest ja muudest ohtudest olime hästi teadlikud. Ettearvamatu üllatuse pakkus aga Soome lahe põhi. Olime täheldanud, et lahe keskosa poolitab ida-läänesuunaline kitsas ja sügav, jõe sängi meenutav kraav, mis kohati harujõgedena laiali hargneb. Meregeoloogide arvates on tegemist jääajajärgsete vooluvete sängidega, mis aastatuhandeid hiljem merearheoloogid raskesse olukorda pani. Nimelt oli üks huvipakkuv suuremat sorti laev leidnud endale puhkepaiga otse kraavi põhjas, piki sügavikku, nii et välja ei paistnud kuigi paljut. Ilmekalt kujutab seda olukorda Rootsi Mereadministratsiooni uurimislaeva Jacob Hägg lehviksonari pilt, kus valdavalt sinistes toonides sügavam merepõhi laiub lõuna poole, Eesti ranniku suunas. Rohelistes, kollastes ja punastes toonides merepõhi kõrgub aga põhja pool asuva Soome ranniku suunas. Kraavi põhja peitunud vrakist paistab välja vaid ahtripoolne kõrgem osa. Vraki äratundmiseks kasutas Mare teist tüüpi sonarit, mis ei lubanud tuvastada küll laeva nime, kuid andis kindla teadmise, et see pole Vironia.
Rivi lõpus Läti jäämurdja
Tuli asuda uurima allveelaevast ida poole jäävat suuremat vrakkidegruppi, mis asus mere põhjas ligi meremiili pikkuses sirges reas, otsekui pääsukesed telefonitraadil. Vrakkide rida markeeris suure täpsusega üht paljudest sakslaste või soomlaste miinitõketest. Selle püünise ohvrite seast uskusime leidvat mõlemad otsitavad vrakid. Alustasime rea põhjapoolsest otsast, kus sügavus mõnevõrra väiksem.
Leidsime sealt pooliku laeva, mille vööripoolse osa oli võimas plahvatus olematuks muutnud. Vraki moonutatud kuju ülevaatus laeva äratundmiseks näis esialgu lootusetu ettevõtmisena, ent siis tabas kimp sonari impulsse vraki ahtriosa soodsa nurga alt ja tõi esile väga iseloomuliku konstruktsiooni, mis selgitas kõik. Olime leidnud jäämurdja, kuid mitte lätlaste oma. Tegemist oli paar päeva enne evakuatsiooni algust sealkandis miini otsa läinud jäämurdjaga Truvor.
Järgmisena ootas rivis oma järjekorda kogukas vrakk, mille ahtriosast küll midagi järel ei olnud, silma torkas aga iseloomuliku kujuga vöör. Selline ninaosa sai kuuluda vaid nimetule suurtükilaevale pardanumbriga I-8. Suurtükilaeva lähedal lebas veel teinegi vrakk, ent otsitavatest laevadest oluliselt väiksem. Selle uurimisele me aega ei raisanud.
Järjekorras neljas vrakk oli tüüpiline kaubalaev, millise identifitseerimine on erakordselt keerukas. Olid ju tolleaegsed vanamoodsad aurikud üksteisele ehituslikult ja mõõtmetelt väga sarnased. Eristada nende purustatud vrakke üksteisest vaid sonari kujutiste järgi on ettekujuteldamatult aegaviitev ning kannatust nõudev töö, mis ei pruugi alati soovitud tulemust andagi.
Viies, 93 meetri sügavusel lebav vrakk andis suuremaid lootusi. Ka see uppunud laev oli poolik. Sellegi vööriosa oli plahvatus muutnud vormituks rusuhunnikuks, kuid laeva tagumine osa oli täiesti terve ning kalatraalidega katmata. Silma torkasid ümarad pardad ning jäämurdjale iseloomulik, tavalisest kaubalaevast suurem laius. Üritasime laeva maksku mis maksab ära tunda. Kompisime seda sonari impulssidega igast võimalikust rakursist, kuid absoluutselt kindlat tunnust laeva päritolu määramiseks ei leidnud. Lootusetuina ja väsinuina tegime viimase katse, lasksime suurele riskile minnes sonari anduri otse laevarusude juurde ning saimegi vajaliku tulemuse. Mare roolikambri laual asuva monitori ekraanile ilmus Krišjānis Valdemārsi ahtrile iseloomulik kuju, mis sobis täpselt kokku jäämurdja joonistega. Kergendusohe pääses kuvari ees tunde püsti seisnud meeste suust. Kohalejõudva madalrõhkkonna tugevnevad tuulepuhangud ja pingelangusest tekkinud väsimus lõpetasid eksperimendid.
Ometi Vironia
Laevade rea viimast, teistest mõnevõrra kaugemal seisvat vrakki tulime vaatama päevi hiljem. Erinevalt teistest vrakkidest lebas see vahetult iidsete vooluvete uhutud kraavi serval, mille sügavus küündis 115 meetrini. Laeva purustuste aste oli märgatavalt suurem kui eelnevatel. Tavalisest rohkem näis vrakil olevat ka kalatraalide kapronvõrke.
Tuli asuda tööle. Vraki ülevaatus sonari abil sai toimuda üksnes käigu pealt. Uurimislaev lähenes vrakile sonari operaatori valitud kursil, et mööduda objektist kas lähemalt või kaugemalt, nii kuis vajalikum tundus. Laeva taga sügavuses järelveetav andur jõudis kompida vrakki üksnes 10-15 sekundit. Uppunud laeva kujutis salvestus arvuti mällu ja Mare asus mere pinnale joonistama järjekordset tsirkulatsiooni, et ligikaudu 15 minuti pärast läheneda vrakile juba teisel kursil, teiselt kauguselt. Uurimislaeva kapteni ja temaga samas isikus oleva sonarioperaatori aju töötas sedaviisi tunde, arvestades käigu pealt uusi rakursse, kalkuleerides anduri eeldatavat kaugust vrakist möödumise vähestel sekundeil ja varieerides aparaadi mitmeid funktsioone parema kujutise saamiseks. See viimane vrakk osutuski Vironiaks. Laeva äratundmiseks tegi Mare reisilaeva jäänustest möödumisel ligi nelja ja poole tunni jooksul kokku 16 salvestust. Nende üksikasjalikul uurimisel nähti detaile, mis otsitava laeva fotodel äratuntavad olid.
Raske koorem südamelt maas, asusime koduteele. Eestlastele nii tähendusrikka nimega laeva otsingule oli kulunud aastaid. Need merel oldud päevad, nädalad, kuud ja aastad ei läinud siiski tühja, sest Vironia otsingute kõrvalt leiti kümneid teisi laevu, meile tunnetuslikult küll mitte nii olulisi, ent merendusajaloo seisukohast on oma tähendus neil kõigil, igal viimasel kui ühel.
Salakaval püünis
Traagilisi sündmusi merekaardil taastades selgus, et kõik selles reas uppunud laevad olid sattunud 1941. aasta 20. augustil sakslaste miinitõkkele D21. Esimese ohvri nõudis salakaval püünis 26. augustil jäämurdja Truvori ja selle 22 meeskonnaliikme näol, ülejäänud laevad hukkusid üksteise järel kaks päeva hiljem, 28. augustil 1941. aastal.
Põhjaläinud allveelaevalt päästetud 13 meest viidi selleks ajaks juba juhtimisvõimetuna ankrusse jäänud Vironia pardale, kus oma saatust ootas arvukas seltskond Balti laevastiku staabi, laevastiku eriosakonna, 10. laskurkorpuse juhtkonna ja Nõukogude riigivõimu esindajate näol. Nende koguarvu ei tea keegi. Mõni tund hiljem, kesköö paiku, raputas laeva kolm võimsat plahvatust ja Vironia läks minutite jooksul põhja koos sadade inimestega. Pääsenud sealt vaid üks paaditäis põgenikke, teiste seas kaks allveelaevnikku Štša 301-lt.
Vironia läheduses uppunud lätlaste jäämurdja pardal olnud 96 sõjaväelasest ja meremehest hukkus 60. Vooluvete kraavi põhja peitunud laev Jacob Häggi sonari pildil sobib mõõtmete poolest Läti kaubalaevaks Everita, mis viis sügavikku ligikaudu 1500 inimest. Tundub kohutav, ent see kõik oli vaid hooguvõtva Juminda tragöödia üks episoode.
VELLO MÄSS (1940) on Eesti Meremuuseumi teadur, uurimislaeva Mare kapten, Horisondi põlisautor. Tema osavõtul on mere sügavustest pinnale toodud kaks laevavrakki, avastatud ja uuritud aga kümneid. Oma pikaajalise allveearheoloogi- ja tuukrikogemusega on ta aidanud geoloogidel uurida Neugrundi meteoriidikraatrit, samuti abistanud päästeteenistust. Ta on kirjutanud üle 170 populaarteadusliku artikli, kommenteerinud merega seotud sündmusi raadios ja televisioonis, mitme mereteemalise raamatu autor.
