Iva, mis edasi viib, peab teadus toetama
Aega, mil Eesti ala üle valitses Rootsi kuningas, on nii rahvasuus kui ajalooraamatuis ikka vanaks heaks Rootsi ajaks nimetatud. Ajaloolane Aleksander Loit on Rootsi aega Eestis uurinud aastakümneid ja seab selles osas endale üha uusi eesmärke. Emeriitprofessor ALEKSANDER LOITi küsitles KÄRT JÄNES-KAPP.
Olete avaldanud kümneid teadustöid ning nüüd taas kaasatud uude suurde rahvusvahelisse ajalooprojekti?
See käsitleb reformatsiooni. Niisuguste suurte probleemide puhul püüab ju iga põlvkond pakkuda oma kontseptsiooni. Nõnda andis grupp Tübingeni ja Greifswaldi professoreid juba mitu aastat tagasi välja neli-viis raamatut reformatsioonist Saksamaa eri maades. Ja järsku meenus neile, et reformatsioon hõlmas ka Baltikumi. Nad teadsid, et reformatsiooni algust siin on uurinud baltisakslased, eeskätt Leonid Arbusow, kel valmis põhjalik töö juba 1908. Aga Arbusow on käsitlenud ainult linlasi, linnasakslasi, ning maa, st 95 protsenti elanikkonnast, jäi tema tööst täiesti kõrvale. Maal juurdus luterlus tegelikult alles Rootsi aja lõpuks, piiriks võiks võtta Rootsi kirikuseaduse kehtestamise 1692-1693. Nad hakkasid otsima, kes võiks sellest kõigest kirjutada ja pöördusid minu poole, osalt juba sellepärast, et kogu tolleaegne materjal asub suuresti Rootsi arhiivides. Ma nõustusin tingimusel, et pearõhk langeb kiriku, mitte usundi ajaloole, milles ma ei ole kompetentne. Raamat peaks saksa keeles varsti ilmuma. Seda on olnud omamoodi põnev kirjutada.
Mis järeldustele on see töö Teid viinud?
Asjaolu, et eestlastest sai ristirahvas alles Rootsi aja lõpuks, oli ju teada varemgi. Aga see töö tugevdas teadmist, et eesti vana rahvausk oli visa ja elas edasi veel ka 18.-19. sajandil, ent oli eriti tugev Rootsi ajal. Selleks oli mitu põhjust. Esiteks viidigi reformatsioon tegelikult läbi alles Rootsi ajal, pärast aastat 1561, mitte orduajal. Ka siis rohkem linnades. Teiseks peeti pärast Rootsi alla minekut järjest pikki sõdu. Kirikud purustati, kirikuõpetajad tapeti või nad põgenesid. Kiriklad ja surnuaiad olid hävitatud. Aastakümneid puudus igasugune kiriklik organiseeritud tegevus. Mis siis üle jäi? Ikkagi jälle eesti vana rahvausk. Eriti on märgata, et eestlane ei tahtnud matta surnuid surnuaiale, pühitsetud mulda, vaid ikka oma traditsiooni kohaselt pühadesse hiitesse, mille vastu Rootsi kirik võitles. Rootsi kirik oli sel ajal kõige rangem Euroopas, järgides täiesti kontkõva ortodokslust. Kuninganna Kristiinagi lahkus Rootsist just seepärast, ja leidis, et katoliku kirikus valitses hoopis vabam õhkkond.
Kui viia jutt teistele teemadele, siis mis Teid veel ajaloos on köitnud?
Aastate jooksul on kogunenud paar-kolm põhiteemat, millega olen tegelenud, muidugi mõnevõrra erineval tasandil. Näiteks on huvitav olnud jälgida Eesti ja Rootsi suhteid 1920.-1930. aastatel, nii poliitilisi, majanduslike kui ka kultuurilisi.
Üks Eestiga seotud teema, kus ma ei ole ise teinud põhiuuringuid, aga lugenud huviga aastakümnete jooksul ilmunud kirjandust, on eesti rahvuslik liikumine ja selle esimene laine aastail 1850-1880. On haruldaselt huvitav jälgida, kuidas vanast rahvast saab moodne rahvus. Jakobson lülitas keelde isegi uue sõna: oli rahvas, sellest kujunes algul rahvaus ja siis rahvus. Ja huvitav, et nad ei sega neid mõisteid kunagi ära: eesti rahvas on vana, väga vana, rahvus on noor. Tänases tavakõnes me neid sõnu alati nii täpselt ei eristagi.
Ka seda on huvitav jälgida, kuidas sama protsess toimus ja sama liikumine kujunes kas või Lätis või siis Norras, Tšehhis. Kuni lõpuks tekkis omaette riik. Norra ja Eesti on ju umbes ühevanused iseseisvad riigid. Eesti iseseisvus 1918, Norra 1905; vahe on 13 aastat. Muidugi, enne seda oli vahe suur, Norra ei olnud Rootsi provints. Aga ka mitte iseseisev riik.
Veel olen tegelenud ajalooteooria temaatikaga, mis kerkis päevakorda siis, kui mulle pandi õppeülesandena kohustus seda teemat lugeda. Olen selles vallas siiski rohkem asjaarmastaja, probleemide tõstataja.
Teie peamine uurimisteema on olnud ja on jätkuvalt Rootsi aeg Eestis?
Ma ei tea, kas ma tahaksin seda just peamiseks nimetada, aga see on teema, millega olen tegelenud ja mida mõnevõrra tunnen. Sel teemal kaitsesin väitekirja ja olen kirjutanud hulga artikleid, aga muidugi ei ole uurimine kaugeltki veel lõppenud.
See on periood, mil juhtus hulk suuri asju. Nagu näiteks pärisorjuse kaotamine Eestis 1680. aastate lõpus. Eesti kolleegid ütlevad, et ega tegelikult midagi ei juhtunud, aga arhiivimaterjal näitab, et juhtus küll. Asi algas kuninglikust proklamatsioonist, millega talupojad vabaks kuulutati. Seejärel saadeti mõisahärradele ja valitsejatele Tallinnast käsk koguda talupojad mingiks päevaks mõisa kokku. Tallinnast saadeti välja kolmeliikmeline komisjon, baltisakslased, kes oskasid eesti ja läti keelt, ning talupoegadele teatati, et nüüd ei ole nad enam mõisa orjad, vaid kuninga alamad. Selle vastu protesteerisid muidugi Balti parunid, aga kuningas ütles väga rangelt, et ärge sekkuge minu asjadesse. Mõisad olid ju tol ajal redutseeritud, tagasi võetud.
Asi on lihtsalt selles, et mõne aasta pärast tabas maad kolm aastat ikaldust ja surma ning kogu Rootsi riigi huvi oli suunatud selle perioodi üleelamisele. Seejärel, paari-kolme aastat pärast, puhkes Põhjasõda, mis tõi kaasa rüüstamised. Ja siis läksid Eesti alad Vene võimu alla ning eelnev olukord taastati suurel määral. Niisiis ei saanud Rootsi riigi kavad õieti võimalustki. On selge, et kui Eesti oleks Rootsi alla jäänud, oleksid asjad teistmoodi arenenud, sest Rootsi keskvõimu soov oli, et talupoegkond Liivimaal oleks samaväärne Rootsi ja Soome talupoegadega.
Talupoegade vabastamine ei olnud seejuures heategu, vaid rangelt läbi mõeldud. See ei tulenenud inimarmastusest, olgugi, et kristliku armastuse momenti sinna ka lisati. Küsimus oli selles, et Rootsi oli tol ajal Euroopa suurvõim. Hõredalt asustatud vaene maa Euroopa absoluutses perifeerias tõusis korraga suurvõimuks ja hoidis seda staatust sada aastat. Kuidas see võimalik oli? Rootsi kasutas maksimaalselt ära kõik vaimsed ja materiaalsed ressursid. Eesti ja Läti talupoegadest-mõisaorjadest ei olnud riigil mingit kasu, seevastu talupoegi vabaks lastes sai nad võtta sõduriteks, käsitöölisteks, kooliõpetajateks, isegi kirikuõpetajateks. Nii et asjal oli suur positiivne tagamõte.
Ka ei saa niisugust ümberkorraldust teha paugupealt. Pärisorjus kui süsteem oli kujunenud aastasadade jooksul. See oli nagu ookeaniaurik, mille pööramiseks kulub aega ka kõige paremate tingimuste juures. Eestis ei olnud tingimused just kõige paremad.
Peaaegu täielikult on nende sündmustega ühenduses mööda vaadatud niisugusest asjast nagu läänikorra kaotamine, see tähendab feodaalühiskonna lagunemine, mis on täiesti ilmne. Rootsis pärast seda enam maid ei läänistatud ja ka Baltimaadel poleks seda tehtud, kui need alad oleksid jäänud Rootsi alla. Aga Vene tsaar hakkas uuesti maid läänistama. Läänistamine on kõige tähtsam feodaalühiskonna märk, mis näitab, et suhe on lääniõiguse all. Baltimail, kus olid taasloodud riigimõisad, mõisaid renditi. Rentniku vahekord väljarentijaga, riigiga, on aga hoopis midagi muud, see on uut laadi süsteem: rahaline, eelkapitalistlik, lepinguline. Lepingu sõlmisid kaks põhimõtteliselt võrdset partnerit - Rootsi riik ja rentnik. Rentnikel keelati hiljem isegi mõisa nime kasutada, nagu nad varem oli teinud: mõisahärra von zu ja järgnes mõisa nimi.
Järgmisel aastal möödub 300 aastat Eesti alade liitmisest Venemaaga 1710. aastal. Meie senise jutu põhjal võib järeldada, et Teie hinnangul tõi see kaasa suure tagasimineku Eesti elus?
Ma ei ole tsaariaja materjalidega otseselt töötanud, natuke ehk päris algusajaga, ega taha seepärast väga suuri üldistusi teha.
Varasemas eesti ajalookirjutuses on olude halvenemisega tsaariajal siiski ilmselt üle pingutatud. Areng peatus kahtlemata, aga kõike ei taastatud siiski endisel kujul. Ka Mati Laur on oma töödes näidanud, et olukord ei olnud nii ränk. Tsaar Peeter pani kohe tööle restauratsioonikomisjoni, mida on tõlgendatud kui kõige taastamist reduktsioonieelsel (?) kujul. See ei pea paika. Vahepeal oli ju sõditud, paljud rentnikud ja mõisnikud olid põgenenud ning uued inimesed oli majapidamised üle võtnud ilma õiguseta. Restitutsioon tähendas, et maksma pandi õigusjärglaste õigused.
1777. aastal, st 60 aastat pärast Vene võimu alla minekut, ilmus Tallinnas koguni saksakeelne raamat nende Rootsi-aegsete seaduste ja määruste kohta, mis jätkuvalt kehtisid kohalikus omavalitsuses. Teatud viisil jätkus Rootsi aeg tsaariajal aga veel hoopiski kaua - nimelt kirikuseadusena, mis kehtis 1832. aastani. Tagasiminek polnud seega nii drastiline, kui vahel kirjeldatakse.
Pealegi võttis Vene keskvalitsus Rootsist eeskuju. Peetri asutatud kolleegiumide süsteem on ju täielikult Rootsist kopeeritud. Isegi nimed on suuresti samad, ja mitte ainult. Kolleegium tähendab kollektiivi, selle puhul pole tegu ühe inimesega: vormiline pea on küll olemas, aga otsused võetakse vastu kollektiivselt. Nii saavad otsused paremad. Peamine vastutus lasus muidugi keisril.
Karl XI kirikuseadus pani kõige muu kõrval aluse ka modernsele rahvastikustatistikale, suunas üles tähendama iga sündi ja surma?
Kirikuraamatuid peeti Rootsis muidugi ammu enne kirikuseadust, juba 1630. aastail. Eri piiskopkondades muidugi erinevalt. Aga lisaks meetrikaraamatutele, kuhu märgiti üles surmad, eksisteeris Rootsis veel üks väga huvitav seeria, kuhu pandi kirja igal matusel iga kadunukese eest peetud hingepalve. Hingepalve oli seostatud surnuga, mistõttu pakuvad need raamatud põnevaid elulugusid. Kuidas mehed on käinud sõjas, võidelnud Poltava all, Venemaal vangis olnud, tagasi tulnud jne. Isegi 15aastaste noorukite kohta on kirjutatud vähemalt pool lehekülge.
Suvel möödub 300 aastat Poltava lahingust. Kuidas kommenteerite selle mõju omas ajas ja ajaloo käigule?
See oli üks järsk areng, aga asi oleks lõppenud igal juhul ühtviisi. Rootsi ei oleks iialgi Venemaa vastu saanud. Teine asi on see, et minu veendumuses ei muuda isikud ja sündmused ajalugu. Nad on tähtsad, aga mind huvitavad pigem ajaloolised protsessid. Feodalismi lagunemine Rootsi ajal oli ajalooline protsess, mis on ka mujal aset leidnud.
Uurida olekski vaja Eesti alal toimunud protsesside seostatust üldise arenguga Euroopas. Näiteks talusid pole päriseks ostetud ju üksnes Eestis, vaid ka igal pool mujal ja isegi juba varem. Baltimaadel olid sel protsessil aga hoopis teistsugused eeldused ja teistsugune ajalooline tagapõhi. Rootsis oli riigil suur maatagavara ja maad hakkas müüma riik. Eestis ostsid talupojad maad mõisa käest.
Eesti talupojad olid pärisorjad, vabu talupoegi praktiliselt polnud, mõni mölder ja kutsar välja arvatud. Sellist seotust ei kujunenud Rootsis kunagi. Isegi aadlitalupojad, keda 17. sajandi keskpaiku võis olla 30 protsenti, polnud Rootsis pärisorjad, vaid olid seotud mõisa külge ajalise lepinguga, mistõttu nad ei saanud täiesti vabalt liikuda.
Pealegi ei tohi sõnadel, nagu sunnismaisus ja pärisorjus, lasta võtta võimust mõtte üle. Näiteks sunnismaisus tähendas, et talupojad ei tohtinud lahkuda, olid kinni maa küljes. Aga nad ei tahtnudki lahkuda. Nad olid põlvest põlve elanud ühes paigas, neil olid oma õigused. Pärisorjal oli õigus pärida kasutusõigus talule, niikaua kui maksud makstud ja kohustused täidetud. Nii oli Eestis ka, kui sõjaajad kõrvale jätta. Teisest küljest ei saanud ka Rootsi vabatalupojad täiesti vabalt liikuda: lahkuda enne tähtaega või mõisnikule võlgu olles. Nende erinevuste tähtsusega ei tohi liialdada.
Ja veel üks tähtis asjaolu. Talusid oli võimalik hakata päriseks ostma kohe pärast seda, kui eestlased 1816 ja 1819 vabaks lasti. Aga nii juhtus alles 1840.-1850 aastatel ja väga erinevalt - paljud talupojad, kes ei olnudki vaesed, ei tahtnud maad osta. Valitses suhtumine, et maad ei saa omada, maad saab ainult harida. Maa omamine oli paljudele esialgu abstraktne mõiste. See mõtteviis ei muutunudki niisama, vaid alles siis, kui ühiskondlik areng kulges sinnapoole, et talude toodangut hakati turustama suuremal määral kui enne. Tuli hakata majapidamist moderniseerima, aga selleks oli vaja laenu võtta. Laenu saamine omakorda eeldas maa omamist. Maast sai reaalkrediit, mille najal osta põlluväetist jm. See tegi mõtte ümber ja viis arusaamisele, et maad on siiski vaja omada.
Nii et kui räägitakse, et eestlased on alati endale oma maalappi igatsenud, siis polegi see päris õige, vähemalt selles osas, mis puudutab maad kui omandit?
Jah, just maad kui omandit. Sest maa järgi oli nälg tegelikult suur, näiteks kas või sulasrahval. Oma maad taheti küll, aga tähtis polnud maad omada. Ja mitte ainult seda - valitses mõtteviis, et keegi ei saagi maad omada, maad saab ainult harida. Ja maa üle saab valitseda, näiteks kuningas. Aga harimiseks oli maad küll vaja. Vabadik, saunik või pooleteramees ei tahtnud keegi olla.
Ka 19. sajandi lõpu väljarännet Venemaale tingis suur maanälg, aga jällegi polnud eesmärk maad omada, vaid maalapp, mida harida. Venemaal ei ostnud väljarändajad ju ka kohe maad päriseks, vaid riik andis selle neile kasutada.
Maaküsimus on niisiis paljuski suhtumise asi, ja baasküsimus. Just need ajaloolised protsessid ja muutuvad struktuurid on mind alati rohkem huvitanud kui isikud. Tihtipeale on vaieldud isikute tähenduse üle. On selge, et Hitler ja Stalin on tähendanud palju, aga ajaloo käiku ei ole nad lõppkokkuvõttes eriti muutnud.
Karl XI või Karl XII kui isiksus pole Teid kunagi eriliselt huvitanud?
Ei. Võib-olla ka seepärast, et olen vilets psühholoog. Kui asja ei ole otseselt dokumenteeritud, ei hakka mina arvama, mida keegi mõtles või tahtis või tegi. Ma ei väida, et isikutel pole tähendust, aga isiklikult mind huvitavad suured muutused ja küsimus, mis on see vedur või põhiline tegur, mis arengu seisukohast on kõige tähendusrikkam. Areng on alati pikaajaline.
Rõhutasite, et kogu tehtud tööst hoolimata pole Rootsi-aeg end Teie jaoks ikkagi ammendanud. Mis on veel tegemata või mis teemad meeles mõlguvad?
Kindlasti tahaksin neid Rootsi aja lõpu suuri muutusi veel põhjalikumalt dokumenteerida, veel rohkem sügavuti minna, täpsustada veelgi sedasama pärisorjuse kaotamise küsimust. Näiteks oli eespool juttu aastate 1695-1697 suurest näljast. Noor eesti teadlane Marten Seppel, kelle väga hea doktoritöö oponent ma hiljuti olin, on seda perioodi käsitlenud näljaabi seisukohast. Milline oli omaabi, riigi abi, mõisnike abi? Kõige suurem oli nälg aastal 1695. Arvatakse, et Eestis suri siis veerand rahvast, aga suremus oli suur ka Rootsis ja Soomes oli asi veelgi hullem. Inimesed surid, hoolimata sellest, kas nad olid vabad või pärisorjad. See on üks näide selle kohta, kuidas ei tohi lasta ühel sõnal, nagu pärisorjus, võimust võtta.
Aastakümnete jooksul olen arhiivis töötades püüdnud probleemi juures püsida, aga märganud materjale lapates aeg-ajalt ikka huvitavaid asju. Olen need paberilehekestele üles kirjutanud mõttega, et pöördun kunagi nende juurde tagasi. Ühel hetkel tuli appi võtta suuremad lehed ja lõpuks kaust, kus on kirjas kõik probleemid, millega tahaksin veel tegeleda. Umbes pool aastat tagasi arvutasin välja, et kui ma kõige sellega valmis saan, olen 140 aastat vana.
Kus asuvad põhilised arhiivimaterjalid, mida olete oma uurimistöös kasutanud?
Rootsis on kaks suuremat depood, esmajoones Riigiarhiiv ja ka Sõjaarhiiv. Eestis hoitakse Rootsi aja materjale Ajalooarhiivis Tartus.
Rootsis on ka palju eraarhiive, millest suur osa on antud kas hoiule või siis päriselt Riigiarhiivi. Arhiivid on ka aadlisuguvõsadel, kel olid suured maavaldused Baltimaadel. Neis säilitatakse aruandeid, kirjavahetust mõisavalitsejatega. Viimane on ääretult oluline mõisamajanduse uurimisel, sest kohapeal elasid ju mõned üksikud mõisnikud, suurem osa mitte. Ka see teema on üks osa minu uurimusest. Minu tees on, et Rootsi võim Eestis oli olemuselt koloniaalvõim. Mitte jälk ja mitte täielikult ja mitte igas asjas, aga siiski. Näiteks poliitiliselt, sest Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa ja Ingerimaa olid provintsid, uhkemas keeles hertsogkonnad - Rootsi kuningas ei olnud Eestis kuningas, vaid hertsog. Eestimaal ei olnud esindust Rootsi Riigipäevas, Soomel oli. Lisaks olid Rootsi suurnikel siin valdused, näiteks riigikantsler Axel Oxenstiernale kuulus viiendik Liivimaad. Neist valdustest veeti kogu aeg välja vilja, asju, varandust, raha. See on ju koloniaalne ekspluateerimine.
Teisest küljest püüdis kuningavõim talurahva olukorda parandada, näiteks asutati talurahvakoole, talurahvas vabastati, kehtestati Rootsi seadused. Kuningate vastased olid põhiliselt rüütelkonnad, kel oli ääretult suur võim kohaliku omavalitsuse üle. Siin on veel palju uurida ja õigupoolest on see ka definitsiooni küsimus, mida mõelda koloniaalsuse ja koloniaalvõimu all.
Nii et üldjuhul pole Rootsis eraarhiivid uurijate eest suletud? Omanikud tunnetavad oma vastutust ühiskonna ees ega karda ka delikaatsete isikuandmete pärast?
Eraarhiivid on olemas küll, tahaksin mõnega lähemal ajal isegi võtta ühendust. Aga suurem osa tähtsamaid on täielikult ligipääsetavad, sest järeltulijad on aru saanud, kuivõrd oluline see on. Tavaliselt pole vaja nende kasutamiseks luba taotledagi.
Te olete töötanud ka Tartu Ajalooarhiivis?
See võimalus avanes mul juba 1965, sügaval Nõukogude ajal. Vabandust, sovetiajal. Nõukogu on üks väga hea, õige ja vana eesti sõna. Meil oli ju maanõukogu ja muud head asjad. Seda ei tohi ära solkida.
1965. aastal töötasin viis nädalat Tartus. Kui tagasi Rootsi pöördusin, ütlesid paljud kaasmaalased-põgenikud, et Loit on agent. Aga 1960. aastate alguses oli ju Hruštšovi sula, mille raames pääsesid ka teadlased liikuma. Rootslased olid huvitatud Peterburi ja Moskva arhiividest, venelased Rootsi arhiividest, sest tegu oli ikkagi olnud naaberriikidega, mis omavahel palju sõdinud, pidanud kaubavahetust jne.
Tegin just oma doktoritööd ja vajasin Tartu materjale. Teadsin seda, sest 1930. aastatel oli trükitud kataloog ning oli teada seegi, et sõjas midagi kaduma ei olnud läinud. Sain vajalikud paberid Rootsi välisministeeriumilt. Pidin ainult oma töö kõrvalt koostama ülevaate, mis dokumentide koopiaid (mikrofilme) Tartu arhiivist oleks otstarbekas Rootsi tellida - Eestis vältas Rootsi võim ikkagi 150 aastat. Pealegi säilitati maaraamatuid, mida on iga aasta kohta üks, osalt Tartus, osalt Rootsis. Koostasin ülevaate ja andsin ära ja siis oli läbi ka sulaaeg. Aga mina sain oma töö ära teha.
Huvitav oli see, et kuigi mind taheti panna ööbima hotelli, sain lõpuks loa elada kodus - õe ja isa juures. Hoolimata sellest, et isa oli 1941 Siberisse viidud ja tagasi tulnud alles pärast Stalini surma.
Muide - kõik hilisemad professorid töötasid sel ajal samuti arhiivis. Neile tehti ülesandeks mind jälgida. Mind pandi lugemissaalis esimesse ritta ja nemad pidasid tagareas kordamööda valvet, kellega ma käin ja kus ma käin. Viimasel õhtul, enne mu ärasõitu, rääkisid nad mulle sellest.
Veel üks seik seoses Tartu arhiiviga on järgmine. Ma teadsin täpselt, mida ma tahtsin saada ja materjalid tulid ilusti. Aga ühte seeriat ma kätte ei saanud. Küsisin ja ikka vastati, et võib-olla homme. Ja egas ma saanud arhiivitöötajatele ka peale käratada. Nädal oli veel jäänud ja seda tähtsat seeriat ei toodud ega toodud. Siis kutsus direktor mind oma kabinetti. Nagu mulle pärast öeldi, ei olnud ta ei ajaloolane ega arhiivimees, vaid parteilane, kes joomise ja naise peksmise pärast oli n-ö kõrvalroopasse pandud. Igati joviaalne mees. Seeria aga, millest jutt, puudutas inkvisitsioone või mõisate järeluurimist, mis pidi välja selgitama, kui palju mõisad peavad riigile maksu maksma. Direktor vaatas mind ja ütles kuidagi ebalevalt, et kuulge, te saate need materjalid, aga kas te kirjutaksite uue laenusedeli, ja ärge kirjutage sinna sõna inkvisitsioon, meil siin ei ole inkvisitsiooni. Ja ometi ei vastutanud ju selle perioodi eest Nõukogude võim, küsimus oli Rootsi ajas.
Sellest ajast jäi mul Eestiga palju isiklikke suhteid ja sidemeid. Hiljem, Stockholmi ülikooli Balti uuringute keskuse direktori ja professorina, avanes mul võimalus riikliku Rootsi ülikooli kaudu sidemeid pidada. Ma ei olnud sel viisil pagulane või põgenik või emigrant, ma olin ühe Rootsi uurimisasutuse direktor.
Uurimiskeskuse kaudu sain peaaegu igal aastal muretseda stipendiumi 3-4 nooremale eesti uurijale, kes tegelesid Rootsi ajaga, ja nad pääsesid paariks-kolmeks kuuks Rootsi. Igal teisel aastal korraldasime suure konverentsi. Tasapisi hakkasime konverentsidele kutsuma teadlasi raudse eesriide tagant, nad said avaldada oma töid inglise ja saksa keeles. Niisugused võimalused avanesid just seetõttu, et mitmetel eestlastel oli positsioon mõnes Rootsi asutuses või ülikoolis, ja nad ei tegutsenud eraisiku või emigrandina. Vähemalt ses mõttes vaatasid sovetivõimud isikust mööda ja seda, kes oli kutsuja. Ja kutsuja oli Rootsi asutus.
Kuidas Teist üldse ajaloolane sai või kust pärineb Teie huvi ajaloo vastu? Kas seda on mõjutanud isiklik saatus, st Rootsi sattumise asjaolud, ja kogu see keerukas periood tervikuna, või on selle taga olnud sügavam huvi ajalooteaduse kui niisuguse vastu?
Olen selle peale mõelnud. Minu enda elusündmused, vähemalt otseselt, seda vaevalt on mõjutanud. Peamine on olnud huvi protsesside vastu, mis on nagu konstitutsiooniliselt kuidagi olemas.
Aga huvi ajaloo vastu, seda ma tean kindlasti, pärineb reaalkoolist. Reaalkooli ma läksin seepärast, et see oli täitsameeste kool. Asjaolu, et see just reaalkool oli, ei tähendanud midagi. Muide, siin teie toimetuse lähedal Tartu maanteel on algkool, kus ma käisin - Anno kool, nagu seda siis kutsuti; see on nüüd vene gümnaasium. Seal käisin esimesed neli aastat, aga viiendast peale, st progümnaasiumis, õppisin reaalkoolis. Seal töötas ajalooõpetaja proua Peterson. Tema istutaski minusse suure huvi ajaloo vastu. Ta esitas seda nii huvitavalt ja ka temal ei olnud pearõhk inimestel, vaid just suurtel muutustel. Ta lihtsalt hõõgus ajaloost, ta oli inspireeriv inimene.
Rootsis tahtsin muidugi edasi õppida ja millegipärast ei kahelnud ma üldse, mida õppida. Tollane Rootsi süsteem nõudis, et tuleb valida mitu ainet. Peaaineks võtsin ajaloo, lisaks riigiteaduse ja mõned muud teemad. Nii et see oli algusest peale kaunis selge, ilma et oleksin pidanud selle peale mõtlema.
Kuidas Te tol ajal ja pealegi veel pagulasena üldse ülikooli astusite? Kas tuli ka eksamid teha?
Nõuti, et oleks gümnaasiumiharidus. Paberit mul selle kohta muidugi polnud, aga leidus kaks õpetajat, kes olid ka pagulastena Rootsis, ja nemad tõendasid. Siis andsin sisse avalduse, et saaksin erikorras ülikooli. Tol ajal kirjutas sellele paberile alla kuningas ise, kinnitades, et mul on õigus õppida. Siis andsin paberid ülikooli. Kõik see õnnestus tänu sellele, et need kaks õpetajat juhtusid Rootsis olema. Olin tollal 19aastane.
Kuidas Te kõigega toime tulite? Pidite õppimise kõrvalt kindlasti ka töötama?
Muidugi käisin tööl, mul polnud ju kedagi.
Rootsis pidid kõik üliõpilased kuuluma üliõpilasorganisatsiooni, nn natsiooni, mis pole päris samasugune kui Eestis korporatsioon. Natsioonid moodustati maakondade järgi, aga kuna mul koos sõpradega „oma maakonda" polnud ja olime Uppsalas, liitusime Upplandi natsiooniga. Sellesse natsiooni kuulus ka üks küllaltki rikas ärimees, kel haridust polnud, aga oli vana maja linna ääres. Ta tahtis sinna midagi ehitada, aga linna plaan ei olnud valmis ja siis ta otsustaski, et tahab end siduda akadeemiliste ringkondadega ning teha midagi head Upplandi natsioonile. Ja kinkis selle maja Upplandile. Enamik tudengeid elas ju kodudes ja nii asusimegi sinna meie, kolm pagulastudengit. Maja oli lobudik, aga suure aiaga. Ja kuigi talvel külmas seal isegi vesi, oli meil koht, kus elada.
Seejärel läksime ühte söögimajja ja küsisime, kas saame söögi eest mõne tunni tööd teha. Saimegi. Olime kolmekesi: hommikune mees kooris kartuleid, lõunaaegne pesi nõusid, õhtune imes tolmu. Igaüks kaks tundi. Hiljem läksin ühte restorani nõudepesijaks. See oli väga hea töö, sest restoranid on avatud õhtuti. Mina tahtsin alati õhtuseid vahetusi, siis sain päeval loengutel käia. Ja rootslased ei tahtnud just õhtul töötada.
Oli aegu, eriti talve poole, kus mul ei olnud mitu kuud ühtki senti. Elasime kui naturaalmajanduse ajal. Lehti sai lugeda üliõpilaskonvendis. Aga mul polnud hiljem vaja ka õppelaenu tagasi maksta.
Kuidas tollal Uppsalas ajalugu õpiti ja õpetati? Kas tänaseks on palju muutunud?
Palju on muutunud. Tollal oli väga palju loenguid, nüüd peetakse ka kursusloenguid, aga põhiraskus on seminaridel. Põhiline on ikka diskussioon ja probleemiarutus.
Üldisemalt on muutunud ka kursuse sisu, nagu ka ajalooteaduse sisu. Kui mina alustasin, oli absoluutselt põhiline poliitiline ajalugu. Nüüd on lisandunud majandusajalugu, sotsiaalajalugu.
Ja eks õpetusviisidki on edasi liikunud. Eksperimente on tehtud teadmiste kontrollimise vallas. Varem oli põhiline suuline eksam, tudengeid polnud ju palju. Kui mina õppisin, oli Uppsalas 3000 tudengit. Täna on 32 000. Neis oludes tuleb asju teha teistmoodi, näiteks kontrollida teadmisi kirjalikult.
Kas midagi on muutunud ka uurimismetoodikas?
Peaasi on teooria, mis varem ju täielikult puudus. Aga kui ma viimased viisteist aastat Uppsalas doktorante juhendasin, oli teoreetiline pool juba väga tähtis. Kõigepealt tuli läbida vastav kursus ja siis tuli teooriat oma töös ka rakendada. Teooriaga juhtus muidugi nii nagu sageli muudegi asjadega, et doktorandid hakkasid sellega ühel hetkel liialdama. Teadustöö teoreetiline peatükk kippus järgnevaga võrreldes olema nagu kaheksa numbrit suurem ülikond - kõik selleks, et näidata lugemust. See pole ka õige, teooria ja empiirika peavad ikka käsikäes käima.
Teine asi on muidugi pühenduda puhtakujuliselt ainult teooriale. Mul on kaks niisugust doktoranti olnud. Aga üldiselt empiirilise uurimuseta ei saa, kõik suured üldistused eeldavad ikka nii teooriat kui empiirikat.
Vanem põlvkond ajalooõpetajaid oli teooria vastu, väites, et siis on mall olemas ja kõik oleks nagu selge juba enne töö kirjutamist. Teooria funktsioon on ikka hoopis midagi muud - see on nagu kompassinõel, mis näitab, kust teavet otsida ja kuidas probleemi püstitada.
Seda nihet, mis on toimunud poliitiliselt ajaloolt sotsiaalsele ajaloole ja kultuuriajaloole ja majandusajaloole, ma juba nimetasin. Aga ka nende raames on kerkinud üles rida n-ö poppaineid või diskursusi, nagu moodsalt öeldakse. Üles kerkib muidugi ka šarlatane, aga arvestada tuleb kõigiga, küll oluline lõpuks sõelale jääb.
Ja veel mõni sõna doktoritööst kui niisugusest. Kui mina alustasin, oli mu esimene hirm ja mõte, et ma ei teeks vigu, kui kümme aastat hiljem otsustajate ees seisan ja tööd kaitsen. See on defensiiv, see pole õige. Teadus peab olema ofensiivne. Seepärast olen mina oma tudengitele ja teadlastele öelnud, et ei tohi karta vigu teha, teaduse esmane ülesanne on ikka uut teavet luua. Kui üks kümnendik jääb püsima, on hästi.
Te olete rakendanud teadustöös kontrafaktilist analüüsi. Mis see on?
Kontrafaktiline analüüs on võrdlemisi uus nähtus, see lõi läbi alles 1970. aastatel. Selle põhilähtekoht kõlab: „Kui oleks nii, mis oleks siis või mis siis ei oleks?" See on lähtepunkt, mida varasemad ajaloolased peaaegu ei kasutanud, väites, et see on spekulatsioon. Aga need, kes kontrafaktilist analüüsi on rakendanud, on näidanud, et ei pruugi olla.
Võtame näiteks teatud poliitilise liini ja tähtsad isikud, kes seda ajavad, olgu see siis kuningas või peaminister või mõni grupp. Kontrafaktiline analüüs lähtub sellest, mida see isik või grupp on tahtnud saavutada, ja vaatleb, mis tegelikult juhtus. Kontrafaktilise analüüsiga saab öelda, kas neil oli õigus või nad eksisid. Analüüsi tegijad peavad seejuures lähtuma absoluutselt samast infost, mida valdasid omaaegsed otsustajad, ega tohi kasutada infot, mis on teada tagantjärele. Inimest, kel polnud kogu hilisemat infot, ei saa süüdistada ülevaate puudumises. Aga kui otsustajal oli mingi info, ja ta langetas ikkagi otsuse, mis ajas asjad hulluks, siis võib öelda, et otsus ei olnud õige.
Näiteks vastus küsimusele, mis oleks juhtunud eesti talupoegadega, kui Eesti oleks jäänud Rootsi alla, eeldab ju ka tegelikult kontrafaktilist analüüsi.
Nagu alati, leidub sellegi meetodi rakendajate seas šarlatane. Aga peab mõtlema, kas selles on ka midagi niisugust, mis viib edasi. See, mis pole tähtis, kaob nagunii või jääb riiulisse, aga seda väikest iva, mis edasi viib, peab teadus toetama.
Kontrafaktilisel analüüsil aitas maailmas läbi lüüa Ameerika ajaloolane Robert Fogel, kes on Eestiski käinud, Juhan Kahki juures. Fogel kirjutas juba doktorina suure töö, millega tõestas, et raudteede ehitamine läbi Ameerika kontinendi oli vale investeering. Hoopis tulusam oleks olnud välja ehitada kanalid. Ta rakendas kontrafaktilist analüüsi ning näitas, et nii investeeringud kui korrashoiukulud oleksid kanalite puhul olnud väiksemad.
Kontrafaktilist analüüsi ei rakendata väga palju, aga ilmselt mitte niivõrd seepärast, et ollakse umbusklikud. Seda lihtsalt ei saa igasuguse küsimuseasetuse puhul kasutada või pole sel suurt mõtet. Aga meetod areneb ja näidatakse üha uusi valdkondi, kus niisugune analüüs on võimalik.
Kas ajalookirjutust piirab kuidagi kultuur või geograafiline ruum või on ajalugu pigem rahvusvaheline?
Peaks ikka olema rahvusvaheline. Samas on rumalus võtta üle Ameerika süsteem ja hinnata ajalookirjutust rahvusvahelises skaalas tsiteeringute sageduse järgi. Probleemid, millega puutub kokku kopsuarst, on maailmas igal pool ühetaolised. Eesti arheoloogiaga ei saa tegeleda Peruus. Humanitaarteadlased kaotavad sellise süsteemi läbi väga palju. Pealegi on teada, et tsiteerimise osas esineb teadlaste vahel kokkumängu: lepitakse kokku, et alustatakse ägedat diskussiooni teineteise vastu, ja tsiteeringute arv aina kasvab.
Mis aga on oma teha ja mida eesti ajaloolased teevadki üha enam, on probleemi vaatamine suuremas plaanis. Seejärel tuleb seda väga täpselt uurida, ja kokkuvõttes püüda näidata, kas Eestis kulges areng kuidagi teisiti. Nagu näiteks Tšehhi teadlane Miroslav Hroch, kes on kirjutanud rahvuslikust liikumisest võrdlevaid uurimusi, kuhu on haaratud Eesti, Norra, Tšehhi. Suuremad arenguprotsessid on ikka üleeuroopalised, ülemaailmsed, ja muutusedki samalaadsed. Sel moel saab ka Eesti ja Balti regioon rahvusvahelisse ajalooteadusesse oma panuse anda.
Milline oleks Teie sõnum eesti humanitaaridele?
Ma ütleksin, et Eesti ajalooteaduses on toimunud suur areng positiivse poole. Üks märgatavamaid nihkeid on see, et ajalugu pole enam üksnes kirjeldav. Toonitaksin siin, et see pole muidugi olnud vaid sovetiaegne viis ajalugu kirjutada, vaid ulatub ajas kaugemale tagasi ja seda on tehtud ka teistes maades.
Kahtlemata on ajalugu vaja ka kirjeldada. Ajaloos kui aines ja kui teaduses on mitu žanri. Aga kraaditööd - doktoritöö ja magistritöö - on midagi erilist. Neis ei piisa kronoloogilisest ülevaatest, tuleb problematiseerida. Ja seda on hakatud tegema hoopis rohkem. Olen Tartu ülikoolis viimastel aastatel neli korda teadustöid oponeerinud ja püüdnud seda esile tuua.
Teine erinevus võrreldes sovetiajaga on see, et jälgitakse rohkem mujal toimuvat. See on nüüd kas või puht füüsiliselt paremini teostatav.
Paneb ka imestama, et kui 1990. aastatel huvi vähenes, siis nüüd tuleb ajaloohuvilisi järjest juurde. Kuigi ajaloolase palk pole ehk väga suur, tullakse ajalugu õppima, lisaks koolile töötavad ajaloolased ajakirjanduses, kultuurisektoris jm. See teeb rõõmu, sest tuleb ju tulevikule ka mõelda.
Aleksander Loit: curriculum vitae
Aleksander Loit on sündinud 11. juunil küll Pärnus, kuid lõpetanud Tallinna reaalkooli ja just sealt kaasa saanud sügava huvi ajaloo vastu kogu eluks. Teise maailmasõja aastatel oli tal valida, kas tööteenistus Saksamaal või raadiotelegrafisti väljaõpe. Viimane viis ta Saksa lennuväe teenistusse. 1944. aasta sügisel, kui Saksa vägesid hakati Eestist ära viima ja tema enda sõnul oli selge, et sõda „ei olnud enam meie sõda", õnnestus tal koos kolme sõbraga pääseda juhuse läbi kõigepealt Kihnu ja sealt Rootsi.
Rootsis lõpetas Aleksander Loit 1950. aastal Uppsala ülikooli ning töötas aastail 1955-1981 samas õppejõuna. Uppsala perioodil õpetas ta ühe aasta ka kroonprintsi ja tulevast Rootsi kuningat, kellele oli hariduse omandamiseks koostatud eriprogramm. Seda meenutades rõhutab Aleksander Loit, et on põhimõtteline vabariiklane.
Aastail 1981-1993 töötas Aleksander Loit professorina Stockholmi ülikoolis ja juhatas Rootsi Riigipäeva eriotsusega Stockholmi ülikooli juurde loodud Balti uurimiskeskust. Keskuse ülesandeks kujunes Balti-teemalise uurimistöö arendamine, õppetöö korraldamine ning teaduskontaktide vahendamine. Aleksander Loidil ongi olnud väga suur roll teadussuhete arendamisel Baltimaade teadlastega sovetivõimu perioodil, mis mõnigi kord tõi kaasa etteheiteid pagulasorganisatsioonidelt. Balti uurimiskeskuses korraldas Aleksander Loit kümmekond rahvusvahelist teaduskonverentsi, kus osales uurijaid kokku 27 riigist, sealhulgas näiteks nii eksootiliselt maalt nagu Jaapan. Aga Rootsi ülikooli esindajana oli tal võimalik kutsuda neile konverentsidele teadlasi ka raudse eesriide tagusest Baltikumist.
Konverentsimaterjalide ja muude artiklite üllitamiseks pani Aleksander Loit 1985. aastal aluse Stockholmi ülikooli teadusväljaannete seeria „Acta Universitatis Stockholmiensis" alaseeriale „Studia Baltica Stockholmiensia" ning oli pikka aega selle peatoimetaja. Just „Studia Baltica Stockholmiensia" kaudu jõudsid nii mõnegi Eesti ajaloolase tööd sovetiajal rahvusvahelisse inforuumi. Täna tegutseb emeriitprofessor Aleksander Loit ajalooajakirja Tuna ja Ajalooarhiivi toimetiste toimetuskolleegiumis.
Aleksander Loidi enda teadustöö on keskendunud suures osas 17. sajandi Eesti ajaloole, tema 1975. aastal Uppsala ülikoolis kaitstud doktoritöö kandis pealkirja „Võitlus feodaalrendi ümber. Reduktsioon ja domeenipoliitika Eestimaal 1655-1710". Aga teda on huvitanud ka rahvusliku liikumise ajajärk, Eesti ja Rootsi suhted 1920.-1930. aastatel ja paljud muud probleemid ajaloos. Ta on Tartu ülikooli audoktor aastast 1989 ja Turu akadeemia audoktor aastast 1993.
