Kui räägime energiast, millest me siis räägime?
Märtsis nägi mu kassipoeg hoovil esimest korda liblikat. Ilusat, kollast, õhus lendlevat liblikat. Ta muutus kohe äärmiselt energiliseks, hüppas ja jooksis, et liblikat tabada. Too aga ei teinud kiisust väljagi, lendas oma lendu. Kass oli ju saanud kusagilt oma energia - kust küll ometi? Ka liblikas pidi kusagilt saama energia, millest lennuks hoogu ammutada.
Tähendab siis, et energia on selline asi, mis teeb elusolendid liikuvaks, elusaks - ühesõnaga energiliseks. Inimene on energeetiliselt eriti raiskav nähtus. Veel raiskavam kui kassipoeg. Inimene vajab energiat isegi magades, et hoida püsivana keha temperatuur ja käigus aju, et see ikka kenasti und näeks ja hommikuks valmis oleks. Inimene vajab energiat pidevalt isegi siis, kui ta ei esine olümpiamängudel või ei mängi malet või ei hullu hulludel päevadel, vähemasti sajavatise pirni jagu kulub ikka.
Kui kõigusoojane krokodill peaks oma sööki ostma poest, saaks ta läbi kümme korda odavamalt kui inimene. Ja krokodill, kes peab oma keha soojaks saama vaid selleks ajaks, mil ta saaki jahib, ei pea ka mõtlema, et mis asi see energia ikka on.
Tõepoolest - kui räägime energiast, millest me siis õigupoolest räägime, kui parafraseerida Briti-Austraalia teadusfilosoofi Alan F. Chalmersit, kes küsis sama asja kogu teaduse kohta. Aga ega energia puhul ole kergem vastata. Koolipõlvest mäletame, et energia on keha võime teha tööd. Tore on. Kuid mis tööd see liblikas või kassipoeg ikka teeb? Veel mäletame, et energiat ei teki juurde ega kao ära. Kas siis energia on see, mida on kõiksuses kogu aeg samapalju? Praeguseks on küll selgunud, et see nõndaviisi ei ole. Vaakum, see tühjem mõeldavast tühjusest, omab tegelikult energiat. Sõltuvalt energiamajandust interpreteerivast teooriast kas siis vähe või palju või tohutult palju. Ja seda justkui olematut energiat on võimalik mõnedel puhkudel suisa laenata.
Siis on olemas veel selline tume asi nagu Universumi tumeenergia. Mis tuleb mängu selleks, et kosmoloogide maailmamudel klappima panna. Mis asi see on, pole siiani teada.
Pole siis ime, et moodsamad füüsikaõpikud nagu Peter Holmbergi, Juha Perkkiö ja Erkki Hiltuse „Santorius. Elusa looduse füüsika" energiat üldse ei määratle, vaid võtavad seda kui kõigile mõistetavat asja.
„Energia paneb asjad toimima," ütleb Oxfordi illustreeritud teaduse entsüklopeedia. Tore lugu küll - mõtted panevad ju ka vahel asjad toimima. Kas siis mõte on energia? Kui kõneleme energilisest inimesest, siis sageli seda silmas peamegi. 1933. aasta Eesti Entsüklopeedia ütleb, et energia on kehades peituv töötagavara ehk töövaru. 1987. aasta ENE ütleb, et energia on töövõime, tarm, töövaru. Ning kõigi füüsikaliste objektide liikumise üldine mõõt. Muuseas, kas see on juhuslik, et „ENE" ja „energia" kõlavad ühtemoodi?
Elu võimalikkusest elektrita
Inimene tarbib energiat mitte ainult otseselt oma keha elushoidmiseks. Inimene tarbib ressursse, ja kogu inimkonna tarbitav energia moodustab üle poole sellest, mida taimed ja teised primaarsed energiatootjad Maal suudavad anda. Lisaks sajale vatile, mida inimene saab toidust, tarbib näiteks iga põhjaameeriklane veel 10 000 vatti energiat, mis pärineb kas siis naftast, gaasist, kivisöest või muudest, sealhulgas nn taastuvatest energiaallikatest. Sellest piisaks 30tonnise primaadi elushoidmiseks.
Pole siis ime, et energiat on hellitatud paljude kaunite nimedega. Põlevkivi nimetati Nõukogude aja tippaastatel pruuniks kullaks. Metsa ehk siis õigemini selle põletatavat puitu roheliseks kullaks. Vett ehk vee-energiat kutsutakse siniseks kullaks ja kivisütt muidugi mustaks kullaks. Ei mäleta, mis värvi kullaks nimetati neid väheseid tuulegeneraatoreid, mis siin-seal kaevust vett pumpasid või lampraadiovastuvõtjate rohelised silmad särama panid. Üks selline vurises näiteks Abruka kõrval Vahase saarekesel.
Kuid pole kohanud, et tuumaenergiat seostataks mingi värviga. Küllap sellepärast, et see on siiruviiruline. Ühelt poolt justkui soodne, teisalt aga ohtlik ja raskesti arendatav.
Kunagi lasti Eesti sinise kulla allikad - teenekaid vesiveskeid ringi ajanud veskitammid alla. Isegi Leevaku elektrijaam, see Eesti „nõukogude võim pluss elektrifitseerimine", lõpetas oma tegevuse. Kogu võim sai mitte kommunismile, vaid Narva elektrijaamadele.
Jah, elekter, on muutunud vaat et energia sünonüümiks. Ühelt poolt väga mugav, teisalt väga kallis. Ja kolmandalt poolt on elektrit peetud isegi nn puhta energia pailapseks - miks muidu siis elektriautosid rohelisteks nimetatakse.
Oletame, et elektriline maailma ikka säilib, aga ühel heal hetkel lihtsalt unustame, kuidas elektrit teha. Ja kasutada? Mis meist siis saab? Saja viiekümne aasta eest poleks juhtunud midagi. Saja aasta eest ka suurt midagi. Nüüd aga kukuksid alla lennukid, katkeks meie nabanöör soojaga, veega, toiduga. Isegi heategevuskontserte ei oskaks me korraldada. Ühesõnaga - oleme muutunud palju abitumaks kui meie vanavanavanemad.
Kui möödunud aasta oktoobritorm ja lumeküllus paljudelt majapidamistelt elektri võttis, juhtus see enamjaolt maapaikades. Külas saab ikka kuidagi hakkama. Puid lõhud kirvega, vett võtad kaevust ämbriga. Ja saad pidada videvikku, vaadata hämarikku. Ning näha musta taevast. Asjad, mida Euroopa linnainimene pole enam pool sajandit näinud.
Pool sajandit on üldse üks huvitav ajavahemik. Nimelt ei ole elektri alal teadus selle aja jooksul andnud enam midagi põhimõtteliselt uut. Kõik, mis pakutud, nagu vaakumist energia pumpamine või tuumasüntees või isegi kütuseelemendid on ikkagi kuidagi ulmeliseks jäänud, laialdasema praktilise lahenduseni jõudmata. Uus on vaid mõni tehniline lahendus, mugavam nipp. Isegi fotoefekt, päikesepatareide alus, oli teada saja aasta eest.
Aga meie isu ei ole jäänud poole sajandi taha pidama. Ja nii ongi, et isu kasvab, aga lusikas jääb ikka lusikaks, pole sellele jalgu alla ega tiibu külge kasvanud. Isu on nõnda suur, et reisidelgi tahame olla justkui kodus. Koormame lennukeid hiiglaslike ja mitte kellelegi vajalike rõivalaadungitega. Tõstame lennukite pardal õhku miljonite tonnide kaupa alkoholi ja maiustusi, et need siis jälle alla tagasi tuua.
Robot, mis peaks muutma elektrimaailma
Tamperes paikneva tehnilise uurimiskeskuse VTT (Valtion Teknillinen Tutkimuskeskus) suur ja kõle hall sai veebruaris üheks maailma tuumaenergeetika kangelaseks. Õieti sai kangelaseks selle sees elutsev robot, mis peab edaspidi hakkama sisenema tuumasünteesireaktori südamesse, ja mille pidulikuks avamiseks saabusid kohale Euroopa tuumaenergia projekti juhtivad tegelased, aga ka kümned reporterid kogu Euroopast, sealhulgas Inglismaa, Hispaania ja Prantsusmaa juhtivatest ajalehtedest.
... Väike kääksatus ja 8,5tonnine kolossaalne vedurisuurune robot läheb liikvele. Selle ülesanne on siseneda sinna, kuhu inimene minna ei saa. Tee viib fusioonreaktori südamikku, et tuua sealt välja üheksa tonni kaaluv divertorikassett, mis puutub reaktori töötades kokku tohutu kuumusega ning vajab aeg-ajalt vahetamist. Aeglaselt liigutab koloss oma nokka, mis töövariandis peaks kinni haarama saastunud ja äraaetud kassetist ning selle reaktori südamikust oma haardes välja tirima. Sama aeglase kiirusega, mõni sentimeetrike sekundis, liigub robot vaikselt nagisedes mööda raudtee painduvat ketti...
Praegu on tegu roboti elusuuruses ja -kaalus prototüübiga. Tõeline robot, mis tuumatulega kokku puutunud kassette vahetama hakkab, saab tööd umbes kümne aasta pärast. Siis valmib plaanide kohaselt Prantsusmaal Cadarache'is fusioonireaktor (ingl fusion - sulatamine), kus toimub termotuumasüntees. Cadarache'is asuvad katsetama kogu maailma tuumateadlased eesmärgiga hoida plasmat töös nii pikka aega ja stabiilselt, et tuumajaam hakkaks kergete tuumade ühinemisel vabanevat energiat andma. Selle nimel on moodustatud ülemaailmne projekt, mis kannab nime ITER (International Thermonuclear Experimental Reactor ehk Rahvusvaheline Termotuuma Eksperimentaalreaktor). Huvitava kokkusattumuse tõttu tähendab ladinakeelne iter teed ehk rada.
Uue energiaajastu saavutamiseks on jõud kokku pannud seitse osapoolt - Euroopa Liit, USA, Jaapan, Hiina, India, Lõuna-Korea ja Venemaa. Hiljuti tutvustati testplatvormi koodnimega DTP2 ühes hooldusrobotiga, mis sellel sõidab. See valmis Tampere tehnoloogiaülikooli, sealse tehnilise uurimiskeskuse, metallifirma TP Konepajat ning Luxemburgi ja Hispaania firmade osalusel. Tampere uurimiskeskuse presidendi Erkki Leppävuori sõnul on tegu tehniliselt kõige nõudlikuma projektiga, mida Maal eales ette võetud ja mille taga on pool Maa elanikkonnast.
Rahvusvahelise organisatsiooni ITER direktor Norbert Holtkamp rõhutab, et tegu on ainulaadse rahvusvahelise koostööga: „Me ei ehita nagu autot, et üks firma teeb mootori, teine alusraami, vaid kõik osapooled ehitavad iga komponendi tükki üheskoos." Oskusteave on osapooltele vaba, mitte salastatud. Mida näitas ka roboti esitlus - pildistamine oli lubatud, mitte nagu autofirmades või tuumajaamades, kus kaamerad kähku ära korjatakse.
Ometi peab hooldusrobot platvormil end liigutama millimeetrise täpsusega. „Seda täpsust on meie töötingimustes palju raskem saavutada kui tuua süstik tagasi Maale," võrdleb Euroopa fusiooniprojekti direktor Didier Gambier. Tingimused, kus kassetid tulevikus töötavad, on tõepoolest vänged. Et reaktori tuumaks olevat plasmat ülal pidada, peab selle temperatuur olema kümme korda kõrgem kui Päikese temperatuur ehk 100 miljonit kraadi. Samas vajatakse väga hõredat vaakumit. Gambier' sõnul on see raskeim keskkond mitte ainult Päikesesüsteemis, vaid kogu universumis.
Töötavas reaktoris liituvad deuteeriumi ja triitiumi tuumad, vabastades neutronid ja heeliumi aatomid. Kiirete neutronite energia abil toodetakse turbiine pööritavat auru. „Kiired neutronid lähevad, kuhu tahavad, ja muudavad neile ette jäävad materjalid radioaktiivseks," selgitab ITERi Euroliidu agentuuri kaugjuhtimissüsteemide eest vastutav insener Luigi Semeraro. Samal ajal on heeliumi aatomid kui suits, mis saastab plasma käigushoidmiseks vajaliku vaakumi. See tuleb kõrvaldada. Nagu tuleb välja vahetada hiigelkuumuses kahjustunud 54 plasmat ümbritsevat ja kõrgkuumust taluvat kassetti.
Esitletud roboti ja platvormi ülesanne ongi kord umbes seitsme aasta tagant kassetid radioaktiivsest reaktori sisemusest välja tuua ning saja meetri kaugusele kõrvalmajja toimetada, et neid seal parandada või asendada saaks. Ja muidugi kassetid reaktorisse tagasi viia.
Alguses olid pommid
2005. aasta kuulutas UNESCO füüsika aastaks, tähistamaks saja aasta möödumist Albert Einsteini põhjapanevate avastuste avaldamisest, mis on meie elu tundmatuseni muutnud. Nende avastuste seas leidub ka üks valem, mis küllap on maailmas tuntuim: E = mc2. Ehk siis inimkeeles: energia on mass. Mis midagi kaalub, see ka energiat sisaldab. Ja see aine sisemusse kätketud energia on kujuteldamatult suur. Kui õun kukub teile pähe, võib olla küll valus, kuid siiski ei saa langeva õuna energiast põlema panna ka kõige nõrgemat pirnikest. Kui aga kogu õuna aines sisalduv energia saaks teha elektriks, rahuldaks inimkond sellest oma energianälja tervelt 15 minutiks.
Märtsis 2005 suri 99. eluaastal kvantmehaanika viimne pioneer. Saksa päritolu USA teadlane Hans Bethe oli see mees, kes kvantmehaanika kujunemise kuldaastate võtmeisikuna osales selle meie nüüdiselu aluseid kujundanud paradigma rajamisel. 1938 avaldas Bethe artikli sellest, kuidas kaks prootonit deuteeriumiks ühinevad, misläbi heelium tekib. See tähendab - kirjeldas täpselt, mis Päikese sees toimub. Järgmisel aastal täiendas ta oma teooriat Päikesest massiivsemate tähtede jaoks, kus energiarikka tuumareaktsiooni katalüüsijaks osutus süsinik. Nende tööde eest sai Bethe 1967. aastal Nobeli preemia.
Samal, 1938. aastal avaldas artikli tähtede ehitusest ja evolutsioonist ka Eesti astronoom Ernst Öpik. Bethe oli täpsem ja põhjalikum. Suuresti just tema tööd viisid tuumaenergia rakendamiseni. Mis nagu tehnoloogias ikka algas sõjalisest kasutusest. Nagu ratas, mis kusagil nüüdse Iraagi aladel 6000 aasta eest potitöökodades pottide keerutamiseks leiutati, pöörati vertikaalseks eelkõige selleks, et sõjakaarikud liikuma panna, pöörati tuumaenergia esmalt tuumapommiks.
Kõigepealt oli aatomipomm. Selle energia saadakse, kui raskete elementide tuumad lõhustuvad. Teise maailmasõja puhkedes õhutas Einstein Ühendriike tuumaenergiat pommi sisse panema, mis 1945. aastal ka teoks sai. Aatomipommi ohjeldatud sugulane on praegu maailmas kasutatav tuumareaktor.
Siis tuli 1952. aastal vesinikupomm. Selle energia saadakse kergete tuumade liitmisest raskemateks tuumaks. Vesinikupommi sugulane tuumaenergeetikas pole veel sündinud. Kuid sellest unistavad mitte ainult teadlased, vaid ka suurriikide poliitikud.
Esimene tuumareaktor käivitati Itaalia füüsiku Enrico Fermi juhtimisel 1942 Chicagos. Praegu töötab maailmas üle tuhande tuumareaktori. Neist umbes 400 teaduslikel eesmärkidel.
Kui
tuldaks toime juhitava tuumasünteesiga, oleks sellest mõõtmatut tulu nii
energeetiliselt kui ka keskkonnahoius. Tuumasüntees ohtlikke tuumajäätmeid ei
tekita, ohtlik on vaid reaktsiooni käigus tekkiv tugevatoimeline kiirgus. Seda
on aga suhteliselt lihtne nõrgestada.
Maailma kalleim teadus
Lootus saada enda valdusse ammendamatu energiaallikas on suur liikumapanev jõud.
1970. aastatel arenes kiiresti venelaste tokamaki tehnika ja tekitas lootusi, et kohe-kohe on kontrollitav tuumasüntees käes. Kuid tuumasüntees on siiani käitunud nagu janulist eksitav kujutelm veerikkast oaasist. Mida lähemale saad, seda kaugemale nihkub.
Siiani on tokamakkide käigushoidmiseks läinud enam energiat, kui sealt välja tuleb. Üks põhjusi on, et energiarikas vesinikgaas on osav magnetlõksust välja lekkima. Teadlased ei tunne veel plasma iseloomu piisavalt hästi, et kõiki hädasid isegi ette näha. Siiani on vaid üks seade, jaapanlaste JT-60 tokamak lähenemas murdepunktile, kus toodetakse sama palju energiat, kui sisse antakse.
1985. aastal alustati USA, Venemaa, Jaapani ja Kanada ühisprojekti ITER, mis oma olemuselt on ikkagi tokamak.
Projekti peale kavatsetakse kulutada 5,5 miljardit dollarit. Millega on see läbi aegade üks kallimaid teaduslikke rajatisi maailmas. Kohe läks ka lahti võistlus, kelle maa peale see kuldmune neelav ja kiirgav imemasin ehitatakse. Jaapan ja Prantsusmaa ei säästnud raha, jõudu ja värve ning rivaalitsemine muutus projekti liikmete jaoks kohati üsna närviliseks. 2005. aasta juulis lõppes see sahmerdamine Prantsusmaa kasuks. ITER ehitatakse Lõuna-Prantsusmaale Cadarache'i. Seda rahastavad Hiina, Euroopa Liit, Jaapan, Lõuna-Korea, Venemaa ja USA. Ehitus peaks valmima 2016.
Mõistlik on meeles pidada kaht olulist asja. ITER on teaduslik projekt, mitte tuumajaama ehitus. Selle eesmärk on hoida 7-15 minutit 100 miljoni kraadi juures kütust, milleks on rasked vesiniku isotoobid deuteerium ja triitium, ning saada seejuures 500 megavatti võimsust. Praegune maailmarekord 24 sekundit on jaapanlaste JT-60 käes. Nii et eesmärgid on suured, kuid kahtlemata kaugel sellest, mida vajaks üks elektrijaam - pidevast käigusolekust.
ITER loodab oma suurusele ja tugevamatele ülijuhtmagnetitele. Kuid see seab suured nõudmised kasutatavatele materjalidele. Enamiku energiat toodab ITER kiirelt liikuvate neutronite kujul, mis pommitavad tokamaki berülliumiga kaetud kesta. Kas berüllium vastu peab või tuleb luua mõni uus materjal, pole teada. See olukord pakub ohtralt võimalusi materjaliteaduse arenguks.
Mingit kasutust toodetavale energiale pole ette nähtud. Ja polegi täpselt teada, kuidas tokamakist näiteks soojust kätte saada, et see siis elektriks muundada.
Nii et kuuldused nüüdsete tuumajaamade surmast ja uudsete ilmumisest on leebelt öeldes liialdatud. Liialdus pole aga see, et ka Eesti võiks ITERi projektis osaleda. Euroopa Termotuumasünteesi Arendamise Kokkuleppes osaleb näiteks Läti, mitte aga Eesti. Siiski on moodustatud vastava ühenduse initsiatiivrühm, mida koordineerib Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi professor Aleksandr Luštšik. Ja Euroopa Aatomienergiakoondise raames osaleb Eesti nii termotuumasünteesi kui tuumalõhustumise alases komisjonis.
Elektrilised lehmad
Võib-olla tuleks oodata, kuni tokamakki saaks kasutada sõjalisel eesmärgil nagu tuumapommi. Siis ehk tuldaks toime ka tehniliste probleemidega.
Või tuleks elektri alal nõu pidada elektriangerjate või hoopis kõige tavalisemate lehmadega. Sest hiljuti näidati, et lehmakari ei aseta end aasale sugugi juhuslikult, vaid kehad sätitakse põhja-lõuna sihis. Saksamaa Duisburgi-Esseni ülikooli teadlased, kes selle avastusega lagedale tulid, on nüüdseks uurinud veiste ja põtrade magnetilist meelt lähemalt. Kui lehmad Maa magnetvälja tunnetavad, siis peaks väline häiritus neid segadusse ajama. Selgus, et nii ongi. Satelliit- ja aerofotodelt nähti, et 1699 lehma, keda karjatati kuni 50 meetri läheduses pingestatud õhuliinidest, orienteerusid eri Euroopa piirkondades juhuslikult. 653 põdra maapealne jälgimine Tšehhimaal andis sama tulemuse.
Alla ei vannu ka kivisöemehed. Tööstusrevolutsiooni käigus pärast metsade hävitamist kasutusele võetud kivisüsi pole ajaloo prügikasti kantud. Vähe sellest - mida kallimaks muutuvad energiaandjad, seda enam püütakse leida võimalusi hiiglaslike kivisöevarude kasutusele võtuks.
Newcastle'i ülikooli hüdrogeokeemia professor Paul L. Younger arvab, et kivisüsi kannatab välja võrdlust teiste energiaallikatega ka keskkonnahoiu vaatevinklist. Maa-alune kivisöe gasifitseerimine ühes süsiniku kinnipüüdmise ja kogumisega võimaldaks tema arvates Ühendkuningriigil jõuda maailma säästva kivisöe kasutamise etteotsa.
2008. aastal lasti Euroopa Liidus käiku enam tuuleenergiat kui mistahes muust energiaallikast tulevat energiat. Juhib Saksamaa, järgneb Hispaania. Iga päev paigaldati 20 tuuleturbiini. Praegu annab tuuleenergia 4,2 protsenti Euroopa elektrist.
Energia kokkuhoiust rääkides peaksime aga silmas pidama, et see on võimatu indiviidist lähtuvalt. Inimühiskonna liige sõltub kõrgema taseme infrastruktuuridest, olgu siis asjastunud elektriliinidest, liiklusteedest või internetist. Kui inimene õppis kasutama lõket, et selles liha küpsetada, sai ka tema aju areneda, sest tuli võimaldus saada kergema vaevaga enam energiat.
Aju arenedes tekkisid ka energiaahned tehislikud struktuurid.
LISA: Plasma hoidmisega rasked lood
Kõik olemasolevad tuumajaamad töötavad põhimõttel, et rasked radioaktiivsed elemendid, nagu uraan-235 või plutoonium-239, jagunevad mitmeks osaks ja sellest vabanev energia muundatakse esmalt soojuseks, mida seejärel kasutatakse elektri tootmiseks. Niisuguse lõhustamisprotsessi (ingl fission - lõhestamine, lõhkumine) kasutegur on üllatavalt väike: aeglastel neutronitel töötavas reaktoris muudetakse energiaks vaid sajandik uraanist. Kiiretel neutronitel töötavas reaktoris on kasutegur suurem, kuid seal toodetakse ka plutooniumi, mida on hea pommi sisse pista.
Põhihäda on aga selles, et olemasolevad tuumajaamad on ohtlikud ja tuumajäätmed veel ohtlikumad. Tuumkütust on Maal üsna piiratult - looduslik uraan sisaldab seda vaid 0,7 protsenti. Ja maagi rikastamine on keeruline ning kallis tegevus. Lisaks saab tuumajaamade kütusest põhimõtteliselt valmistada toorainet tuumapommi tarbeks.
Teine võimalus aatomituumadesse köidetud energiat kätte saada on algatada tuumasüntees. Kuid lihtne öelda, raske teha. Kaks vesiniku aatomi tuuma ei taha kohe mitte kuidagi teineteist nii lähedale lubada, et nõndaviisi heeliumi aatomi tuuma moodustada saaks. Selleks on positiivselt laetud tuumade vaheline tõukejõud liiga suur.
Päikesel ühineb neli vesiniku tuuma heeliumi aatomi tuumaks. Kuid Päikese sisemuses, kus reaktsioon toimub, valitseb 10 miljoni kraadine temperatuur, nii et vesiniku aatomi tuumad on paljad, neid ümbritsev elektronkate puudub. Tuumad ja elektronid moodustavad ühtse seguoleku ehk plasma. Töö teeb ära gravitatsioon, mis tõmbab tuumad üksteise lähedusse. Nõnda ületatakse elektriliste tõukejõudude tõrksus ja tuumad ühinevadki.
Maal on sellist seisu raske saavutada. Kiirendites vesiniku aatomid küll põrkuvad, kuid põrkumist on raske dirigeerida. See on võimalik vaid juhul, kui aatomid tihedalt kokku pakkida. Teisisõnu - läheb vaja väga kuuma ja tihedat plasmat.
Maal loodetakse plasmat hoida Vene füüsikute, Nobeli preemia laureaatide Andrei Sahharovi ja Igor Tamme leiutatud tokamaki nimelises süsteemis. See on ka ITERi reaktori sisemuses.
LOE VEEL
- Rein Veskimäe. Termotuumasüntees, turvalise ja säästva energiavarustuse võimalus. Horisont 1/2005.
TIIT KÄNDLER (1948) on teadus(aja)kirjanik, lõpetanud Tartu Ülikooli füüsika erialal, füüsika-matemaatikakandidaat. Töötanud 15 aastat teadlasena, hiljem ajakirjanikuna mitmetes toimetustes, olnud MTÜ Loodusajakiri asutaja, peatoimetaja ja juhatuse esimees. e-nädalakirja teadus.ee toimetaja ja Eesti Päevalehe teadustoimetaja.
