Keskaegne sõjapidamine ei keskendunud lahingutele, vaid põhines peamiselt sõjaretkedel. Niisugust sõdimisviisi on hiljem peetud korrapäratuks ja läbimõtlematuks, aga tegelikult kaalusid keskaegsed väejuhid oma samme samamoodi kui hilisemadki.
Sõjaajalugu on huvitav uurimisteema, olenemata perioodist, mida käsitletakse. Eestis on keskaegse sõjapidamise uurimine kahjuks natuke hooletusse jäänud: uuritud on küll relvi, aga sõjapidamist kui sellist on käsitletud vähe. Seda väitis kunagi ka Ain Mäesalu, Eesti tuntuim keskaja sõjanduse asjatundja.
Sadakond aastat tagasi kehtinud sõjalise doktriini järgi oli lahing sõjategevuse A ja O. Küllap seepärast on 19. sajandi ja 20. sajandi alguse uurijad keskaegset sõjandust teenimatult alahinnanud ning leidnud, et kuna lahinguid peeti harva, oli toonane sõjategevus paljuski mõttetu. 20. sajandi teisel poolel hakkas see arvamus tänu Jan Frans Verbruggeni, Philippe Contamine'i jt uurimustele siiski muutuma.
Keskaja sõdades tõepoolest lahingutele ei keskendutud, sest lahingud olid riskantsed - lahingu kaotanud valitseja võis kaotada kogu oma sõjaväe ja võimu. Vaenlase alistamiseks üritati pigem hävitada tema majanduslikku potentsiaali ning rahvast, kellele toetus nii majandus kui sõjavägi. Vastane üritas end muidugi sissetungi eest kaitsta. Oluline oli ka kindlustatud punktide rajamine ning vastase omade vallutamine. Sõjapidamine põhines seega peamiselt sõjaretkedel, mille eesmärk polnud tihti lahing, vaid lihtsalt vastase kahjustamine või oma maa kaitse.
Sõdimisel on olnud oluline koht ka keskaegse Eesti ja Läti ajaloos. Allutasid ju sakslased ja taanlased siinsed rahvad sõjaga. Pärast seda osalesid aga eestlased, liivlased, latgalid, kuralased, semgalid ja seelid keskaja lõpuni uute maaisandate sõjalistes ettevõtmistes.
Järgnev annab ülevaate ühest keskaegsest sõjapidamise aspektist Läänemere idakaldal, nimelt sõjaretkede tüüpidest ja eesmärkidest. Peamiselt Henriku Liivimaa kroonika (HLK) ja Liivimaa noorema riimkroonika (LVRK), vähem Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorema riimkroonika (LNRK) ja Wartberge Hermanni Liivimaa kroonika näidete varal tutvustame siinmail toimunud sõjaretki nende eesmärkide järgi, loomulikult on kasutatud ka asjakohast sekundaarkirjandust.
Sõdida sai nii talvel kui suvel
Sõjaretkele mindi üsna mitmesugustel eesmärkidel. Eesmärgist sõltus aga palju: aeg, millal retk ette võeti, transport, mida kasutati, ja ka retkele suunduva väe suurus.
Loodus ise lubab Baltikumis aset leidnud sõjaretked laias laastus liigitada talveretkedeks ja suveretkedeks. Sõjaretki eelistatigi korraldada suviti ja talviti. Kevadel ja sügisel muutsid vihmad või lumesulamisveed teed põhjatuks ning üle kallaste tõusnud jõed raskendasid oluliselt nende ületamist ja vägede liikumist. Suvel olid teed seevastu kuivad ning veekogud kergemini ületatavad ja/või laevatatavad, talvel külmusid liikumist raskendavad veekogud ja sood kinni ning regede ja kelkudega sai kiiresti edasi. Talve kohta on paar suurepärast rida ka Liivimaa vanemas riimkroonikas:
Kes sinna tungida tahab,
talvel külmal ajal jää
võib kanda sadat sõjaväge (LVRK, v 1640-2).
Sõjaretkele minekuks ei sobinud siiski iga talv või suvi. Talv ei tohtinud olla liiga soe, sest siis ei külmunud jõed ja sood piisavalt sügavalt. Ei tohtinud olla ka liiga palju lund, sest see tegi liikumise raskeks. Samamoodi ei sobinud liiga vihmane suvi. Liivimaa nooremas riimkroonikas jutustab kroonik sõjaretkedest, mis jäid tagajärjetuks, sest maa polnud külmunud: Selle meistri ajal oli palju sõjakäike, mis kõik olid tagajärjeta, sest maa ei olnud külmanud, nii et nad kusagile minna ei saanud ... (LNRK, lk 63 ja 65). Sama kroonika jutustab ka liiga külmast talvest, mil külmus surnuks neli orduvenda ja palju muid inimesi. Ka kroonik Henrik kirjutab sõjaretkest, mida liivlased kutsuvad külmaks: Oli nimelt nii käre pakane, et paljudel võttis külm nende jäsemete otsad ja ühtedel külmusid ninad, teistel käed ja teistel jalad ja kõigil meil, kui me hiljem koju tagasi pöördusime, kasvas näole uus nahk peale, kuna vana ära tuli. Mõned suridki hiljem (HLK, XXII §9). 1375.-1376. aasta taliretkel Leetu Wiłkomierzi oli lumi nii paks, et orduvägi pidi liikuma hanereas ning Liivimaa marssal suri, kui lume raskusest murdunud puu talle peale kukkus.
Kuigi muidu sõditi Lääne-Euroopas ja Ida-Euroopas üsna ühtmoodi ning ka sõjatehnika oli samal tasemel, eksisteeris siinse maa ja Lääne-Euroopa vahel üks oluline erinevus: kui Euroopas sõditi talvisel ajal harva, siis Baltikumis oli talveretk võib-olla isegi tüüpilisem kui suveretk.
Aastaajast võis oleneda ka retkele suunduva väe suurus. Talveretkel osales tavaliselt vähem inimesi. Näiteks 14. sajandil kirjutas inglane Jean de Mandeville talvise Leedu retke kohta: oli vaja kaasa võtta kogu toidumoon, kuna kohapealt polnud seda võimalik leida. Seetõttu suurenes voor ja edasi liiguti aeglasemalt. Suve lõpul seevastu andsid vastase põllud vilja ja loomasööta ning seega sai tegutseda suurem vägi, ilma et voor oleks väga suureks paisunud.
Eesmärkide järgi on ajaloolane Werner Paravicini liigitanud Ida-Euroopa sõjaretked rüüste-, piiramis-, ehitus-, lahing- ja kaitseretkedeks.
Rüüsteretk: põhiline sõdimise vorm
19. ja 20. sajandi alguse sõjaajaloolased nägid rüüstamises kontrollimatut ja mõttetut vägivalda ning hävitustööd, mis ei ühti „klassikalise" sõjapidamismooduse ehk lahinguga. Nagu allpool näeme, olid rüüsteretkede eesmärgid siiski läbi mõeldud.
Rüüstamise tähtsust keskaegses sõjapidamises mainivad juba kaasaegsed autorid, nagu näiteks Pierre Dubois, kes oli Prantsuse kuninga Philippe Ilusa teenistuses. Werner Paravicini väidab, et rüüstamine oligi keskajal põhiline sõdimise vorm, mida kasutasid ka kõik rahvad Baltikumis. Rüüstamine oli piirkonna allutamise vaieldamatu eeldus, kuna nõrgestas vastast majanduslikult ja vähendas seeläbi ta võitlusvõimet, kurnas psüühiliselt ning nõrgestas vastupanutahet. Viimast kahandas veelgi suurte rahvahulkade vangi või orjusse viimine, mis vähendas ka vastase elavjõuvaru. Vange oli võimalik küll välja osta, ent see koormas järjekordselt majandust.
Rüüsteretkel tungiti ootamatult vastase maale, rüüstati, tapeti võitlusvõimelised inimesed ning põletati kõik, mida kaasa ei suudetud viia. Kokku röövitud loomade ja inimestega pöörduti kiiresti koju tagasi. Seda kirjeldab Henrik: Ja nad pöörasid oma sõjaväe Sakalasse ja, võttes sakalasi endaga kaasa, läksid üle Navesti ja tungides Järvamaale, lõid seda maad suure nuhtlusega, tappes mehi, võttes kinni naisi, võttes hobuseid ja karja ja palju saaki ... ( HLK, XXXIII §6).
Ja ka Liivimaa vanem riimkroonika:
Sel ajal ratsutasid nii mõnedki sõdalased
öisele rüüsteretkele.
Sealt toodi palju saaki:
mehi, naisi, lapsi
ja igasugu veiseid.
Mida ära viia ja kanda
ei tahetud, see löödi maha (LVRK, v 4254-60).
Rüüstamas käidi nii suvel kui ka talvel. Rüüsteretkede laialdane kasutamine ristisõdades oli tihedalt seotud kristliku õpetusega, mille järgi ei tohtinud paganaid vägivaldselt ristida, ent seniks, kuni nad kunagi ise ristiusu rüppe pöörduvad, tuli nad varast vabastada ning alandlikuks muutmiseks alla suruda.
Ajaloolane Friedrich Benninghoven on rüüsteretked osalevate vägede suuruse ja kestuse järgi omakorda alaliikideks jaganud. Esiteks - kiire retk väikeste jõududega sügavale vaenlase maale, kusjuures rüüstamisala on võrdlemisi väike. Teiseks - retk suure väega vaenlase piirialadele, kus väed hargnevad. Kolmandaks - suhteliselt suure väe süstemaatiline rüüstamine vaenlase alal, kus vägi ei hargne gruppideks, vaid liigub kontsentreeritult ühest piirkonnast teise. Neljandaks - kahe suure, omaette tegutseva väekontingendi koostöö.
Rüüstama suundunud väe suurus ja sihiks võetud piirkond vaenlase alal olid omavahel tihedas seoses - mida suurem vägi, seda rohkem oli vaja kaasa võtta varusid, kasvas voor ja langes väe liikumiskiirus. Väiksem vägi liikus seevastu kiiremini, kuid ei suutnud teha niisugust hävitustööd nagu suurem. Tavaliselt tungis väiksem vägi sügavamale vaenlase alale ja suurem tegutses piirile lähemal. Väe suurusest sõltus ka vaenlase alal viibimise aeg - mida väiksem vägi, seda vähem aega sai see tegutseda, sest mõne päevaga suutis vastane kokku koguda oma väe, millele väike väekontingent ei suutnud vastu astuda. Rüüsteretk ei kestnud siiski tavaliselt kunagi üle kahe nädala, tihti piisas kümnest päevast, väga väikesed retked piirdusid isegi ainult ühe päevaga. Rüüsteretke kestuse kohta annavad teateid ka vanem ja noorem riimkroonika:
Nii nad tollel maal
riisusid ja põletasid
üheksa päeva: igal pool ümberringi
otse ja käänakuti
laastasid nad väga palju
kohtamata vastupanu (LVRK, v 4275-80).
Või: Kui nüüd meister oli siin 9 päeva sõdinud, läks ta suure saagiga jälle Liivimaale (LNRK, lk 77). Ja ka Wartberge Hermann: Samal aastal tegi meister vend Wilhelm teise sõjaretke skismaatikute vastu Ostrovi piirkonda, Maarja sündimise pühade ajal tappis neid viis päeva ning tuli saagi ja vangidega tagasi (Wartberge, lk 84).
Rüüsteretkega on seotud ka mõne Baltikumi rahvaste keeltest pärineva sõna, nimelt maia ja sowalk kasutamine saksa- ja ladinakeelsetes kroonikates ööbimispaiga või rüüstajate ajutise baasi tähenduses.
Rüüsteretke üks näide võiks olla ristisõdijate retk Harjusse aastal 1220, mille võtsid ette sakslased ning neile juba allutatud liivlased, latgalid ja eestlased.
Piiramisretk: teele koos raskete masinatega
Piiramisretk oli sõjaretk, mille eesmärk oli algusest peale vastase kindluse vallutamine. Neid võeti ette nii suvel kui ka talvel, ehkki eelistati suve, sest siis oli võimalik raskeid piiramismasinaid veeteed pidi transportida. Vähemalt oli see nii Preisimaal. Liivimaal tuli piiramisi ette ka talvel, nagu kroonikad kõnelevad. Seega polnud veetee piiramismasinate transpordiks ainus võimalus. Ain Mäesalu on arvanud, et piiramisele ei võetud kaasa kogu masinat, vaid kõige olulisemad detailid. Muu osa ehitati kohapeal käepärastest vahenditest, millele viitab ka vanem riimkroonika:
Üks kiviheitemasin tehti valmis
ja viidi kaitsekraavide ette (LVRK, v 9461-2).
Linnuse vallutamine oli vastase allutamiseks tähtis, sest linnus oli sageli mõnda piirkonda pääsemise võti. Ohu korral põgenesid linnusesse inimesed ja kari ning see võis olla oluline tagavarade ladu. Ka kroonik Henrik räägib linnusest kui tähtsast pelgupaigast ning sõjaretkede baasist: ... piiskop ... mõtles seelide linnuse, mis oli neile alati nende taganemistel ja sissetungidel pelgupaigaks, maha lõhkuda (HLK, XI §6).
Eduka piiramisretke tulemus oli ristisõdade aegu sageli teatud piirkonna allutamine ja ristimine. Nii juhtus 1224. aastal pärast ristisõdijate retke Tartu alla ning 1227. aastal Saaremaale. Mõlemad kõnealused sõjaretked kulmineerusid linnuse allutamisega, mis mõjutas ümberkaudseid alasid alistuma. Kui eduka piiramisretke tagajärg oli mingi piirkonna ristimine, võeti lõpuks veel kohalikelt pantvange.
Ehitusretk: rajama tugipunkti vastase maale
Ehitusretke siht oli rajada vaenlase alale kindlustatud punkt, mis oleks edasise vallutuse baas. Linnuste tähtsusest oli juba natuke ka juttu. Igal juhul pakkus linnus mitmeid eeliseid - oli vajadusel varjupaik, varustusbaas ning sõjaretke tugipunkt, aidates oluliselt kaasa piirkonna vallutamisele. Lisada võib veel ühe olulise tahu: paganate linnused olid pelgupaigad ning võimalik, et neis puudus alaline garnison või siis mehitasid neid üksnes kohalikud ülikud oma kaaskonnaga, mis polnud piisav, et rünnakule edukalt vastu panna. Vallutajate linnustes seevastu viibis alaline garnison, mis sai paganaid pidevalt rünnata ning nende igapäevast elu ja töid häirida:
Seda linnust nimetatakse Miitaviks,
see asub semgalite maa piiril.
Semgalitele tehti peagi
sealt ülevalt ohtrasti kahju.
Meister jättis sinna rohkesti vendi
ja sulaseid, kes mängida
julgelt söandasid,
need jättis ta sinna
ja ratsutas Riiga tagasi.
Hiljem kõik semgalid
põgenesid oma linnustesse
võõraste külaliste eest -
vennad oma väehulgaga
väga tihti neid
kahjustasid Miitavist
nii hilja kui vara (LVRK v 7405-20).
Või:
Väga hästi püsis linnus,
mida nii tihti nimetada tuleb.
Selle nimi on teile hästi tuntud -
seda kutsutakse Svētkalnsiks.
Need, kes selles linnuses olid,
käitusid nõnda,
et nende vaenlastel halvasti läks.
Sageli nähti neid
Rakte juures ja Dobele ees -
nood ei suutnud seda vältida.
Vennad tulid oma salgaga
tihti sinna nende kahjuks;
semgalitele oli see ebameeldiv,
et nii sageli nende juurde ratsutati.
Neid ahistati sealt linnusest.
Nad kannatasid õige mitmeti kahju
vara ja inimeste poolest (LVRK, v 10141-57).
Svētkalns oli isegi nii tõhus, et semgalid jätsid sealsete vendade tegevuse tõttu Dobele linnuse maha.
Jutt ei käi muidugi kivilinnustest, vaid pigem puust ja mullast kindlustustest, kuid needki olid piisavalt efektiivsed, nagu ülalt näha (Miitavi ja Svētkalns olid puidust ja mullast). Sellise linnuse ehitamiseks võeti tihtipeale isegi varem valmistatud detailid kaasa, et töö kiiremini edeneks. Niisugune vastase alale rajatud tugipunkt oli kahtlemata ka tähtis ühenduslüli eri piirkondade vahel, näiteks Klaipėda oli tähtis vaheetapp nii maismaa- kui ka mereteel Preisimaalt Liivimaale. Werner Paravicini väidab, et ehitusretki võeti ette ainult suvel või sügisel, kui ehitamist ei seganud jää, lumi või suurveed, ent sellele võib vastu vaielda, sest vanemas riimkroonikas mainitakse, et Dobe linnust hakati ehitama 1260. aastal, kui oli väga külm talv (LVRK, v 5479-81). On iseloomulik, et vaenlase ala allutamiseks korraldasid ehitusretki tänapäevasel Eesti ja Läti alal ainult vallutajad, eestlaste, liivlaste jt põlisrahvaste sõjalised eesmärgid oma naabrite alade allutamist tavaliselt ei hõlmanud.
Kui tähtis oli linnuse ehitamine vaenlase maale, selle võtavad kõige paremini kokku paar lõiku vanemast riimkroonikast:
Meister Willekîn mõtles siis,
kuidas semgaleid kurvaks
teha ja alistada,
et neist vabaneda.
Ta küsis vendadelt nõu,
kuidas seda teoks teha.
Kohe andsid vennad talle nõu
ehitada tollele maale linnus ... (LVRK v 9899-906).
Ja:
Nad kõnelesid: „Meister, ehita nüüd
nende maale linnus -
nii saame nad ruttu oma võimu alla." (LVRK v 5296-8).
Lahingretk: vahel siiski juhtus
Välilahinguid peeti keskajal harva, ent vahel tuli neid siiski ette. Lahingu võitmine või kaotamine oli peaaegu kindel viis saavutada või kaotada kontroll (vähemalt ajutiselt) mõne piirkonna üle. Seda näitavad taanlaste ja põhjaeestlaste peetud lahing Tallinna ning järgnenud lahing Raasiku all, Madisepäeva lahing Sakalas ja Tannenbergi lahing Preisimaal.
Lahing võis oluliselt tõsta või langetada ka mõne poliitilise ja sõjalise jõu prestiiži ning eriti kaotusel võisid olla drastilised tagajärjed mitte ainult lahingupiirkonnas, vaid kõigis võitja/kaotaja valdustes. Näiteks Durbe lahingu kaotuse järel tõusid Saksa ordu vastu üles kuralased ja preislased ning vahetult pärast seda, kui ordu oli kaotanud veel ühe lahingu Lielvārde juures, ka saarlased.
Tavaliselt tollased väejuhid suuri otsustavaid kokkupõrkeid ei plaaninud, pigem juhtusid need ettekavatsemata, kui vastane oli oma territooriumi kaitseks piisavalt kiiresti väe kokku saanud ning ründas mõnd linnust piiravat või piiramiselt või rüüsteretkelt tagasi pöörduvat väge. Nii toimis hilisem Klaipėda komtuur Bernhard von Haren, kui ta 1244. aastal ründas ja lõi Embūte linnust piiravat Leedu kuningat Mindaugast, ja mõõgavend Marquart von Burbach, kui ta arvatavasti 1229. aastal ründas Aizkraukle rüüstamiselt koju liikuvaid semgaleid: lõi neid, vabastas vangid ja võttis tagasi röövitud vara.
Siiski toimus ka ettekavatsetud lahinguid - mõni lahing oli kavandatud just vastase jõudude hävitamiseks, enne kui need veel täiendust saavad. Nagu näiteks Madisepäeva lahing: eestlased olid kogunud suure sõjaväe ja ootasid parajasti venelaste abiväge, kui ... tõusid riialased ja tõttasid kiiresti nende vastu, ihaldades venelastest ette jõuda (HLK, XXI §2). Ka ordumeister Wolter von Plettenbergi sõjakäik Venemaale, mis kulmineerus Smolino lahinguga, oli samalaadne - ordumeister tahtis lüüa Liivimaale tungimist plaanitsevat Vene väge enne, kui see veel tugevamaks saab.
Kaitseretk: vaenlasele vastu
Kaitseretke eesmärk oli, nagu nimestki näha, millegi kaitsmine. Retke idee oli maale tunginud vaenlane tagasi tõrjuda või teda vähemalt tagasiteel rünnata ja võtta tagasi röövitud vara. Näiteks 1219. aasta alguses ründas Mõõgavendade ordumeister mõnedest orduvendadest ja kohalikest rahvastest koosneva väega praeguses Põhja-Lätis Lielvārde lähedal leedulaste sõjaväge, mis oli tagasiteel retkelt Eesti aladele. Ta lõi selle puruks, võttis palju vange ning tema vägi sai endale leedulaste kogutud sõjasaagi. Ka 1223. aastal toimunud teine Ümera lahing kuulub siia liiki - mõõgavennad, ristisõdijad, riialased ja kohalikud lõid Ümera jõe ääres lätlaste ja liivlaste alasid rüüstanud eestlaste väge. Ja Riias sai teatavaks sõnum kõigest liivlastele ja lätlastele tehtud kurjast ... Ja põrmugi viivitamata, vaid sedamaid, heites kõrvale oma leivad, rahakotid ja hilbud, läksid nii ratsa- kui jalamehed, sõjateenistuse vennad koos ristisõdijatega ja koos kaupmeeste ja liivlastega Turaidasse. Ja saates maakuujad välja... järgnesid neile öösel ja päeval (HLK, XXVII §1).
Niisiis seostub kaitseretk tihedalt lahinguga, ent selle retketüübi võib siiski ka eraldi välja tuua, kuna mitte alati ei kaasnenud sellega kokkupõrge. Kui vaenlase maaletungimise plaanidest piisavalt vara teada saadi ning sõjavägi koguti, siis oli võimalik väega vaenlasele vastu liikuda ja takistada tema tungimist üle piiri. Niisugusel puhul võis juhtuda, et vaenlane, kes polnud valmis kokkupõrkeks, pöördus suuremat kahju tegemata tagasi.
Vabastus- ja varustusretked
Werner Paravicini liigitusele võiks lisada veel ühe tüübi - nimelt retke, mille eesmärk oli vabastada mõni oma kindlustatud punkt vastase piiramisrõngast või viia sinna varustust. See kattub küll osaliselt kaitseretkega, kuid pean siiski vajalikuks neid eristada, eriti seetõttu, et tihti asus niisugune linnus vaenlase maale väga lähedal või lausa võõral maal, kaitseretk oli aga rohkem seotud oma territooriumi kaitsega. Näiteks suundusid ristisõdijad 1217. aastal Ugandisse vabastama Otepää linnust, mida piirasid venelased ja mõnest teisest maakonnast (mitte Ugandist) tulnud eestlased. Otepääd küll aidata ei õnnestunud, kuid eesmärk oli siiski linnus piiramisest vabastada. Samalaadne oli 1286.-1287. aasta talvel toimunud retk, kus ordumeister läks sõjaväega Semgalliasse, et viia varustust Svētkalnsi linnusesse. Osa sõjaväest küll eraldus peaväest, et rünnata Dobelet ja põletada sealne asula. Hiljem, kui see väeosa oli peaväega jälle ühinenud ja varustus Svētkalnsi viidud, ründas orduvägi Raktet ning põletas maha ka sealse asula. Üldiselt oli retke eesmärk kahtlemata Svētkalnsi varustamine ning linnuseid rünnates tabati lihtsalt mitu kärbest ühe hoobiga.
Svētkalns oli see linnus,
mis asus vaenlase maal.
Pidi sõjaväega minema,
kui taheti rahus
toitu ja rõivaid sinna viia.
Seda oli tehtud üle aasta tagasi,
enne kui meister Willekîn tapeti.
Kui meister Kûne maa eest hoolitses,
lähimal talvel peagi
sai ta sõnumi,
et nad vajavad toitu.
Meister oli arukas -
lühikese ajaga sai ta teada,
kuidas semgalite maale
talvel väega minna saab (LVRK v 10945-59).
Tegelikkus oli komplitseeritum
Niimoodi ongi võimalik keskaegseid sõjaretki eesmärkide järgi tüpologiseerida. Selline liigitus on muidugi teoreetiline ning praktikas oli pilt keerukam. Küllap korraldati retki, millel oli selge siht ja selle täitmise järel pöördus vägi koju tagasi. Aga arvatavasti kasutasid sõjamehed soodsates oludes iga võimalust kahjustada vaenlast rohkem, kui oli algselt plaanitud. Rüüstama suundunud vägi võis asjaolude kokkulangemisel asuda ka vastase linnust piirama, näiteks vallutati 1215. aastal Lembitu linnus Sakalas ilma ambude või kiviheitemasinate rünnakuteta (HLK, XVIII §7). Sellest võib järeldada, et retkele oli mindud pigem rüüstama kui linnust vallutama. Asjaolu, et kiirele rüüsteretkele ei võetud tavaliselt kaasa piiramismasinaid, näitab omakorda, et enne retkele asumist asi siiski läbi mõeldi.
Kaootiliselt keskaegsed sõjaretked niisiis ei kulgenud ning keskaegne sõjapidamine oli midagi palju enamat kui sihipäratu rüüstamine. Keskajalgi, nagu ka varem ja hiljem, üritasid väejuhid olukorda maksimaalselt ära kasutada.
LOE VEEL
- Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315-1348). Tõlkinud ja kommenteerinud Sulev Vahtre. Tallinn, 1960.
- Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn, 1982.
- Hermanni de Wartberge Chronicon Livoniae. Herausgegeben von Ernst Strehlke. Leipzig, 1863.
- Liivimaa vanem riimkroonika. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe, teaduslik toimetaja Enn Tarvel. Tallinn, 2003.
- Benninghoven, Friedrich. Zur Technik spätmittelalterlicher Feldzüge im Ostbaltikum. Zeitschrift für Ostforschung 19 (1970), lk 631-651.
- Benninghoven, Friedrich. Die Burgen als Grundpfeiler des spätmittelalterliches Wehrwesens im preussisch-livländischen Deutschordensstaat. Die Burgen im Deutschen Sprachraum. Ihre rechts- und verfassungsgeschichtliche Bedeutung I. Herausgegeben von Hans Platze, Sigmaringen, 1976, lk 565-601. Contamine, Philippe. La guerre au moyen age, Paris, 1999.
- Paravicini, Werner. Die Preussenreisen des Europäischen Adels, Sigmaringen, 1995.
- Urban, William. The Baltic Crusade. DeKalb, 1975.
- Urban, William. The Livonian Crusade.Washington, 1981.
- Verbruggen, Jan Frans. The Art of Warfare in Western Europe during the Middle Ages. Woodbridge, 2002.
MART LÄTTE (1983) on Tartu Ülikooli ajaloomagistrant ja Eesti Sõjamuuseumi teadur. Tema peamine uurimisteema on keskaegne sõjapidamine Baltikumis.
