Sõnadel ei tohi lasta võimust võtta mõtte üle, selgitab seekordses pikas intervjuus emeriitprofessor Aleksander Loit. Ja toob oma uurimisvaldkonnast ehk ajaloost näiteks sõnad pärisorjus ja sunnismaisus. Sama kehtib ka nüüdisfüüsikas, olgu või niisuguse tuntud mõiste puhul nagu must auk, millest tänapäeval on kuulnud ilmselt isegi muidu üpris teadusekauged inimesed ja millest räägitakse-kirjutatakse üsna enesestmõistetavalt. Füüsik Piret Kuusk rõhutab oma artiklis „Mustad augud matemaatikas ja kosmilises tegelikkuses", et „mõiste on mõtte tööriist", mis aitab teadmisi sorteerida, aga et vahel on vaja vaagida, kui hästi me kasutatavatest mõistetest ikkagi aru saame. Selgub, et musta augu puhul on tegu mõistega, millel tänases teaduses kaks tähendust - üks neist pärit matemaatikast ja teine vaatlustest. Kas need kaks musta auku kunagi kusagil ka kohtuda võiksid või mis seda „kohtumist" täna veel takistab, on omaette küsimus, mida Piret Kuusk oma artiklis samuti avab ja selgitab.
Niisiis võime üht või teist sõna või mõistet mõista vääriti või lihtsustatult või siis n-ö oma mätta otsast. Ent on ka võimalik, et sel üldse puudub meie jaoks sisu. Näiteks innovatsiooniaasta puhul innovatsiooni mõtestamist uurinud Aune Past kirjutab rubriigis „Üksainus küsimus", et lausa viiendiku Eesti inimeste jaoks puudub täna veel tähendus sellisel sõnal nagu innovatsioon. On iseküsimus, kas ja kuidas võiks see asjaolu lõppkokkuvõttes mõjutada kas siis nende konkreetsete inimeste või ühiskonna kui terviku elu ja käekäiku. Või kas näiteks innovatsioon kui sõna ja nähtus vastandub automaatselt kõigele sellele, mida esindab sõna traditsioon?
Nagu ikka, sorteerib Horisont seegi kord teadmisi mitmest vallast ja mitmes žanris. Keskaegseid sõjakäike sorteerib peaaegu selle sõna otseses mõttes noor ajaloolane Mart Lätte, Vello Mässil on vee alla vajunud laevadest õnnestunud lõpuks välja sorteerida Vironia, Tiit Kändler sorteerib energiaid ja lahterdab neid värvi järgi - pruuniks, roheliseks, siniseks, mustaks. Õpilasedki on taas kord olümpiaadidel teadmiste järgi ritta sorteeritud.
On hea, kui asjad sorteeruvad. See tekitab tunde, et asjad on korras ja maailm turvaline. Tõsi on seegi, et vahel igatseks ka põnevust, mida pakuvad pigem need asjad, mis end väga lihtsalt sorteerida ei lase. Nagu näiteks gripp: molekulid muutuvad ja uut tegijat ei oska keegi esimese hooga kuhugi sorteerida ega tea, mida temast oodata või arvata. Põnev ju? Kui peaksin kunagi ise kirjutama loo rubriiki „Mina ja teadus", võiks üks võimalik teema olla näiteks „Pandeemiat oodates". Sest nii kaua kui mäletan, olen elanud meedikust isalt saadud teadmisega, et gripi „saatuseraamatusse" on sisse kirjutatud aeg-ajalt korduvad võimsad taastulekud. Ühel hetkel on sellest teadmisest kujunenud teatav abstraktne, otsekui mingit oma elu elav ootus, mis iga grippi puudutava teate peale kõrvu kikitab. Kas NÜÜD lõpuks on käes SEE hetk? Huvitav, kas pandeemia tuleb sama võimas kui pärast Esimest ilmasõda? Ja alles sellele, n-ö puhtal teadmisel tuginevale põnevusesööstule järgneb muu - mure omaenese lähedaste ja inimeste käekäigu pärast üldisemalt või kurbus lindude pärast, keda linnugripi ohjeldamise püüetes massiliselt hukatakse.
Gripitekitajaid, nimetatagu neid siis sigade, lindude või inimeste järgi, Horisont seekord siiski sorteerida ei püüa, vaid jääb ära ootama, kuidas sündmused arenevad. Ainet mõistete ja asjade mõtte üle mõtisklemiseks on numbrisse jätkunud selletagi.
