Meteoroloogiapäeva peeti traditsiooniliselt EMHI peamajas Tallinnas 23. märtsil. Sissejuhatuse tegid EMHI peadirektor Jaan Saar ja klimatoloog Ain Kallis, kes rääkis üsna tabavalt ja humoorikalt õhust ja ajaloost ning lõpetas mitmesuguste rahvusvaheliste päevade loetlemisega.
Akadeemik Anto Raukas kõneles pseudoteaduslikest väidetest ja eksiarvamustest. Huvitavamatest mõtetest jäi kõlama keskmise temperatuuri arvutamise küsimus sajandi ja rohkema eest: tollal ei suudetudki eriti täpsemalt temperatuuri mõõta, kui 1-kraadise täpsusega. Seega, kuidas saab väita, et globaalne keskmine temperatuur on tõusnud 0,4°C? Räägiti ka kliima võnkumistest ja tuumajaama rajamise kohtadest. Läbiv mõte Raukase ettekandes oli mõistuse tähtsus otsuste tegemisel ning inimese rolli tühisus looduslikes protsessides.
Erik Teinemaa rääkis õhu kvaliteedist ja õhusaaste seiramisest ning juba saadud tulemustest. Oluline on defineerida või kokku leppida, mis on saasteaine ja mida seirata. Võime öelda, et saasteaine on lisandgaas või aerosool, mis avaldab mõju (näiteks õhukvaliteedile), kuid nii defineerides oleks saasteaine ka veeaur. Samuti võib tervist ohustada, st olla vägagi saastunuid näiliselt puhas õhk, mida saastavate osakeste suurus on äärmiselt väike, silmale nähtamatu (probleemseim osa saastest!), samal ajal kui selgesti tolmune õhk suuremat ohtu ei kujutagi. Selliseks näiteks on naastrehvidega sõitmisest õhku sattuv peenaines. Seire on kvaliteetne siis, kui fooni- ja seirejaamad on otstarbekalt paigutatud ja neid on palju. Üks huvitav seirevõimalus on jälgida saaste levikut õhumassidega ja selle modelleerimine. Märgiti ära, et õhus on märgatavalt tõusnud arseeni ja nikli sisaldus, kuid põhjusi ei teata.
Seejärel „muutis sünoptika värvi" - Jekaterina Serebrijan tutvustas satelliitandmete ja vastava tarkvara kasutusvõimalusi. Oluline koht oli pilvedega seonduval - pilvetüüpide ning nende veesisalduse ja kõrguse (määratakse rõhk pilvetipu ümbruses) määramine satelliitide abil ja nende andmete ja kaartide kasutus hetkeennustustes (ülilühiprognoosides). Samuti on satelliitidest abi õhumasside klassifitseerimisel.
Võib ilmselt pidada loomulikuks, et arvutiajastul on teadusasutustel olemas digitaalne andmebaas. Hetkel käib EMHI-s mitmesuguste säilikute digitaliseerimine. Konkreetselt jääkaartide arvutistamisest rääkis Piret Pärnpuu. Jääkaardid valiti digitaliseerimiseks välja seetõttu, et neid on esiteks suhteliselt vähe - kõigest 10 000, need on väikesed, ja tegemist on ainulaadsete andmetega. Oluline probleem oli järeltöötlus ja failitüübi otstarbekus (.TIFF-laiendiga failitüübid muudaksid andmebaasi kasutamiseks liiga mahukaks, aga tagavaravariandina siiski on olemas). Arutati, kas ja kuidas muuta see andmebaas tarbijale kättesaadavaks. Leiti, et kõige otstarbekam oleks failid ära pikseldada.
Lõbusam vahepala oli Kairi Vint (esineja), Kai Loitjärve ja Tiina Tammetsa ettekanne „„Eesti ilma riskidest", seekord laste suu läbi". Mindi laste juurde, küsiti, mida nad arvavad ühest või teisest ohtlikust nähtusest, mis see endaga kaasa võib tuua jne. Vastused kas lindistati või lasti üles kirjutada ja näidati originaalvastuseid. Oli nii päris tõele lähedasi kui kordumatuid variante. Humoorika lõppsõna ütles Ain Kallis: „Küsiti kord lapselt, miks on välgusähvatus näha varem kui kuulda müristamist. Vastus: "Sest silmad on eespool kui kõrvad!""
Kaks ettekannet rääkisid äikesest. Esimene neist oli praktiline ja põhines uurimusel, mille viis läbi Sven-Erik Enno. Uuringus käsitleti kahte probleemi. Esimene neist kujutas NORDLIS-välgudetektorite võrgu analüüsi ja puudutas välgulöökide tihedust ühele pinnaühikule (arvestada ei saa pilvesiseseid välke, sest nende tekitatav sagedus on kõrgem ja nende usaldusväärseks registreerimiseks on vajalik SAFIR-tüüpi sensorid, mis nt paiknevad Edela-Soomes). Teiseks probleemiks on, kui palju võib ikkagi usaldada välgudetektorite andmeid. Selleks võrreldi kliimajaamade vaatlusandmeid ja NORDLIS'e andmestikku ning vaadati kokkulangevust. Uuriti kokku 462 äikesesündmust.
Teise ettekande esitas Jüri Kamenik, kes esitas äikese ja välgu küsimusi teoreetilisest aspektist. Käsitlemist leidis äikeseteooria ( Simpsoni teooria ) ja striimeriteooria ning välkude uurimismeetodid.
Päeva lõpetas Ain Kallis ettekandega päikesekiirguse mõõtmisest. Räägiti, miks selle mõõtmine on oluline, kus mõõtmisjaamad asuvad, milliseid mõõtmisi läbi viiakse jne. Eestis asuv kiirgusjaam on ühe Jaapani jaama kõrval maailma parim andmeedastuse, aga ka kvaliteedi poolest!
Võimalik oli tutvuda ka stendiettekannetega, kus oli pilte nii äikesest kui juttu mitmesugustest ohtlikest nähtustest. Vaatluse alla võeti ka tsüklon Irmela ja Nanni põhjustatud lumetormid 2008. aastal: „Lõunast ei tule midagi head!"
Huviline võib leida ettekanded koos sissejuhatusega EMHI kodulehelt.
Meteoroloogiapäeva konverentsi külastas ka ilm.ee, nende kodulehel on fotoreportaaž.
Uudise kirjutas Horisondi teadusblogi jaoks Jüri Kamenik, Tartu Ülikooli Loodus- ja Tehnoloogiateaduskonna geograafiatudeng.
