Meteoroloogiapäeva peeti traditsiooniliselt EMHI peamajas Tallinnas 23. märtsil. Sissejuhatuse tegid EMHI peadirektor Jaan Saar ja klimatoloog Ain Kallis, kes rääkis üsna tabavalt ja humoorikalt õhust ja ajaloost ning lõpetas mitmesuguste rahvusvaheliste päevade loetlemisega.
Akadeemik Anto Raukas kõneles pseudoteaduslikest väidetest ja eksiarvamustest. Huvitavamatest mõtetest jäi kõlama keskmise temperatuuri arvutamise küsimus sajandi ja rohkema eest: tollal ei suudetudki eriti täpsemalt temperatuuri mõõta, kui 1-kraadise täpsusega. Seega, kuidas saab väita, et globaalne keskmine temperatuur on tõusnud 0,4°C? Räägiti ka kliima võnkumistest ja tuumajaama rajamise kohtadest. Läbiv mõte Raukase ettekandes oli mõistuse tähtsus otsuste tegemisel ning inimese rolli tühisus looduslikes protsessides.
Erik Teinemaa rääkis õhu kvaliteedist ja õhusaaste seiramisest ning juba saadud tulemustest. Oluline on defineerida või kokku leppida, mis on saasteaine ja mida seirata. Võime öelda, et saasteaine on lisandgaas või aerosool, mis avaldab mõju (näiteks õhukvaliteedile), kuid nii defineerides oleks saasteaine ka veeaur. Samuti võib tervist ohustada, st olla vägagi saastunuid näiliselt puhas õhk, mida saastavate osakeste suurus on äärmiselt väike, silmale nähtamatu (probleemseim osa saastest!), samal ajal kui selgesti tolmune õhk suuremat ohtu ei kujutagi. Selliseks näiteks on naastrehvidega sõitmisest õhku sattuv peenaines. Seire on kvaliteetne siis, kui fooni- ja seirejaamad on otstarbekalt paigutatud ja neid on palju. Üks huvitav seirevõimalus on jälgida saaste levikut õhumassidega ja selle modelleerimine. Märgiti ära, et õhus on märgatavalt tõusnud arseeni ja nikli sisaldus, kuid põhjusi ei teata.
Seejärel „muutis sünoptika värvi" - Jekaterina Serebrijan tutvustas satelliitandmete ja vastava tarkvara kasutusvõimalusi. Oluline koht oli pilvedega seonduval - pilvetüüpide ning nende veesisalduse ja kõrguse (määratakse rõhk pilvetipu ümbruses) määramine satelliitide abil ja nende andmete ja kaartide kasutus hetkeennustustes (ülilühiprognoosides). Samuti on satelliitidest abi õhumasside klassifitseerimisel.
Võib ilmselt pidada loomulikuks, et arvutiajastul on teadusasutustel olemas digitaalne andmebaas. Hetkel käib EMHI-s mitmesuguste säilikute digitaliseerimine. Konkreetselt jääkaartide arvutistamisest rääkis Piret Pärnpuu. Jääkaardid valiti digitaliseerimiseks välja seetõttu, et neid on esiteks suhteliselt vähe - kõigest 10 000, need on väikesed, ja tegemist on ainulaadsete andmetega. Oluline probleem oli järeltöötlus ja failitüübi otstarbekus (.TIFF-laiendiga failitüübid muudaksid andmebaasi kasutamiseks liiga mahukaks, aga tagavaravariandina siiski on olemas). Arutati, kas ja kuidas muuta see andmebaas tarbijale kättesaadavaks. Leiti, et kõige otstarbekam oleks failid ära pikseldada.
Lõbusam vahepala oli Kairi Vint (esineja), Kai Loitjärve ja Tiina Tammetsa ettekanne „„Eesti ilma riskidest", seekord laste suu läbi". Mindi laste juurde, küsiti, mida nad arvavad ühest või teisest ohtlikust nähtusest, mis see endaga kaasa võib tuua jne. Vastused kas lindistati või lasti üles kirjutada ja näidati originaalvastuseid. Oli nii päris tõele lähedasi kui kordumatuid variante. Humoorika lõppsõna ütles Ain Kallis: „Küsiti kord lapselt, miks on välgusähvatus näha varem kui kuulda müristamist. Vastus: "Sest silmad on eespool kui kõrvad!""
Kaks ettekannet rääkisid äikesest. Esimene neist oli praktiline ja põhines uurimusel, mille viis läbi Sven-Erik Enno. Uuringus käsitleti kahte probleemi. Esimene neist kujutas NORDLIS-välgudetektorite võrgu analüüsi ja puudutas välgulöökide tihedust ühele pinnaühikule (arvestada ei saa pilvesiseseid välke, sest nende tekitatav sagedus on kõrgem ja nende usaldusväärseks registreerimiseks on vajalik SAFIR-tüüpi sensorid, mis nt paiknevad Edela-Soomes). Teiseks probleemiks on, kui palju võib ikkagi usaldada välgudetektorite andmeid. Selleks võrreldi kliimajaamade vaatlusandmeid ja NORDLIS'e andmestikku ning vaadati kokkulangevust. Uuriti kokku 462 äikesesündmust.
Teise ettekande esitas Jüri Kamenik, kes esitas äikese ja välgu küsimusi teoreetilisest aspektist. Käsitlemist leidis äikeseteooria ( Simpsoni teooria ) ja striimeriteooria ning välkude uurimismeetodid.
Päeva lõpetas Ain Kallis ettekandega päikesekiirguse mõõtmisest. Räägiti, miks selle mõõtmine on oluline, kus mõõtmisjaamad asuvad, milliseid mõõtmisi läbi viiakse jne. Eestis asuv kiirgusjaam on ühe Jaapani jaama kõrval maailma parim andmeedastuse, aga ka kvaliteedi poolest!
Võimalik oli tutvuda ka stendiettekannetega, kus oli pilte nii äikesest kui juttu mitmesugustest ohtlikest nähtustest. Vaatluse alla võeti ka tsüklon Irmela ja Nanni põhjustatud lumetormid 2008. aastal: „Lõunast ei tule midagi head!"
Huviline võib leida ettekanded koos sissejuhatusega EMHI kodulehelt.
Meteoroloogiapäeva konverentsi külastas ka ilm.ee, nende kodulehel on fotoreportaaž.
Uudise kirjutas Horisondi teadusblogi jaoks Jüri Kamenik, Tartu Ülikooli Loodus- ja Tehnoloogiateaduskonna geograafiatudeng.
orkaan
Orkaan (Vaiksel ookeanil nimetatakse taifuuniks, India ookeanis tsükloniks jne) on troopiline tsüklon, milles ulatub tuulte püsikiirus vähemalt 32,7 m/s ja kus on eriti suur õhurõhugradient. Keskmes on sageli tuuletu ja ilusa ilmaga ala - silm.
Orkaaniks loetakse vaid troopiline tsüklon, mis vastab loetletud kriteeriumidele. Kui parasvöötmes on mõnes tsüklonis sama tugev või tugevam tuul, siis öeldakse orkaanitugevusega tuul või torkaan. Sageli eksitakse ajakirjanduses ka orkaani liikumiskiirusega, ajades segi tuule kiiruse ja orkaani edasiliikumise kiiruse, mis on mõni kuni mõnikümmend km tunnis.
Vt ka tuulte skeemi orkaanis.
kliima
Kliima ehk ilmastu on teatud piirkonnale omane pikaajaline keskmistatud režiim. Kliima alla ei kuulu üksnes keskmised näitajad, vaid ka rekordid jt äärmused, mis on kliimat iseloomustavad näitajad. Teadus, mis tegeleb kliimaga, on klimatoloogia.
Maailma Meteoroloogia Organisatsiooni (World Meteorological Organization, WMO) järgi saab kliimast rääkida vaid siis, kui on olemas vähemalt 30 aasta ilmaandmed antud paiga kohta. Selline otsus tuleneb Gaussi normaaljaotusest.
torm
Tormiks loetakse (püsi)tuul, mille kiirus on vähemalt 20,8 m/s.pilv
Pilved on nähtavad aerosoolikogumid taevas. Tavaliselt koosnevad veepiisakestest või jääkristallidest, eriti sageli aga nende segust, mis on kondenseerunud sobivatel tingimustel. Seejuures hõljuvad pilved planeedi pinna läheduses. Astronoomias nimetatakse pilveks ka nähtavate aineosakeste massi, mis püsib koos tänu gravitatsioonile, nagu näiteks udukogu.
Pilved tekivad enamasti õhu adiabaatsel jahtumisel, st reeglina siis, kui õhk tõuseb, jahtub ja veeaur lõpuks kondenseerub, kuid tuntakse ka pilveliiki, mis tekib õhu vajumisel.
Pilved klassifitseeriti alles 19. sajandil (Luke Howard) ning tänapäeval jaotatakse need nelja klassi ja kümnesse põhiliiki. Pilveliike on tegelikult üle saja ning sagedane on üleminek ühest liigist teise.
Pilved on oluline kliimafaktor, mis põhjustab sademeid (nii vedelaid kui tahkeid), muudab temperatuurirežiimi vähem kõikuvaks jne, aga nende täpne klimatoloogiline mõju, eriti temperatuurile, pole siiski teada.
välgudetektor
Välgudetektor on seadeldis, mis registreerib välgu põhjustatud sageduse ning arvutab positsioneerimise (triangulatsiooni) teel välja selle asukoha; välgu võimsuse, harude arvu ja teisigi parameetreid. Detektoreid on kahte tüüpi: enamkasutatavad IMPACT-tüüpi detektorid, mis registreerivad eelkõige madalsageduslikud välgud (enamasti pilv-maa), ning SAFIR-tüüpi detektorid, millega saab registreerida kõrgsageduslikke pilvesiseseid välke.
Eestis avati välgudetektor 22. juulil 2005 Tõraveres. See kuulub Soome NORDLIS-detektorite ühtsesse võrku.
Simpsoni teooria
Simpsoni teooria - klassikaline äikeseteooria, mis on nime saanud inglase George C. Simpsoni järgi, kes andis 20. sajandi alguses esimesena suhteliselt adekvaatse seletuse laengute tekke ja nende paiknemise kohta äikesepilves. Kujunes nn tripoodide paradigma (äikesepilves on kolm põhilist laenguala), kuid hilisemad uurimised on näidanud, et see ei vasta paljudel juhtudel tegelikkusele.
Mudelit, mis seletab äikesepilve-elektri päritolu ning paiknemist, nimetatakse äikeseteooriaks. Tänapäeval hõlmab äikeseteooria ka äikesepilve elutsüklit ja teisi protsesse, mis äikesega kaasnevad või on otseselt sellega seotud, ning välkude teket.
striimer
Striimer on plasmakerake, mis jätab endast maha peene, nõrgalt juhtiva kanali. See areneb välja elektronide laviinist piisavalt tugevas elektriväljas. Enne välgulööki tekib striimer ja mööda selle jäetud kanalit liigub elektrisäde.
Tänapäeval seletataksegi välgu teket suures osas striimeriteooriaga.
õhumass
Õhumass on suurte horisontaalsete mõõtmetega ja kindlate omadustega õhu hulk teatud territooriumil. Selle vertikaalne ulatus on tavaliselt vaid mõni kilomeeter.
Õhumasside liigitamine tugineb kas termodünaamikale või geograafiale. Õhumass saab tekkida vaid siis, kui suur hulk õhku on pikemat aega seisnud ühe ja sama aluspinna kohal. Selliseid piirkondi nimetatakse õhumassikolleteks ning sellele toetubki geograafiline klassifikatsioon. Kui õhumass liigub koldest eemale uute omadustega aluspinna kohale, siis hakkab õhumass tavaliselt transformeeruma.
