9. märtsil sadas Eestis mitmel pool jäävihma, mis põhjustas jäidet ja libedust eriti Lõuna-Eestis. Kõige äärmuslikum olukord kujunes välja Elva-Rannu teelõigul, mis öösel sadanud vihma ja õhus valitsevate miinuskraadide tüttu kattus jääkihiga ja kus üks veoauto teelt välja sõitis. Appi tõtanud puksiiriga juhtus sama. Raske oli käia ja isegi püsti seista.
Niisiis sadas suuremas osas Eestist, eriti 9. märtsi hommikul, jäävihma ning tekkis jäide. Ka lund sadas kõikjal - lund ladestus maksimaalselt 5-10 cm. Saju tõi meile lõunatsüklon, kusjuures läänes asus 8. märtsi õhtupoolikul ka üks sajuvöönd, aga see lagunes 9. märtsiks.
Huvitav on märkida, et pilvede veesisaldus oli hommikul ebatavaliselt kõrge. Talvel ei ole radar kordagi nii kõrget veesisaldust näidanud. Ilmselt oli tegemist asjaoluga, et radar registreeris vihma ja jäävihma 0,5 km kõrgusel (lumeekvivalent ei läheks üle rohelise): peegelduvus on vedelate sademete korral suurem ja sellest siis ka niisugune tulemus.
Radaripilt: EMHI
Jäävihmast
Talvel, eriti frontide läheduses, on sageli temperatuur mingis õhukihis üle nulli (seda näitavad madalad kihtpilved). Kuna see õhukiht ei ole tavaliselt väga paks, näeme sadamas lund (lambivalguses sel juhul lumi ei sätenda). Kui soe õhukiht on mingil põhjusel väga paks ja samal ajal asetseb selle all väga paks külma õhu kiht, jõuab lumi esmalt sulada ja seejärel tekkinud vihm vähemalt osaliselt jäätuda (kui vihm ei jõua jäätuda, aga temperatuur on alla nulli, ei ole siiski tegemist jäävihma, vaid tavalise vihmaga). 9. märtsil paiknes järelikult maapinna ja pilvede vahel üsna paks sooja õhu kiht, mis põhjustas jäävihma ning jäidet.
Juhul, kui ei ole õhukihti, kus temperatuur ulatub üle 0 kraadi, siis sadav lumi sätendab.
Väga tugevad jäävihmad, sageli koos tuulega, tekivad Põhja-Ameerikas, sest sealsed suured tasandikud hoiavad õhumasse segunemast ning sellest ka soodsad võimalused jäätormideks. Eestis on pinnamood muutlikum, mistõttu õhumassid segunevad paremini.
Jäävihma sajab Eestis aastas kuni 5 korda, peamiselt sügisel ja kevade.
Lühiajaline jäävihmahoog Tartus 10. märtsil. Foto: Jüri Kamenik
LOE VEEL
http://www.ilm.ee/index.php?45345
Uudise kirjutas Horisondi teadusblogi jaoks Jüri Kamenik, Tartu Ülikooli Loodus- ja Tehnoloogiateaduskonna geograafiatudeng.
orkaan
Orkaan (Vaiksel ookeanil nimetatakse taifuuniks, India ookeanis tsükloniks jne) on troopiline tsüklon, milles ulatub tuulte püsikiirus vähemalt 32,7 m/s ja kus on eriti suur õhurõhugradient. Keskmes on sageli tuuletu ja ilusa ilmaga ala - silm.
Orkaaniks loetakse vaid troopiline tsüklon, mis vastab loetletud kriteeriumidele. Kui parasvöötmes on mõnes tsüklonis sama tugev või tugevam tuul, siis öeldakse orkaanitugevusega tuul või torkaan. Sageli eksitakse ajakirjanduses ka orkaani liikumiskiirusega, ajades segi tuule kiiruse ja orkaani edasiliikumise kiiruse, mis on mõni kuni mõnikümmend km tunnis.
Vt ka tuulte skeemi orkaanis.
kihtpilved
Kihtpilved (Status) on ühtlane tume pilvkate, mis katab suurema osa taevast või sageli kogu taeva. Kihtpilvede aluse kõrgus on 0,1-0,7 km, paksus 0,2-0,8 km. Mõnikord annavad suvel uduvihma, külmal ajal kerget lund.
torm
Tormiks loetakse (püsi)tuul, mille kiirus on vähemalt 20,8 m/s.pilv
Pilved on nähtavad aerosoolikogumid taevas. Tavaliselt koosnevad veepiisakestest või jääkristallidest, eriti sageli aga nende segust, mis on kondenseerunud sobivatel tingimustel. Seejuures hõljuvad pilved planeedi pinna läheduses. Astronoomias nimetatakse pilveks ka nähtavate aineosakeste massi, mis püsib koos tänu gravitatsioonile, nagu näiteks udukogu.
Pilved tekivad enamasti õhu adiabaatsel jahtumisel, st reeglina siis, kui õhk tõuseb, jahtub ja veeaur lõpuks kondenseerub, kuid tuntakse ka pilveliiki, mis tekib õhu vajumisel.
Pilved klassifitseeriti alles 19. sajandil (Luke Howard) ning tänapäeval jaotatakse need nelja klassi ja kümnesse põhiliiki. Pilveliike on tegelikult üle saja ning sagedane on üleminek ühest liigist teise.
Pilved on oluline kliimafaktor, mis põhjustab sademeid (nii vedelaid kui tahkeid), muudab temperatuurirežiimi vähem kõikuvaks jne, aga nende täpne klimatoloogiline mõju, eriti temperatuurile, pole siiski teada.
jäide
Jäide on maapinnal ja esemetel tekkinud jääkiht. Seda põhjustab udupiisakeste või vihma külmumine allajahtunud olekus. Kui tekkinud jääkiht on õhumullikestest vaba (tekib jämedamate vihmapiiskade korral), on see läbipaistev. Kui jäitesse jäävad sisse õhumullikesed ja -tühimikud, näiteks udupiisakeste või uduvihma külmudes, on tulemuseks läbipaistmatu, aga vähem ohtlikum kiht. Ladestuse paksus ja sageli ka olemasolu sõltub tuulest: eelkõige tekib jäide tuulepoolsele küljele, hiljem võib tekkida ka tuule eest varjatud külgedele.
Jäide on väga ohtlik, sest ladestus on sageli äärmiselt libe ja võib soodsatel tingimustel olla isegi kümneid sentimeetreid paks, põhjustades puude murdumist, kommunikatsiooniliinide katkemist jms.
radar
Radar (tegelikult kunagine akronüüm ehk lühendsõna ingliskeelsest nimetusest radio detection and ranging) on meteoroloogias ja sõjanduses laialt kasutust leidnud seadmete süsteem, mis töötab elektromagnetlainete liikumise ja peegeldumise põhimõttel: väljasaadetud elektromagnetlainete peegeldumist, suuna ja lainepikkuse muutumisi on võimalik registreerida ja selle alusel saab arvutada näiteks elektromagnetlainete teele jäänud objektide mõõtmeid, kiirust ja liikumise suunda.
Tavaliselt kasutatakse raadio- või mikrolainete diapasooni jäävaid elektromagnetlaineid.
Üldiselt näeb radari töö nii välja, et saadetakse välja signaal, mis peegeldub teele jäänud objektidelt. Tagasipeegeldunud signaal saabub vastuvõtjasse, ning seejärel arvutatakse signaali teeloldud aja ja suundantenni suuna järgi objekti asukoht.
õhumass
Õhumass on suurte horisontaalsete mõõtmetega ja kindlate omadustega õhu hulk teatud territooriumil. Selle vertikaalne ulatus on tavaliselt vaid mõni kilomeeter.
Õhumasside liigitamine tugineb kas termodünaamikale või geograafiale. Õhumass saab tekkida vaid siis, kui suur hulk õhku on pikemat aega seisnud ühe ja sama aluspinna kohal. Selliseid piirkondi nimetatakse õhumassikolleteks ning sellele toetubki geograafiline klassifikatsioon. Kui õhumass liigub koldest eemale uute omadustega aluspinna kohale, siis hakkab õhumass tavaliselt transformeeruma.
