Govert Schilling
“Sähvatus. Universumi suurimate plahvatuste jahil”
Tõlkinud Eve-Reet Tammet
Varrak, 2005

Suurest paugust oled sa võetud ja suure paugu läbi pead ka surema. See on lühikokkuvõte Hollandi autori Govert Schillingi raamatust “Sähvatus”. Kuid millistest Suurtest Paukudest käib jutt? Esimesel puhul sellest universumi nullpunkti paugust. Teisel puhul aga gammasähvatusest.

Gammasähvatus on suurima energiaga kosmiline sündmus, mis inimesel teada ja ära mõõdetud. Ja teada pole see just kuigi kaua. Oli 1967. aasta 2. juuli, kui satelliit Vela 4 registreeris esmakordselt võimsa gammapurske, mida salvestustes märgati alles kahe aasta pärast, 1967. aasta märtsis. Ning mida peeti venelaste salarelvakatsetuseks.

Selgus aga, et tegu on veelgi salapärasema nähtusega. “Sähvatus” esitab seda kirge ja möllu, mis gammapursete uurimise ümber käis. Kuidas võisteldi, et näha gammapursete järelpurskeid optilises, röntgen- ja raadiopiirkonnas. Astronoomia esirida on tõepoolsest rinne, kuna need seadmed, mille läbi universumist uut teavet saadakse, just liiga odavad pole. Gammapursete puhul peab saavutama kas kogunisti uue tehiskaaslase väljasaatmise või siis vaatlusaega mõnel olemasoleval sobival tehiskaaslasel. Sama lugu kehtib maapealsete teleskoopide puhul. Aeg aga tähendab ideid – ja muidugi ka tutvusi.

Schillingi raamat on huvitav selle poolest, et püüab lisaks ülevaatele, kuidas astronoomide teadmised gammapursetest üha täiustusid, esitada ka tausta, millel need täiustusid. Seal olid oma ohvrid ja võitjad. USA ja Euroopa rivaliteet. Itaalia ja muu Euroopa rivaliteet. Üksteise järel nuuskimine ja abistamine ja jälle tülli kiskumine. Kõik ikka selle nimel, et kes gammapurske ühe või teise uue omaduse ära mõõdab või välja rehkendab.

Ei teagi eesti keeles olevat raamatut, mis nõnda värvikalt kirjeldaks, mis tippteadlaste seltskonnas tegelikult toimub. Uudistest see ju pinnale ei jõua, või kui, siis ehk mõne närvilise astronoomi veebiküljelt.

Kui nüüdse arusaama kohaselt on gammapurskeid mitut laadi, ja need on seotud kas siis supernoovadega või neutrontähtede kokkuvarisemisega musta auku, siis pole see veel lõplik tõde. On selge, et nende pursete algallikad ei asu mitte meie galaktikas, vaid miljardite valgusaastate kaugusel. Mis tähendab, et neil, vaid mõni minut kestvatel pursetel on kohutav energia – suurim teadaolevatest. Ega sellest eriti aru ei saagi, kui suur, ehkki Schilling püüab gammapurset võrrelda tuhandete Päikeste miljardite aastakümnete jooksul kiiratud energiaga. Või siis toob võrdluseks, et ühe- või kahesekundiliste üürikeste hetkedega kiirgab mõni gammapurse nii palju energiat kui kogu ülejäänud universum kokku.

Kuigi võimsus on tohutu, pole gammapurset lihtne avastada, saati siis selle asukohta määrata – sest purse on nii lühiajaline. Sestap jahitaksegi järelkajasid. Ja isegi kui purse meid oma võimsusega petab – kui see näiteks juhtub olema meie poole suunatud, siis on purske koguvõimsus pisem kui eeldades selle ühtlast jaotumist üle ruumi – on energia ikkagi tohutu.

Mis tähendab üht lihtsat asja. Kui juhtub, et Maale küllalt lähedal – ütleme, et kolme tuhande valgusaasta kaugusel – üks korralik meie poole suunatud gammapurse toimub – siis hüvasti, elu!

Üht säherdust ülivõimsat purset on juba märgatud – see ioniseeris 27. augustil 1998. aastal Maa atmosfääri oma gammakiirtega, nõnda et tulemit registreeriti isegi Stanfordi ülikooli maapealsete mõõteriistadega.

Gammapurse vähem kui kolme tuhande valgusaasta kaugusel on niisama purustava võimsusega kui Maa kokkupõrge 10-kilomeetrise komeediga. Võib-olla seepärast ei suudagi me universumist avastada arenenud tsivilisatsioonide jälgi, et nood enne kõrgarengule jõudmist mõne järjekordse gammasähvatuse poolt minema pühitakse. “Kuid ohud kosmosest ei ole hirmutavamad ega rõhuvamad kui ohud siin Maal,” lohutab meid Schilling.

Välismaa populaarteadus ei nämmuta

Tema raamat pole lihtne, kohe kindlasti mitte. Vahel läheb asi päris segaseks, et kes mida mõõdab ja kes kellega kakleb ja millal ikka üks või teine satelliit üles lastakse ja kelle mõõteriistad sinna kaasa võetakse. Aga kindel on, et ega siis tippteadus olegi lihtne. Eriti seepärast, et seda teevad tippinimesed.

Meil siin Eestis on harjutud, et iga raamat peab olema nii lihtne, et kahe söögivahe vahel selle ühes kiirtoiduga alla neelatud saaks. Vene-aegne populaarteaduslike raamatute ilmutamise traditsioon on vahepeal katkenud, ja nüüd siis arvatakse, et üks aimeraamat peab pakkuma huvi massidele. Ega ikka ei paku küll, ei saagi pakkuda ja ei peagi pakkuma. Aga kas näiteks programmeerimine pakub huvi massidele?

Schillingi raamat on selle pärast õpetlik, et näitab, milline on maailma populaarteaduse tase. Et ega keegi nii väga nämmutama ei kipu.

Soovitan soojalt inimestele, kes tahavad nuusutada, kuidas tehakse tippteadust, mis meie igapäevast elu muudab. Eriti koolinoortest tarkpeadele – kes ehk suudavad seda võtta kui emakeelset põnevikku.