Nr. 5/2005


  



Sõjatehnika
Jalaväesoomukid

Viimaste aastakümnete relvakonfliktides on mänginud tankide kõrval olulist rolli mitmesugused soomukid. Nendega on toimetatud jalaväelasi võitlusväljale, aidatud neil osaleda lahingus tankide rünnakurivistuses ning pakutud viimastele kaitset ja tuletoetust.

Soomustatud masinate areng sai alguse Esimesest maailmasõjast, kus tekkis vajadus hästi kaitstud positsioonide ründamiseks. Nii sündisidki esimesed soomusmasinad – tankid ja isegi soomusrongid. Viimased mängisid olulist rolli ka meie Vabadussõjas. Tänapäeval on soomustatud lahingumasinate arsenal väga suur, juhtimissoomukitest sanitaarsoomukiteni välja.


Soomusautod

Esimesena asetatigi lahingumasinad autodele – nii loodi soomusautod. Need kaeti suhteliselt kerge, kuni üheksa millimeetri paksuse soomusega. Autosse ehitatud torni paigutati kuulipilduja. Ühed esimesed soomusautod olid 1914. aastal lahinguväljale jõudnud Rolls-Royce ja Lanchester. Neid kasutati kiireteks ründeoperatsioonideks, Lanchesteri ka oma pilootide evakueerimiseks lahinguväljalt. Läänerinde kaevikusõtta soomusautod siiski ei sobinud, sest nad suutsid liikuda peamiselt teedel ja tasasel maastikul. Seetõttu kõlbasid nad paremini idarindele ja Aafrikasse. Sellest tingituna oli Venemaalgi huvi soomusautode vastu üsna suur. Erilist huvi tundsid venelased inglaste Austini baasil ehitatud soomusmasinate vastu. Nad ostsid neid sisse, modifitseerisid ja ehitasid niiviisi ise koguni uue mudeli – Austin-Putilovets. Tegemist oli omapärase, kahe kuulipildujatorniga soomusautoga, mille mass ulatus veidi üle viie tonni, kiirus küündis kuni 40 km/h ja soomuse paksus kaheksa millimeetrini. Ka need sobisid rohkem teedele ja tasasele maastikule. Kuulsaks said aga enamasti seetõttu, et osalesid Vene revolutsioonisündmustes ja ka hilisemas kodusõjas. N Liidu ajast meenub üks populaarne pilt, millel Lenin peab 1917. aasta aprillis just niisuguselt soomusautolt oma kõnet. Sama auto olevat ka Peterburis muuseumis, kuigi ekspertide väitel on muuseumis olev auto siiski selle 1919. aastal toodetud teisik.

Teine huvitav Venemaal kasutusel olnud soomusauto tehti aga USA veoautost Jeffery. Sellel oli neljaratta vedu ja hea juhitavus, mistõttu auto sobis hästi ka maastikul liikumiseks. Seda kasutati rohkem varustus- ja remondiautona. Ühe versiooni järgi, mis küll kahjuks ei realiseerunud, plaaniti teda ka 10-liikmelise jalaväeüksuse toimetamiseks lahinguväljale kaevikuid “puhastama”.


Areng pärast maailmasõdu

Pärast Esimest maailmasõda hakati arendama peamiselt mitmesuguseid tanke, muudele lahingumasinatele pöörati vähem tähelepanu. Enamik riike nägi ka tanke relvakandjana, mis sobivad ainult jalaväe toetuseks, mitte aga iseseisva ründeüksusena – ega ilmaasjata öelda, et kindralid valmistuvad tavaliselt eelmiseks sõjaks. Ainsana nägid tankiüksusi eraldi löögirusikana sakslased, kes lisaks eespoolkirjeldatud soomukitele püüdsid luua muid soomusmasinaid, enamasti küll transpordiks. Arendati ka soomusautosid, näiteks SdKfz-231, mida aastail 1932–1935 toodeti Daimler-Benzi baasil Vene-Saksa sõjalisele koostööle tuginedes. Teisest maailmasõjast väärivad esile toomist poolroomik soomustransportöörid SdKfz-250 ja SdKfz-251, mis olid mõeldud tankiüksuste jaoks. Viimast mudelit kasutati ka jalaväe toimetamiseks rindele koos tankiüksustega.

Pärast Teise maailmasõja lõppu algas intensiivne võidurelvastumine. Saadi aru, et tankidest ilma jalaväe toetuseta ei piisa, vaja on ka soomukeid, mis toimetaksid jalaväeüksusi lahinguväljale. Nii sündisid kõigepealt kerged lahingusoomukid (ingl APC – armoured personnel carriers, mis venekeelses kirjanduses ja ka meil tuntud soomustransportööridena). Tegemist on enamasti ratastel liikuvate, õhukese soomuse ja kergelt relvastatud masinatega, mille ülesanne on sõidutada lahinguväljale 7–10 jalaväelast, pakkudes neile liikumisel kaitset ootamatute rünnakute ja kergemate kildude puhul. Rindele jõudnud, mindi lahingusse juba jalgsi, lahingusoomuk aga ise otseses lahingutegevuses ei osalenud. Üks tuntumaid sedasorti masinaid on Vene BTP (soomustransportöör), mille erinevad modifikatsioonid on ka tänapäeval paljude maade relvastuses. Algul olid need loodud mingi auto baasil, hiljem ehitati eraldi konstruktsioonile, mis arvestab maastikul liikumise iseärasusi. Automaatne rõhu muutmine kummides tagab nende liikumise ka pehmel pinnasel. Lisaks on jalaväesoomukid veel amfiibsed, võimaldades, kas kohe või siis pärast väikest ettevalmistust, liikuda vee peal. Seetõttu tuntakse neid mõnikord ka “lahinguvälja taksodena”.


Üllatavad lahingumasinad

Suur oli lääneriikide üllatus, kui 1966. aastal ilmus venelastelt lahinguväljale täiesti uut tüüpi jalaväe lahingumasin (ingl IFV – infantry fighting vehicle – jalaväe võitlusmasin; vene БМП – боевая машина пехоты, meil lahinguliikur). Selle puhul oli arvestatud võitlusvalmidusega tuumasõjas. Säärane soomusmasin oli mõeldud jalaväelaste viimiseks lahinguväljale, võimaldades neil asuda seal lahingusse masinast väljumata, sest tulistada sai laskeavadest. Lisaks pakkus masin veel kiirguskaitset ning varjet bioloogilise ja keemilise relva eest. Masin oli varustatud varasemast tugevama relvastusega, aga ka tankitõrjerakettidega. Nii pakkus kiiresti lahinguväljale jõudnud jalavägi otsest toetust tankidele, mis suurendas lahinguüksuse mobiilsust oluliselt.

Kasutatavate masinate põhiparameetrid on üpris sarnased. Lisaks meeskonnale, kelle koosseisu kuuluvad enamasti komandör, relvur ja juht, mahuvad selle pardale veel 7–10 jalaväelast. Masina kerge soomus kaitseb kuulipildujatule ja kergemate kildude eest. Maksimaalne kiirus jääb vahemikku 70–100 km/h, kiirus vees 7–10 km/h, tankimiseta saab sõita 500–600 kilomeetrit. Nende keskmine pikkus on üle seitsme meetri, laius umbes kolm meetrit ja kõrgus 2,5–3 meetrit, mass 15–20 tonni. Relvastuses võivad olla kuulipildujad, kergekahurid, aga ka 120-millimeetrine kahur ja raketid.

Tänapäeval toodetakse palju erinevaid jalaväe lahingumasinaid. Nende lahinguomadusi parandatakse pidevalt. See võimaldab jälgida täpselt lahinguvälja, pidada häireteta sidet ning tagada lahinguvõime nii päeval kui öösel. Kuulipildujatele ja kahuritele on lisandunud raketid. Muidugi on selleks andnud palju võimalusi viimaste aastkümnete relvakonfliktid, kus lisaks kõigele muule testitakse relvastuse tugevaid ja nõrku külgi. Jalaväe lahingumasinad osalevad ka mitmesugustel rahuvalvemissioonidel.


REIN-KARL LOIDE (1942) on Tallinna Tehnikaülikooli professor, füüsika-matemaatikadoktor.



Rein-Karl Loide


Ajakiri Horisont läbi aegade. PDF formaadis fail ~4 MB