Nr. 2/2005


  



Sõjatehnika
Lahinghelikopterid nagu lendavad tankid

Tänapäeval on paljude suuremate riikide relvastuses olulisel kohal lahinghelikopterid ehk lahingkopterid. Nende peamine ülesanne on teha kahjutuks mitmesugused raskerelvastatud maapealsed objektid, nagu tankid, soomukid ja punkrid, aga ka nendest “pehmemad” sihtmärgid.

Omaette relvasüsteemina arendati lahingkopterid välja peamiselt eelmise sajandi viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel. Esimene arvestatav lahingkopter, Ameerika Ühendriikide AH-1 Huey Cobra, valmis 1965. aastal. Kohe hakati neid kasutama ka tolle aja Vietnami sõjas.

Muljetavaldav oli ka Inglise ja Prantsuse relvastatud kopterite maandumine Suessi kriisi ajal rahvast täis plaazhidele. Loomulikult on olnud lahingkopteritel oluline roll viimase paari aastakümne relvakonfliktides, aga ka viimase aja rahumissioonidel.

Vanast ideest tänapäevani

Idee õhusõidukist, mis võib vertikaalselt üles tõusta, kõikvõimalikes suundades liikuda ja õhus ka paigal püsida, on väga vana. Teadaolevalt skitseeris juba Itaalia 15. sajandi kunstnik ja leidur Leonardo da Vinci helikopteri, mis pidi küll paraku töötama inimjõul. Kopterite loomise tegelikku plaani hakati aga realiseerima alles sadakond aastat tagasi – pärast lennuki sündi. Läbimurre saavutati alles 1930. aastate keskel. Esimene õnnestunud konstruktsiooniga kopter oli Saksa inseneri Heinrich Focke 1936. aastal loodud Focke-Wulf Fw61. Kui kõiki olulisemaid leiutisi rakendatakse kohe ka sõjatehnikas, siis kopterite osa oli selles mõttes algul tagasihoidlik. Veel Teises maailmasõjas kasutati neid väga vähe, sedagi rohkem vaatlusteks, sideks, päästeoperatsioonideks ja kannatanute evakueerimiseks.

Alles 1950. aastatel jõuti arusaamisele, et sobivalt relvastatud kopterid võivad olla edukad ka sõjategevuses. Olulist osa mängis seejuures raketitehnika areng, sest kopteri peamine relv ongi rakett. Algul ei leidnud lahingkopterite idee suurt toetust, sest kopterid olid kallid, lendasid suhteliselt aeglaselt, soovida jättis ka nende manööverdamis- ja kandevõime. Seetõttu olid nad lahinguväljal kergelt haavatavad.

Peamise tõuke lahingkopterite arendamiseks andis Vietnami sõda, kus USA jalavägi vajas lisatoetust õhust. Hea on see, et kopter saab madallennul varjuda kähku metsatuka või künka taha ja sealt üles tõustes ootamatult rünnata ning vajadusel kohe jälle peitu pugeda. Lahingkopter Huey Cobra saigi oma lahinguristsed Vietnamis, kus selgusid ka tema head ja vead ning täiustamisvajadused.

Üheaegselt ameeriklastega arendasid ja ehitasid lahingkoptereid ka inglased ja prantslased. Põhjus oli lihtne. Tollasel N Liidul oli Euroopas tankiarmee, mis ületas mitmekordselt kõigi ülejäänud riikide oma. Pealegi oli suur osa sõjamasinaist paigutatud sotsialismileeri maadesse ning nad kujutasid ülejäänud Euroopale ülitõsist ohtu. Lahingkopteritest loodetigi vajaduse korral tuge võitlemiseks Vene tankidega.


Tänapäeva kopterid

Need erinevad oma eelkäijaist nagu päev ja öö. Kiirus on kasvanud 400 kilomeetrini tunnis, püstsuunas suudavad nad tõusta minutiga poole kilomeetri kõrgusele, tõstevõime on suurenenud kunagiselt 100 kilogrammilt 40 tonnini. Seetõttu on praegused lahingkopterid kiired ja hea manööverdusvõimega, nad on muudetud lahingukindlaks, suure tulejõuga ja üsna täiuslikuks relvaarsenaliks.

Vaatame nüüd lahingkopteri relvastust, tuginedes USA lahingkopterile AH-64 A/D Apache. Viimane on relvastuses juba 1984. aastast, aga pidevalt täiustatud ja tänapäeval on see ilmselt üks tuntumaid lahingkoptereid maailmas. Apache’i peamiseks relvastuseks on mitut tüüpi raketid ja kuni 30 mm kiirlaskekahur. Varem kasutati lisaks ka suurekaliibrilisi kuulipildujaid, kuid tänapäeval praktiliselt enam mitte. Apache’il on üks 30 mm kiirlaskekahur, laskekiirusega kuni 600 lasku minutis. Ümberlaadimine toimub elektrimootoriga. 30 mm mürsud on mõeldud peamiselt kerge soomuse purustamiseks.

Lahingkopteri kõige olulisem relv on juhitav kumulatiivlõhkepeaga tankitõrjerakett, antud juhul raketid Hellfire (Põrgutuli). Korraga mahub kopteri külgedele, selleks otstarbeks tiibade alla ehitatud stardirelssidele, 16 niisugust raketti. Hellfire’t on samuti pidevalt täiustatud. Algul juhiti Põrgutuld laseriga, seejärel radariga, nüüd leidub nende hulgas ka isejuhitavaid, mis töötavad “lase ja unusta” põhimõttel. Muudel lahingkopteritel kasutatakse veel teisi tankitõrjerakette, millest tuntumad on HOT ja TOW. Lahingkoptereid on kasutatud ka kergemate lennukipommide, miinikassettide ja torpeedode maa peale viskamiseks.

Lisaks tankitõrjerakettidele on lahingkopteritel veel muude juhitavate ja ka juhitamatute rakettide konteinerid. Kopteril Apache on raketikonteinerid, millest igaüks võib mahutada kuni üheksateist 70-millimeetrist raketti. Need toimetavad kohale mitmesuguste mõõtmetega lõhkepäid, mis komplekteeritakse lähtuvalt lahinguülesandest. Rakettide hulgas on tingimata ka õhk-õhk tüüpi õhutõrjeraketid, enamasti Stingerid, kuid on ka palju teisi.


Meeskonnas vaid kaks sõdurit

Lahingkopteri meeskond on tavaliselt kaheliikmeline – kopterijuht ja relvur. Mõlema käsutuses on vajalikud tehnilised seadmed, mistõttu lahingkopter on võitlusvõimeline nii päeval kui öösel. Kopteri navigatsioonisüsteemiga määratakse kiiresti asukoha koordinaadid, radar ja sihtmärkide otsimissüsteem võimaldavad otsekohe kindlaks teha vaenlase asukoha. Vastav protsessor võimaldab määrata korraga kuni 256 sihtmärki, nende kiiruse ja liikumissihi. Lisaks on olemas veel elektroonilise sõja seadmed, mis haavavad sidepidamist ja ka radarite tegevust. Samuti on käeulatuses seadmed, mis hoiatavad välise laseri-, infrapuna- ja radarikiirguse eest.

Lahingkopter ja selle meeskond on ise üsna hästi kaitstud. Kuigi tiivikuga masinaid nimetatakse lendavateks tankideks, on kopteri soomus tanki omast õhem ja kergem, seda ka arusaadavatel põhjustel – kaalu lisamisel muutub kopter kohmakaks ja tema võitlusvõime väheneb. Kopteri soomus ja klaasid aga kaitsevad meeskonda raskekuulipilduja tule eest. Mootor ja lennutiivik peavad vastu kuni 30 mm kahuri tulele. Kaitseks õhutõrjerakettide eest on kopteri infrapunakiirgus viidud miinimumini. Enne atmosfääri paiskamist jahutatakse aga maha mootori heitgaasid. See tähendab, et lendavate objektide tabamiseks loodud soojuskiirgust nuuskivad vaenlase raketid koptereid ei ohusta.

Tänapäeva relvaturul pakutavaid lahingkoptereid ei ole palju. Peamised on USA Super Cobra ja Apache, Venemaa Mi-28 ja KA-50, Itaalia Mangusta, eurokopter Tiger ja Lõuna-Aafrika Rooivalk.

Venelased alustasid kopteritootmist läinud sajandi 1970. aastatel. Nende Mi-28 teenis kaht otstarvet. Esimene lahingkopter võimaldas vajadusel jalaväge transportida, hiljem mindi samuti üle kahekohalistele lahingkopteritele.


REIN-KARL LOIDE (1942) on Tallinna Tehnikaülikooli professor. Füüsika-matemaatikadoktor.

Vanast ideest tänapäevani

Idee õhusõidukist, mis võib vertikaalselt üles tõusta, kõikvõimalikes suundades liikuda ja õhus ka paigal püsida, on väga vana. Teadaolevalt skitseeris juba Itaalia 15. sajandi kunstnik ja leidur Leonardo da Vinci helikopteri, mis pidi küll paraku töötama inimjõul. Kopterite loomise tegelikku plaani hakati aga realiseerima alles sadakond aastat tagasi – pärast lennuki sündi. Läbimurre saavutati alles 1930. aastate keskel. Esimene õnnestunud konstruktsiooniga kopter oli Saksa inseneri Heinrich Focke 1936. aastal loodud Focke-Wulf Fw61. Kui kõiki olulisemaid leiutisi rakendatakse kohe ka sõjatehnikas, siis kopterite osa oli selles mõttes algul tagasihoidlik. Veel Teises maailmasõjas kasutati neid väga vähe, sedagi rohkem vaatlusteks, sideks, päästeoperatsioonideks ja kannatanute evakueerimiseks.

Alles 1950. aastatel jõuti arusaamisele, et sobivalt relvastatud kopterid võivad olla edukad ka sõjategevuses. Olulist osa mängis seejuures raketitehnika areng, sest kopteri peamine relv ongi rakett. Algul ei leidnud lahingkopterite idee suurt toetust, sest kopterid olid kallid, lendasid suhteliselt aeglaselt, soovida jättis ka nende manööverdamis- ja kandevõime. Seetõttu olid nad lahinguväljal kergelt haavatavad.

Peamise tõuke lahingkopterite arendamiseks andis Vietnami sõda, kus USA jalavägi vajas lisatoetust õhust. Hea on see, et kopter saab madallennul varjuda kähku metsatuka või künka taha ja sealt üles tõustes ootamatult rünnata ning vajadusel kohe jälle peitu pugeda. Lahingkopter Huey Cobra saigi oma lahinguristsed Vietnamis, kus selgusid ka tema head ja vead ning täiustamisvajadused.

Üheaegselt ameeriklastega arendasid ja ehitasid lahingkoptereid ka inglased ja prantslased. Põhjus oli lihtne. Tollasel N Liidul oli Euroopas tankiarmee, mis ületas mitmekordselt kõigi ülejäänud riikide oma. Pealegi oli suur osa sõjamasinaist paigutatud sotsialismileeri maadesse ning nad kujutasid ülejäänud Euroopale ülitõsist ohtu. Lahingkopteritest loodetigi vajaduse korral tuge võitlemiseks Vene tankidega.


Tänapäeva kopterid

Need erinevad oma eelkäijaist nagu päev ja öö. Kiirus on kasvanud 400 kilomeetrini tunnis, püstsuunas suudavad nad tõusta minutiga poole kilomeetri kõrgusele, tõstevõime on suurenenud kunagiselt 100 kilogrammilt 40 tonnini. Seetõttu on praegused lahingkopterid kiired ja hea manööverdusvõimega, nad on muudetud lahingukindlaks, suure tulejõuga ja üsna täiuslikuks relvaarsenaliks.

Vaatame nüüd lahingkopteri relvastust, tuginedes USA lahingkopterile AH-64 A/D Apache. Viimane on relvastuses juba 1984. aastast, aga pidevalt täiustatud ja tänapäeval on see ilmselt üks tuntumaid lahingkoptereid maailmas. Apache’i peamiseks relvastuseks on mitut tüüpi raketid ja kuni 30 mm kiirlaskekahur. Varem kasutati lisaks ka suurekaliibrilisi kuulipildujaid, kuid tänapäeval praktiliselt enam mitte. Apache’il on üks 30 mm kiirlaskekahur, laskekiirusega kuni 600 lasku minutis. Ümberlaadimine toimub elektrimootoriga. 30 mm mürsud on mõeldud peamiselt kerge soomuse purustamiseks.

Lahingkopteri kõige olulisem relv on juhitav kumulatiivlõhkepeaga tankitõrjerakett, antud juhul raketid Hellfire (Põrgutuli). Korraga mahub kopteri külgedele, selleks otstarbeks tiibade alla ehitatud stardirelssidele, 16 niisugust raketti. Hellfire’t on samuti pidevalt täiustatud. Algul juhiti Põrgutuld laseriga, seejärel radariga, nüüd leidub nende hulgas ka isejuhitavaid, mis töötavad “lase ja unusta” põhimõttel. Muudel lahingkopteritel kasutatakse veel teisi tankitõrjerakette, millest tuntumad on HOT ja TOW. Lahingkoptereid on kasutatud ka kergemate lennukipommide, miinikassettide ja torpeedode maa peale viskamiseks.

Lisaks tankitõrjerakettidele on lahingkopteritel veel muude juhitavate ja ka juhitamatute rakettide konteinerid. Kopteril Apache on raketikonteinerid, millest igaüks võib mahutada kuni üheksateist 70-millimeetrist raketti. Need toimetavad kohale mitmesuguste mõõtmetega lõhkepäid, mis komplekteeritakse lähtuvalt lahinguülesandest. Rakettide hulgas on tingimata ka õhk-õhk tüüpi õhutõrjeraketid, enamasti Stingerid, kuid on ka palju teisi.


Meeskonnas vaid kaks sõdurit

Lahingkopteri meeskond on tavaliselt kaheliikmeline – kopterijuht ja relvur. Mõlema käsutuses on vajalikud tehnilised seadmed, mistõttu lahingkopter on võitlusvõimeline nii päeval kui öösel. Kopteri navigatsioonisüsteemiga määratakse kiiresti asukoha koordinaadid, radar ja sihtmärkide otsimissüsteem võimaldavad otsekohe kindlaks teha vaenlase asukoha. Vastav protsessor võimaldab määrata korraga kuni 256 sihtmärki, nende kiiruse ja liikumissihi. Lisaks on olemas veel elektroonilise sõja seadmed, mis haavavad sidepidamist ja ka radarite tegevust. Samuti on käeulatuses seadmed, mis hoiatavad välise laseri-, infrapuna- ja radarikiirguse eest.

Lahingkopter ja selle meeskond on ise üsna hästi kaitstud. Kuigi tiivikuga masinaid nimetatakse lendavateks tankideks, on kopteri soomus tanki omast õhem ja kergem, seda ka arusaadavatel põhjustel – kaalu lisamisel muutub kopter kohmakaks ja tema võitlusvõime väheneb. Kopteri soomus ja klaasid aga kaitsevad meeskonda raskekuulipilduja tule eest. Mootor ja lennutiivik peavad vastu kuni 30 mm kahuri tulele. Kaitseks õhutõrjerakettide eest on kopteri infrapunakiirgus viidud miinimumini. Enne atmosfääri paiskamist jahutatakse aga maha mootori heitgaasid. See tähendab, et lendavate objektide tabamiseks loodud soojuskiirgust nuuskivad vaenlase raketid koptereid ei ohusta.

Tänapäeva relvaturul pakutavaid lahingkoptereid ei ole palju. Peamised on USA Super Cobra ja Apache, Venemaa Mi-28 ja KA-50, Itaalia Mangusta, eurokopter Tiger ja Lõuna-Aafrika Rooivalk.

Venelased alustasid kopteritootmist läinud sajandi 1970. aastatel. Nende Mi-28 teenis kaht otstarvet. Esimene lahingkopter võimaldas vajadusel jalaväge transportida, hiljem mindi samuti üle kahekohalistele lahingkopteritele.


REIN-KARL LOIDE (1942) on Tallinna Tehnikaülikooli professor. Füüsika-matemaatikadoktor.



Rein-Karl Loide


Ajakiri Horisont läbi aegade. PDF formaadis fail ~4 MB