Inimene on välja mõelnud igasuguseid tehnikaimesid ja sõjamasinaid. Aga kas kunagi on reaalsuses püütud ehitada ka mingit sammuvat sõjamasinat – umbes niisugust, nagu viimasel ajal taas laineid lööva George Lucase filmi “Tähtede sõda” impeeriumi monstrumid? Euroülikooli professorit JAAN LAASi küsitles KÄRT JÄNES-KAPP.

   Kui vastata lühidalt ja improviseerivalt, siis minu teada ei ole arukas tehnikareaalsuses täistehislikke sammuvaid sõjamasinaid – umbes niisuguseid, nagu George Lucase filmis – seni ehitada püütud.

   Võib-olla peaks täpsustama, kuidas tehnikateadus üldse defineerib sõjamasinat?

   Mõiste masin all üldisemalt peetakse silmas peamiselt mehaanilist liikumist rakendavat seadet, mis muundab energiat, tööobjekte või informatsiooni, et inimese kehalist ja vaimset tööd asendada või kergendada. Sõjamasin on niisiis seade, mis aitab inimese kehalisi ja vaimseid pingutusi kergendada, rakendades seejuures mehaanilist liikumist energia ja “tööobjektide” sihi- ja eesmärgipäraseks muundamiseks – see tähendab teiste inimeste tapmiseks.

   Sedalaadi sammuvate, jooksvate ja tormavate sõjamasinate loomiseks ja vähem või rohkem edukaks rakendamiseks on tehnikavallas palju vaeva nähtud ning oma aja kontekstis ka lausa hirmuäratavaid tulemusi saadud. Meenutame, et õige pea pärast ratta leiutamist ja kasutuselevõttu Sumeris (umbes 5500 aastat tagasi) töötati välja ja rakendati tollastel lahinguväljadel edukalt sõjavankreid-kaarikuid. Need olid harilikult kaherattalised, neid vedasid kaks või koguni neli veolooma ehk hobust ning need kandsid 2–3 erinevate ülesannetega sõdalast (üks juhtis kaarikut, teine laskis lendu nooli ja/või loopis odasid, kolmas keerutas kaigast). Pole kahtlust, et need olid omal ajal väga tõhusad sammuvad, aga samas ka veerevad ja tormavad sõjamasinad.

   Ratsutamisoskuse arengu ja laialdasema levimise tõttu hakkas sõjavankritehnoloogia juba ammu enne meie ajaarvamise algust taanduma. Aastail 900–800 eKr arendasid sõjamasinaid edukamalt assüürlased. Nende piiramistornid ja rammimisseadmed olid ehitatud juba kolmele või enamale rattapaarile. Viskemasinate kasutuselevõtuga 400 aasta paiku eKr kiirenes mitmesuguste sõjapidamisvahendite areng oluliselt. Sõjamasinate areng seostus tollest ajast alates üha rohkem ratta kasutamisega – näiteks roomlased paigutasid kergemaid viskemasinaid veetavatele alustele ja kasutasid neid ka lahtistel lahinguväljadel.

   Ratas tundub olevat oluline leiutis ka sõjanduse seisukohalt?

   Loomade kande- ja veojõud koos ratta mitmekesiste tehniliste võimaluste rakendamisega jäi kuni 20. sajandi alguseni kogu maismaal rakendatava sõjatehnika aluseks. Siinkohal väärib rõhutamist, et ratas on täielikult tsivilisatsiooni produkt – loodusest seda juba ei leia. Aga nii mõnelgi puhul oleks see ka looduses väga nutikas! Miks loodus ei ole ratta peale tulnud või rattaprintsiipi rakendanud, seda on püütud põhjendada mitmeti – rattad ei saa kasvada, pöörlemisel ümber telje ei ole võimalik orgaaniline side ja ainevahetus peremeesorganismiga jne.

   Sõjaratsut näeb tänapäeval siiski vaid ajaloofilmides, tulevikufantaasiates tal tavaliselt kohta pole?

   Loomade kande- ja veojõu kasutamine sõjatehnikas on kogu 20. sajandi vältel kiiresti kahanenud. Asemele on tulnud võimsamad ja paremini juhitavad energiaseadmed – väga erineva ehitusega mootorid. Vähehaaval on ka ratas kui mehaanilise sõjatehnika baaselement hakanud oma domineerivat kohta kaotama. Uuemad bioonika ja robottehnika lahendused pakuvad perspektiivis juba ka mitmesuguseid sammuvaid ja hästi tasakaalus püsivaid roboteid, mida loodetakse kindlasti rakendada esmajärjekorras just sõjamasinatena.

   Tehnika ja sõjatehnika areng toimub tänapäeval väga paljudes suundades ja väga paljusid tehnikaharusid ühendavalt. Tehnikateaduse allharude pisutki üksikasjalikum nimekiri ulatub tänapäeval tublisti üle saja. Paljude oluliste ja arengut määravate tehnikateaduse allharude nimetusedki on enamikule inimestest tundmatud ja võõristust tekitavad, nende tutvustamine ja selgitamine on jäänud tagaplaanile.

   Samas ei ole aga sammuvad sõjamasinad ja pildiefektne robottehnika tehnikasaavutuste hulgas praegu ega ka tulevikus kaugeltki kõige määravamad ja kõige laialdasemat ulmelist populariseerimist nõudvad tehnikaharud. Menufilmide kaudu ja nende abil on need vaid kõige nähtavamale kohale istutatud. Küllap kuluks ära näidata võitlevate sõjamasinate leegionide kõrval laiemalt ka tehnika arendamise ja rakendamise reaalseid prognostilisi piirjooni. Seda võiks teha tänapäeva maailma sotsiaalse arengu ja eluolu taustal. Arvan, et meie nüüdisaegse tipptehnika ja reaalmaailma kontrastid oleksid hästi tabatuna üsnagi vapustava fantaasia- ja pildijõuga.