Horisondi logo
<< | Arhiiv | Lingid | Tellimine | Impressum | e-post
Horisont 4/2002
   "Oktoobripöörde saladus"
   kogumik
    Peterburi kirjastus Aleteia
   vene keeles

   Kas Lenin oli saksa spioon?

   Eesti raamatuturu väiksus toob siia paratamatult vaid juhuslikke muukeelseid külalisi. Need võivad üksikeksemplaridena olla peidus teiste väljaannete vahel ja jääda tähelepanuta. Üks selline raamat sattuski hiljuti suisa juhuslikult kätte. See seisis alumise riiuli tagumises nurgas. Oma pealkirjaga lubas raamat avada Oktoobrirevolutsiooni saladuse ja määratleda Lenini osaluse Saksa-bolshevistlikus vandenõus. Ligilähedaselt samase pealkirjaga raamatuid ilmub viimasel ajal Venemaal hulgi ja laias laastus ei vääri 95 protsenti neist mingit tähelepanu, kuid üksikuid tasub lugeda. Kuidas siis sellises raamatutulvas orienteeruda? Kindlasti võiks vaadata üllitavat kirjastust, ning antud raamatu ilmutanud Peterburi kirjastus "Aleteia" on valdavalt usaldust väärt.

   "Oktoobripöörde saladus" tõstatab mitmeid intrigeerivaid küsimusi, muidugi mitte esimest korda ja esimesena. Kas Lenin oli Saksa agent? Kas Saksamaa finantseeris bolshevikke? Ehk kokkuvõtlikult - kas Oktoobrirevolutsioon oli Saksa salateenistuste sepitsus ja kätetöö? Väljaande teeb huvitavaks asjaolu, et vastuseid nendele küsimustele ei anna mitte raamatu autor, vaid koostaja. "Oktoobripöörde saladus" sisaldab veel mõned ajad tagasi täiesti salajasi dokumente, peamiselt 1920. aastatel ilmunud artikleid ja mälestusi ning ligikaudu viiskümmend lehekülge kommentaare.

   Paljudest asjadest, ka minevikusündmustes, kas sosistatakse või räägitakse ja jäädaksegi sosistama ja rääkima. Laias laastus kehtib see ka Lenini agendiks olemise kohta. Tegelikult aga ilmneb, et on üllatavalt palju konkreetseid dokumente, mis seda ühes või teises vormis agendiks olemise lugu kinnitavad ning neid võibki antud raamatust leida.

   Sellest, et bolshevike rahastamises osalevad sakslased, kirjutasid mitmed vene lehed juba juulis 1917, ajal millal kukkus läbi leninlaste võimuhaaramise esimene katse. Seega on nn sajandi provokatsioon köitnud ajaloolasi juba rohkem kui 80 aastat. Kui äsja ilmunud raamat oleks piirdunud vaid järjekordsete arutlustega skaalal "oli agent - ei olnud agent", siis oleks ta vaevalt suutnud pakkuda midagi uut. Eriti selle mõistmiseks, mida enesest kujutasid bolshevismi ideaalid, kuidas enamlased mõistsid patriotismi ja internatsionalismi, kui kaugele nad olid võimu saavutamise nimel võimelised nihutama moraali ja eetika piiri.

   Aluse Lenini ja tema võitluskaaslaste süüdistamiseks salajastes kontaktides sakslastega andis 16. Siberi laskurpolgus teeninud Dmitri Jermolenko ülestunnistus 1917. aasta aprillis. 1905. aasta revolutsioonilistes sündmustes aktiivselt osalenud Jermolenko sattus sakslaste kätte vangi 1914. aasta novembris ning pärast mõningat veenmist nõustus töötama nende heaks kuutasuga kaheksa tuhat rubla. Teda saidki Saksa kindralstaabi ohvitserid edaspidi kasutada ühe kanalina rahade transportimisel bolshevikele. See raha aga, nagu selgub raamatus toodud dokumentidest, oli väga suur. Kuigi Lenin ja tema lähedasemad võitluskaaslased eitasid nii 1917. aastal kui ka hiljem igasugust sakslastepoolset rahasüsti revolutsiooni läbiviimiseks, on mõned väiksemad ja poliitiliselt lühinägelikumad tegelased häbenemata nendest tagamaadest rääkinud. Sest sellise õilsa eesmärgi - nagu tsarismi kukutamine - elluviimiseks kõlbasid kõik vahendid. Alates ajast, kui pärast Teist maailmasõda sattusid ameeriklaste kätte tuhanded bolshevike ja Saksamaa varjatud suhteid avavad aruanded, kirjad, telegrammid ning nende dokumentide põhjal ilmus Läänes mitmeid artikleid ja raamatuid, muutusid paljud oletused bolshevike-sakslaste salaliidust ajalooliseks faktiks.

   Veel üheks seigaks, millele "Oktoobripöörde saladuses" pühendatakse küllaltki palju ruumi, on nn plombeeritud vaguni lugu. See on vagun, milles Lenin ja tema kaaslased alustasid oma teekonda Shveitsist, läbisid Saksamaa, Rootsi ja Soome ning 1917. aasta aprillis jõudsid Petrogradi. Sakslaste Idarinde staabi ülema M. Hofmani meenutuste järgi teostati Lenini vedu läbi Saksamaa Petrogradi selleks, et "veelgi kiiremini hävitada ja mürgitada Vene armee moraal". Mida aga tähendas tol ajal Lenini saabumine linna, seda kirjeldab väga täpselt Lev Trotski: "Kui plombeeritud vagun poleks 1917. aasta märtsis sõitnud läbi Saksamaa, kui Lenin poleks seltsimeeste grupiga, ning mis on veelgi tähtsam, oma tegude ja autoriteediga saabunud aprilli alguses Petrogradi, siis Oktoobrirevolutsiooni - mitte üldiselt, nagu meil armastatakse targutada, vaid seda revolutsiooni, mis toimus 25. oktoobril vana stiili järgi - poleks ilmaski toimunud". Nii et Saksa salateenistus, organiseerides Lenini kodumaale, lõi olulise eelduse võiduka revolutsiooni toimumiseks. Kas Saksamaa luurajad ja poliitikud aga suutsid ette näha kõiki neid tulemusi, milleni nende korraldatud operatsioon mõne aja pärast viib, on hoopis teine küsimus.

   Loomulikult ei tasu arvata, et just see raamat suudab anda kõigile käsitleva valdkonna küsimustele lõplikke vastuseid. Kuid seda ei tasugi oodata, sest ajaloo võlu selles seisnebki, et andes osale küsimustest vastuseid, sünnitab ta koheselt uusi küsimusi juurde.

   Ning veel üks mõte, mis "Oktoobripöörde saladusi" lugedes pähe tuli. Kas bolshevike ja Saksamaa revolutsioonieelsetes erisuhetes ei peitu mitte Stalini 1930. aastate lõpu välispoliitika alateadliku maailmamõistmise osaline seletus?

   David Vseviov

Viimati uuendatud 6. juuni 2003