Rasedus, kui ta on mõnda aega emaihus arenenud ning naine või tulevane ema selle endale teadvustab, saab lõppeda neljal erineval moel. Milliseid valikuid on teinud 20. sajandi jooksul Eesti naised ja miks?

   Eesti Pere- ja Sündimusuuring kummutab igal juhul tavaarusaama, nagu võiks abordi keelustamine kaasa tuua sündimuse tõusu.

   Rahvastiku sündimus kui protsess ei tähenda ainult seda, kui mitu last üks või teine naine sünnitab. Seekord püüamegi sündimust vaadelda laiemas kontekstis – heidame Eesti Pere- ja Sündimusuuringu (EPSU) andmestikule toetudes valgust rahvastiku rasedusprotsessile tervikuna. On ju sünnitus vaid üks võimalikest rasedusväljunditest. Sündimuse sedalaadi laiem käsitlusviis kipub olema Eestis kahetsusväärselt aktuaalne, eriti meie kõrget abortiivsust silmas pidades. Võib isegi väita, et teatud rahvastikurühmade puhul on abort sünnituse kui raseduse tavapärase lõppemisviisi koguni tagaplaanile tõuganud.

   Teisalt tuleb tõdeda, et Eesti sündimuse analüüsid rahvastiku rasedusprotsessi kontekstis, sealhulgas näiteks raseduse vältel naise ja perekonna poolt tehtavate otsuste vaatevinklist, on äärmiselt harvad või puuduvad hoopis. Peamiseks põhjuseks on loomulikult olnud asjakohaste andmete defitsiit. Tõele au andes tuleb muidugi tunnistada, et ka Lääneriikides pole sedasorti andmestik tavapärane. Nõnda on taas tegu valdkonnaga, mille osas pakub Pere- ja Sündimusuuring üleriigilist informatsiooni esmakordselt.

   Neli võimalust

   Rasedus, kui ta on mõnda aega emaihus arenenud ning naine või tulevane ema selle endale teadvustab, saab lõppeda neljal erineval moel: lapse sünni, surnultsünni, iseenesliku abordi või tehisabordi ehk lihtsalt abordi teel. Raseduse teadvustamine ei ole seejuures mingi juhuslik nüanss, sest päris suur osa rasedusi lõpeb tegelikult üsna kiiresti – mõne päeva jooksul pärast munaraku viljastumist. Naine ei pruugi niisugusel puhul raseduse tekkimist ega selle katkemist tähelegi panna. Bioloogilisest vaatenurgast on muidugi ka nendel juhtudel tegemist iseenesliku abordiga, kuid sotsiaalselt tähenduselt erinevad sellised raseduskatkestused naise poolt täiel määral teadvustatud iseeneslikest abortidest märkimisväärselt, jätavad ju viimased nii- või naasuguse jälje naise hinge vaat et kogu eluks.

   Euroopa viljakaim

   Pärast niisugust sissejuhatust uuringu tulemuste juurde. Kahe raseduse lõppemisviisi, nimelt iseenesliku abordi ja surnultsünni tase Eesti rahvastikus on viimase poolsajandi vältel olnud küllaltki ühtlane. Surnultsünniga on lõppenud alla ühe protsendi raseduste koguarvust, iseeneslik abort on olnud sagedasem, katkestades 7–8 protsenti rasedustest. Kokku on nimetatud kahel viisil uuringu poolt hõlmatud naispõlvkondades, kes sündinud aastail 1924–1973, lõppenud ligi kümnendik kõikidest rasedustest.

   Tunduvalt suurem on olnud aga abortide, täpsemalt tehisabortide osatähtsus, mis ajuti on koguni ületanud lapse sünniga lõppevate raseduste osakaalu. Ülepea kõrge abortide arv tähendab ühtlasi seda, et ka raseduste koguarv on Eesti rahvastikus olnud kõrge, 1940. aastate teise poole ja 1950. aastate alguse sünnikohortidel keskmiselt üle nelja raseduse naise kohta. Seetõttu on summaarse raseduskordaja kaudu mõõtes Eesti rahvastik üks viljakamaid Euroopas.

   Importkaup

   Demograafiliselt arenenud rahvaste taustal kõrge rasedustase kujunes Eestis pärast Teist maailmasõda, millist asjaolu on seostatud nõukogude võimu sotsiaalkorraldusega. Nii näiteks leiab ühest prestiižikas demograafia-ajakirjas Population avaldatud artiklist väite, et rahvastiku abortiivsuse järsk tõus Eesti rahvastikus langeb kokku Eesti liitmisega Nõukogude Liidu külge. EPSU andmete kohaselt on asi veidi keerukam ning ühtlasi ka intrigeerivam. Nimelt selgub, et põlisrahvastiku ja sissesõitnute abortiivkäitumine on suuresti erinenud, vanemate uuringuga hõlmatud põlvkondade puhul on vahed koguni ülisuured. Lühidalt – nõukogude võimuga koos saabus Eestisse ka hulgaliselt immigrante, keda kõige muu kõrval iseloomustas kõrge abortiivsus. Kuivõrd sissesõitnute suhtarv kujunes põliselanikega võrreldes suureks, siis tõusis silmatorkavalt kõrgele ka Eesti kogurahvastiku abortiivsus. Niisiis selgub, et tänapäeva turumajanduse keeles on abortiivkäitumine olnud algselt importkaup, mille tegemise hiljem ka kohalik rahvas ära õppis.

   Paralleelsed, mitte vastandlikud

   Esimesel sõjajärgsel aastakümnel, nagu ka varem, oli abort põlisrahvastiku jaoks üsna harukordne ettevõtmine. Märkimisväärne on nimetatud asjaolu seetõttu, et Eesti sündimustase oli juba 1920. aastateks langenud alla taastenivood, ometi ei seostunud see kõrge abortiivsusega.

   Hiljem hakkab põlisrahvastiku abortiivsus põlvkonnast põlvkonda kasvama ja saavutab maksimaalse taseme 1950. aastatel sündinud naiste hulgas. Mäletatavasti olid just need põlvkonnad ka eestlaste selle sajandi kõrgeima sündimuse kandjaks. Niisiis koorub uuringu tulemustest välja üpris tähelepanuväärt tõsiasi, et nii sündimus kui abortiivsus kasvasid Eesti põlisrahvastikus üheaegselt, hoopiski mitte teineteise suhtes alternatiivsena. Muidugi ei saa seda võtta põhjusliku seosena ehk umbes nii, et mida rohkem aborte, seda rohkem sünnitusi. Samamoodi ei tohiks teha ka järeldust, et mida kõrgem on rahvastiku haridustase või mida rohkem on levinud linnaline eluviis, seda rohkem tehakse aborte, olgugi et nii hariduse kasv kui ka linnastumine on Eestis käinud paralleelselt abortiivsuse levikuga. Küll aga on Eesti andmestik rahvusvaheliselt huvipakkuv selgitamaks, et protsessi tasandil pole tänapäeval abortiivsus sündimuse alternatiiv, kuigi igal konkreetsel juhul abort ja sünnitus seda ju teineteise suhtes on. Niisiis, abortide arvu kahanedes või kasvades ei pruugi veel sündimus vastupidist trendi omandada. Muuseas, sama seos või õigemini seose puudumine leiab Eestis veel täiendavatki kinnitust. Nimelt on viimaste aastate sündimuse äkklangusega kaasnenud peaaegu sama intensiivne abortiivsuse vähenemine, nii et ka käesoleval ajal on abortiivsus- ja sündimustrend paralleelsed, mitte teineteise suhtes vastupidise suunaga.

   Sobib igal ajal

   Naise tervise, eelkõige reproduktiivtervise seisukohast on kõige murettekitavamad need abordid, mis tehakse enne esimese lapse sündi. Ühelt poolt hinnates polegi Eestis selliseid aborte teab kui palju, ligikaudu 20 protsendi ringis nende koguarvust. Mõnel teisel maal on abortide kuhjumine just esmasraseduse katkestamise ümber vaat et tõsisemakski mureks. Teisalt aga, arvestades abortiivsuse 8–10-kümnekordselt kõrgemat intensiivsust Eestis, on nimetatud 20 protsenti absoluutarvulises väljenduses ikka aukartustäratav arv.

   Ligikaudu 4–5 protsendil naispõlvkonnast, kelle esmasrasedus on lõppenud abordiga, polegi järgmisi rasedusi, ja muidugi siis ka sünnitusi järgnenud. Ei saa küll üheselt väita, et sedavõrd suurel osal naispõlvkonnast pole järgnevaid rasedusi enam esinenud ainuüksi abordi kasutamise tõttu esmasraseduse katkestamisel, kuid kindlasti on just see tegur hilisemate raseduste puudumise oluline kui mitte peamine põhjus.

   Ülejäänud 80 protsenti elu jooksul tehtud abortide koguarvust jagunevad pea võrdseteks osadeks, ühelt poolt sünnituste vahel ja teisalt pärast viimase lapse sünnitamist sooritatud abordid. Niisiis on Eestis aborti kasutatud nii sünniajastuse reguleerimiseks – seega eesmärgil saada laps just soovitud eluperioodil – kui ka soovimatute raseduste lõpetamiseks pärast seda, kui perekarjäär plaanitud laste arvu ja perekonna suuruse osas on edukalt teostatud.

   Sugugi mitte kõik

   Olles välja selgitanud, et aborte tehakse sageli, võiks ju oletada, et abortiivkäitumine on rahvastikus levinud üldiselt – umbes nagu sündimus. EPSU andmetele toetudes ei paista olukord siiski sellisena. Kui lastetuks on jäänud põlvkonniti 7–8 protsenti naistest, siis ühtegi aborti pole teinud enam kui 30 protsenti naistest; eakamates põlisrahvastiku kohortides küündib aborti mittekogenute osakaal aga isegi kahe kolmandikuni. Niisiis on abortiivkäitumine sündimusega võrreldes hoopis selektiivsema iseloomuga – ka kõige kõrgema abortiivsuse üldtaseme juures on märkimisväärne osa naisi ikka sellest protsessist eemale jäänud.

   Siin ja praegu

   Miks üldse aborti tehakse? Otseselt nii küsides pole muidugi tegelikke põhjusi lootust teada saada. Abordi valinud naised viitavad näiteks oma liigsele tööhõivele või halbadele elamistingimustele. Nimetatud ning teised analoogsed põhjused võiksid ehk teataval määral olla seletuseks harvemale rasestumisele, aga mitte kuidagi kõrgele abortiivsusele. Tegelikult kipub üldpõhjuseks olema oskamatus pereplaanimise vallas, mida võimendab nii tüüpiliselt nõukogulik käesolevat hetke väärtustav elustiil – siin ja praegu, nagu viimasel ajal kombeks öelda. Nõnda eksisteerib rahvastiku äärmiselt kõrge abortiivsus koos aborti mitte-eelistava hoiakuga. Uuringu materjalidele toetudes paistab abortiivkäitumise asendamine kontratseptiivkäitumisega olevat Eesti üks peamisi perepoliitilisi ülesandeid lähiajal. Sellest seisukohast tundub Eesti põlisrahvastik olevat hoopis küpsem kaasa tulema, sisserännanute puhul võib käitumismuutus ka tõhusa rahvastikupoliitika korral venida põlvkonnapikkuseks.

   Lõpetuseks väärib rõhutamist, et Eesti Pere- ja Sündimusuuring on andnud asjaomastele ametkondadele praktiliselt esmakordselt kogu rahvastikku representeeriva infopanga asjakohase sotsiaal- ja rahvastikupoliitika kujundamiseks. Edasine sõltub sellest, kuivõrd tahetakse ja osatakse seda informatsiooni otsustusprotsessis asjalikult ja venitamata rakendada.

   Kalev Katus (1955), Allan Puur (1963) ja Asta Põldma (1951) on Eesti Demograafia Instituudi teadlased.