Sonora kõrb asub suuremalt osalt Mehhikos, üks kolmandik sellest ulatub USA Arizona osariiki. Võrreldes muu maailma kõrbetega, on Sonora kuulus oma kaktuseliikide külluse poolest. Siin kasvab ka maailma suurim kaktus – saguaro ehk hiid-karneegiakaktus, mis võib sirguda rohkem kui 15 meetri kõrguseks ja elada üle 150 aasta. Sonora kõrbe põlisasukaks on indiaani hõim, kelle nimeks tohono o’odham. See omakeelne hõimunimetus tähendab tõlkes kõrbe inimesi. Käisime Sonora kõrbe ja selle pärisasukaid uudistamas märtsikuus.

   Olime Los Angelese lennujaamast oma rendiautoga peaaegu peatusteta läbinud 800 km. Päike oli juba ammu loojunud, kui ühes üksildases kõrbe bensiinijaamas pärisime, kas läheduses leidub ehk mõnda kämpingut.

   “Ei, kämpinguid siinkandis pole,” vastati meile. “Pange telgid lihtsalt tee äärde kõrbesse.” Meie reisiseltskonna naisliikmed küsisid: “Kas madude ohtu pole?”

   “Ei. Praegu, märtsis, maod veel magavad,” saime vastuseks. “Aga ohuks võivad olla Mehhiko immigrandid. Neid tuleb alatihti üle piiri. Kõrbes redutades on nad näljas ja võivad öösel teie toiduvarusid rünnata.”

   Eelmisel öösel olime väga vähe maganud ja praegu rampväsinud. Meil polnud valikut. Muidugi ei lasknud mõte kõrberöövlitest meid kuigi muretult põõnata. Esimeste koidukiirtega pea telgist välja pistnud, avastasin, et olime telgid asetanud otse hiidkaktuste vahele. Lähim neist asus telgist paari meetri kaugusel. See oli pooleldi kõdunenud ja umbes 5 meetri kõrgune. Tema sisemusest olid paljastunud puitunud rood otsekui lagunenud betoonehitise roostes raudarmatuur. Säilinud kaktuse osad olid kaetud sukanõelataoliste ogadega. Kujutleda vaid, kui see pehkinud kaktuseront oleks öösel tuulehooga telgile peale kukkunud!

   Astusin telkidest kaugemale ja kuulatasin looduse helisid. Need olid selgesti teistsugused kui Eestimaal. Kõrva hakkas üksikuid võõrapäraseid linnuhäälte katkeid ja teravat tuulevihinat. Vihin meenutas häält, mis võiks tekkida siis, kui keerutada pea kohal luuda. Seda tekitasid tuulehood, mis tuhisesid läbi hiidkaktuste ogaliste võrade. Siis vupsas lageda silmapiiri tagant ootamatult, nagu lähistroopikas ikka, välja punetav päikeseketas. Mõne minutiga asendus tarretav jahedus õdusa soojusega nagu kodumaal kesksuvel.

   Õitsemise aeg Orelivilede Kaktuste kuningriigis

   Tunnise sõidu järel jõudsime kaitseala piirile. Tee veeres ilutsevalt kivitahvlilt võis lugeda: Organ Pipe Cactus Monument.

   Nagu muudki USA rahvusmonumendid, on Orelivilede Kaktuste rahvusmonumendi territoorium rahvusparkidega võrreldes väikene. Selle tuumikuks on enam-vähem ruudukujuline maa-ala, mille külje pikkuseks ligi 16 kilomeetrit. Kaitseala lõunaserv ühtib Mehhiko piiriga. Maastiku ilme seespool kaitseala piire on järsult teistsugune kui väljaspool. 1937. aastast puutumatuna hoitud tasandikud ja lauged mäenõlvad on kaetud kõrbe kohta tavatult lopsaka taimestikuga. Olen oma varasematel reisidel näinud Sahara kõrbe Aafrikas ja Karakumi kõrbe Aasias. Orelivilede Kaktuste kuningriik on taimestiku külluselt vahest võrreldav vaid saksauulisaludega Karakumis. Turkmeenid Karakumis nimetavad oma saksauulivõsasid metsadeks, Sonora indiaanlased kutsuvad sammaskaktustega alasid kaktusemetsadeks. Eestlase pilgule paistab see olevat selge ülepakkumine, kuid kõrbe põliselanikud mõõdavad metsa oma arusaamisest lähtuvalt.

   Oli tunne, nagu oleksime sattunud mõne botaanikaaia sukulenttaimede osakonda. Laiguti kõrb, mis suisa kirendab värvides. Õite värvimustris vahelduvad kollased, sinised ja punased toonid. Selline õitepidu vältab igal aastal vaid paar nädalat ja võib toimuda veebruaris või märtsis. Õitsemise algus oleneb sellest, kui palju tuleb peamisel vihmaperioodil – talvel – sademeid, ja millal saabuvad esimesed kuumalained. Mõnel aastal, kui sademeid on vähe, jääb värvipidu hoopis ära. Meil vedas.

   Kummardusin uurima erinevat värvi õisi. Kärtsu kollast tooni andis rohuvaibale meie moonide sugulane, läänemagun. Erksalt sinetavad õied kuulusid kohalikule lupiini liigile. Punaseid õisi paistis kõige enam põõsal, mille indiaani- ja inglisekeelne nimi on ocotillo. Väliselt näis see ogadega kaetud vibalike harudega taim kaktuste hulka kuuluvat. Tegelikult on ta botaanikute keelepruugi järgi siiski üks lehitute võrapõõsaste seast. Teadsin raamatuist, et indiaanlased on osanud seda Sonoras väga tavalist põõsast õige mitmekülgselt kasutada – juurtest on valmistatud ravimeid, okstest ehitatud läbimatuid kaitsetarasid, õitest keedetud maitsvat teed.

   Kaitseala sümboltaimeks on kaktuseliik, millel eestikeelne nimi puudub, kuid mis inglise keeles kannab nime orelivilede kaktus. Nimi iseloomustab kaktust päris tabavalt, sest tolle rohked sihvakad ülespoole pürgivad harud sarnanevad kirikuoreli viledega. Harude kõrgus võib ulatuda kaheksa meetrini. USA-s ei kasva seda kaktuseliiki peale kõnealuse paiga mitte kusagil, kaktuse peamine levila jääb Mehhiko poolele. Orelivilede Kaktuste kuningriigis leidub toda kaktust aga tihti lausa massiliselt ning mõnedel mäerinnakutel moodustab ta peaaegu võsalaadseid kooslusi. Kõrbeindiaanlased hindavad kõrgelt orelivilede kaktuse vilju, mis on tennisepallisuurused ja erakordselt maitsvad. Juulis valmivad viljad on mahlased ning sarnanevad maitselt arbuusile. Kesksuvises kõrbekuivuses maitseb selline roog võrratu hõrgutisena, ning sel ajal käivad indiaanlased neid vilju kõrbes agaralt otsimas ja korjamas. Märtsis aga polnud orelivilede kaktusel näha veel isegi õisi. Need pidid avanema kuu-kahe pärast.

   Suurimad kaktused kasvavad Saguaro rahvuspargis

   Sonora kõrbe kuulsaim kaitseala on ilmselt Saguaro rahvuspark. Seal on säilinud USA kõige uhkemad saguaro ehk hiid-karneegiakaktuse kooslused. Orelivilede rahvusmonumendi juurest Saguaro rahvusparki jõudmiseks tuli meil läbida üks tohono o’odamite kolmest reservaadist, mis on nende reservaatidest suurim ja palistas meie teed ligi 150 kilomeetri ulatuses.

   Võrdlemisi tasasel maal vaheldusid asustamata kõrbed karjamaade ja põuaste põldudega. Ajuti nägime tee ääres indiaanikülasid. Nende välisilme ei erine kuigi palju Arizona valgete asukate küladest. Lihtsad rusket tooni ilmetud ühepereelamud paiknevad tavaliselt tihedalt kobaras, majad on ühekordsed, ehitatud kergetest tellistest. Sillutamata õuedel seisis farmeriautosid ja mängis lapsi. Vaid laste tõmmu näonahk, kõrged põsesarnad ja mandlisilmad reetsid, et tegemist on maa põlisrahvaga.

   Pärast kolmetunnist sõitu olime kohal. Saguaro rahvuspark koosneb kahest lahustükist – esinduslikumast ja käidavamast lääneosast ning metsikumast ja üksildasemast idaosast. Rahvuspargi pindala on kokku 370 ruutkilomeetrit. Suuruselt ligikaudu Eesti Soomaa Rahvuspargiga võrdne Saguaro rahvuspark kuulub USA-s väiksemate rahvusparkide kilda.

   “Terav kaktuseelamus”

   Kuigi Saguaros puudusid mõned kaktuseliigid, mida olime kohanud Orelivilede rahvusmonumendi aladel, näis kaktusliikide mitmekesisus seal kokkuvõttes isegi suurem. Mõni neist paistis tuttavana seetõttu, et on Eestis tavaline potitaim aknalaual. Selline oli näiteks lapikute varrelülidega liik, mida meil rahvasuu ämmakeelena tunneb. Saguaro kaktustest pakkus sõna otseses mõttes kõige teravamaid elamusi liik, mida inglise keeles kutsutakse hüppavaks kaktuseks. Kui üks meie reisikaaslastest teatas, et mingi kaktus olevat teda selja tagant rünnanud, arvasime, et ta viskab nalja. Kuid peagi sattusime ka ise rünnaku alla.

   Eemalt näeb see opuntiate hulka kuuluv ja vaevalt rinnuni ulatuv kaktus välja nagu koheva plüüsiga üle tõmmatud ohutu kahar põõsake. Kuid tarvitseb temast vaid nii lähedalt mööduda, et sa mõnda tema vart vaevu riivad, kui ta oma ploomisuuruse tipmise varrelüli tugevalt su keha külge haagib. Kui püüad seda valusasti torkivat tüütust sõrmedega eemaldada, tungivad ta peened ogad juba märksa sügavamalt sõrmede naha alla. Valusate kogemuste kaudu õppisime, et ohtlikust külgehaakijast vabanemiseks on vaid üks tee – jala või käsivarre külge klammerdunud tüütuse ogad tuleb ettevaatlikult noaga läbi lõigata, nii et siilitaoline võrseots maha potsatab. Seejärel tuleb ogajäänused terava noaotsa ja pinsettidega ühekaupa naha alt välja urgitseda. See, mis meie jaoks toob kaasa nii ebameeldivaid läbielamisi, tähendab kaktuse jaoks võimalust asustada uusi kasvupaiku. Paigas, kuhu inimene või loom kaktuse varrelüli viimaks endalt maha raputab, kasvatab ta endale alla juured ja areneb iseseisvaks taimeks.

   Saguaro rahvuspargi peamiseks tõmbenumbriks on kaktused, mille järgi rahvuspark on endale nime saanud. Nende kogumikud kõrguvad teiste kaktuste kohal nagu tantsus tardunud hiiglaste rühmad. Saguarode harud sarnanevad tihti kõverdunud inimkätega ja seetõttu meenutab selle kaktuse siluett inimkogu. Pole ime, et mitmetes indiaani pärimustes peetakse neid muistsete inimeste järglasteks. Kõrgeim saguaro, mida oma silmaga nägin, küündis silmamõõdulise hinnangu järgi 12 meetrini. Harjumusest Eestimaal põlispuude ümbermõõtu mõõta, tahtnuksin teada saada ka selle suurima hiiu täpset tüve ümbermõõtu. Tihedad turritavad okaste read tema tüvel jahutasid soovi siiski kiiresti. Silmaga võis tüve ümbermõõduks rinnakõrguselt hinnata umbes 1,5 meetrit.

   Kõrbe “põlispuud”

   Kõrgete, rohkem kui sajandivanuste kaktusehiiglaste ümber kees rikkalik elu. Näha oli liblikaid ja muid putukaid, kuuldus linnuhääli, millest ühed meenutasid meie peoleo ja teised ööbiku meloodilisi lauluviise. Teravalt kiljudes, justnagu eestimaine rähn, sööstis läbi õhu ja maandus saguaro tippu käelabapikkune linnuke. Tema pea ja rind olid pruunid ning seljaosa mustavalgekirju. See oli kaktuserähn. Nii nagu Eesti metsade rähnid raiuvad pesaõõnsuse haava või kuuse tüvesse, teeb kaktuserähn kõrbes pesa saguaro sisse. Hiljem saavad majajäetud õõnsustes pesitseda teised linnud. Hiidkaktused täidavad kõrbekoosluses sama rolli, mis põlispuud meie metsades. Nad loovad elu- ja toitumisvõimalusi seentele, putukatele, lindudele ning teistele elusolevustele, kes kõrbes muidu elada ei suudaks. Nii tagavad nad enda ümbruses suurema elustiku külluse.

   Saguarod on olnud keskseks taimeks indiaanlaste pärimuskultuuris. Selle kaktuse kohta on kõrbeindiaanlased kõnelenud rohkem muistendeid, legende ja muid pärimusi kui ühegi teise kaktuseliigi kohta. Üheks saguarode tähtsuse põhjuseks indiaani kultuuris on kindlasti nende mõjus välimus. Saguarode kogukus ja vormiküllus mõjub kujutlusvõimet kannustavalt ka igale tänapäevasele kõrberändurile, kes neid esmakordselt näeb. Kuid ka tohono o’odamite materiaalses kultuuris on saguarodel eriline koht. Selle taime viljade valmimise järgi on kõrbeindiaanlased koguni oma aastase elurütmi seadnud. Uue aasta algust arvestati omal ajal juuni lõpust, sellest ajast, kui saguaro viljad küpseks saavad. Selleks ajaks suunduti peredega saguaro kasvukohtadesse, et vilju koguda. Munatoliselt ümaraid, väljast rohelisi ja seest punaseid vilju koputati kaktuste otsast alla pikkade ritvadega. Viljadest valmistati siirupit, mahla, veini. Veini valmimise ajal peeti maha üks aasta tähtsamaid ja rõõmuküllasemaid tseremooniaid – saguaro festival. Laulude, tantsude, mängude ja rituaalidega täidetud festival vältas päevi.

   Kõrberahvas saab kesta vaid tavasid mäletades ja elustades

   Keegi ei tea täpselt, kui kaua tohono o’odamid Sonora kõrbes on asunud. Arheoloogilised leiud lubavad oletada, et nad on elanud siin vähemalt 1000 aastat. Esimesed valged, kellega siinsed indiaanlased kokku puutusid, olid lõuna poolt saabunud hispaanlased. Kui hispaanlased kohalikku hõimu 17. sajandil katoliiklasteks pöörama hakkasid, andsid nad hõimule nimeks papagod. Nimi, mis võeti naaberhõimude keelest ja tähendas ubade sööjaid, tulenes asjaolust, et oad olid selleks ajaks saanud Sonora kõrbe põlisasukate peamiseks viljeldavaks toidutaimeks. Kunagi, sajandeid varem, olid nad hankinud kogu elatise loodusest. Kuid ka siis, kui hispaania misjonärid seda hõimu täpsemini kirjeldama asusid, koosnes 75 protsenti nende elatisest loodusandidest. Tohono o’odamid on tuntud ka kui osavad kütid ja suurepärased kõrbetaimede tundjad. Hõimu ametlik nimetus papagod muudeti tohono o’odamiteks ümber alles hiljuti, 1989. aastal. Hõimu omakeelse nimetuse ametlik kasutuselevõtt on märk hõimu eneseteadvuse uuest tõusust viimastel aastakümnetel.

   Tohono o’odameid elab Arizonas kokku ligi 17 000. Nende kolme reservaadi pindala on kokku ligi kolmandiku Eesti suurune. Meie tutvusime lähemalt Tusconi linna lähistel asuva San Xavieri reservaadiga. Elasime majas, mis kuulus ühele hõimu vaimsele juhile, Lendavale Kotkale. Võõral pilgul oli pererahva maja sisustuses, igapäevastes tarbeesemetes, toidus ja riietuses raske märgata detaile, mis viitaksid indiaani eripärale. Laual seisis televiisor, riiulis raamatud, CD-d ja videokassetid, nagu igas tsiviliseeritud kodus. Ka arvuti ja e-posti kasutamine kuulusid endastmõistetavalt Lendava Kotka igapäevasesse ellu. Vaid hoolikamal tutvumisel maja ja selle ümbrusega reetsid üksikud pisiasjad elanike tegelikku kuuluvust.

   Maja taga õuel seisis ritvadest painutatud kuplikujuline sõrestik, mille keskel oli maa sees süvend. Selles paigas peetakse kord nädala või paari jooksul higitelgi tseremooniat. Selleks kaetakse sõrestik presendiga ja täidetakse süvend telgi keskel hõõguvate kividega. Rituaal kestab tunde. See koosneb neljast osast, millest igaüks pühendatud eri ilmakaarele ja algelemendile. Kottpimedas ja lämbes telgis istudes öeldakse palveid, lauldakse ja kõneldakse pikki lugusid. Vaheaegadel tullakse telgist välja ja kümmeldakse veega. Mõneti saab indiaani higitelgi traditsiooni võrrelda eesti saunatraditsiooniga. Rõhuasetused on aga erinevad. Meie saunatamise mõte on ju kõigepealt ikkagi ihu puhtaks saamine ning lisaks natukene ka hinge kosutamine. Higitelgi rituaali eesmärk on, vastupidi, eelkõige hinge puhastamine, kuigi ka ihu saab selle käigus haritud.

   Elamu sees juhiti meie tähelepanu esemetele, mille tähendusest võis aru saada vaid siis, kui teadsid, mis puhul neid tarvitatakse. Näiteks seisid riiulil punasesse kangasse mässitud kotkasulgedest lehvik, piklik karp, milles keeruliste nikerdustega piip ja nahast kotike, milles sees rohekas pulber. Kotkasulgedest lehvikuga õnnistatakse osalisi püstkoja ja higitelgi rituaalis. Piipu tarvitatakse omaette tseremoonias, mida nimetataksegi piibutseremooniaks. Rohekas kibeda maitsega pulber kotikeses on valmistatud peyotest ehk uimakaktusest. Seda ainet, mida tunnevad ka mitmed teised indiaanihõimud, maitstakse teatavatel puhkudel mitmetel eri rituaalidel.

   Vestlused Lendava Kotkaga andsid aimu, millised on tema hõimu praegused mured ja tulevikulootused. Kunagise loodusrahva kombel, vaid loodusele ja iseendale lootes, kõrbe indiaanlased enam elada ei saa. Arizona osariigis on maad viletsad ja põllumajandus kiratseb. Nii ei paku ka nüüdne majandus siin kuigivõrd toimetulekuvõimalusi. Paljud indiaanlased on kolinud linnadesse ja mujale, kus pakutakse tööd. Nad pingutavad, et unustada oma juured ja sulanduda tarbimisühiskonda. Reservaatidesse jäänute pärusosaks on sageli materiaalne virelemine ja tööpuudus. Vaimne surutis, mida indiaanlased Ameerika Ühendriikides ikka on pidanud taluma, viib kergesti depressiooni ja lootusetuseni. Nii on reservaatides tavalisteks probleemideks alkoholism, narkootikumide pruukimine, kuritegevus. Purjutavaid indiaanlasi nägime korduvalt meiegi.

   Lendava Kotka suguvõsa eelmistes põlvkondades on olnud mitmeid silmapaistvaid hõimutraditsioonide kandjaid. Tema vanaisa oli tuntud laulik ja pärimuste mäletaja, vanaema austati kui usujuhti. Nendelt saadud teadmised ja oskused talletusid Lendavale Kotkale lapsepõlves ja nooruses tugevasti mällu. Nüüd on ta enda ümber kogunud nooremaid hõimuliikmeid, kes tema veendumusi jagavad. Koos teiste Arizona indiaanihõimude vaimsete juhtidega, kellega omavahel sidemetes ollakse, hoiavad nad elus ja tutvustavad hõimukaaslastele visalt vanu rituaale, tähtpäevi, tavasid ja kombeid.

   Lendav Kotkas võib pajatada lõputult oma hõimu pärimusi ja muistendeid, kõnelda lugusid oma rahva minevikust, kommetest ja elu põhimõtetest. Tema lood on köitvad ja värvikad. Kahtlemata on ta suurepärane kõneleja. Ajuti meenutas ta mulle mõnda tuttavat eesti külameest, kelle jutus ja olekus samasugust sügavat rahvatarkust ja elutundmist. Õppisin temalt palju. Näiteks ka seda, et tänapäeva indiaanijuhile külla minnes ei tohi mingil juhul kinkida vägijooki, kuid tasub kaasa võtta ohtralt tubakat. Valge mehe tulivesi on aegade jooksul indiaanlastele nii määratult kurja teinud, et temasugused mehed keelduvad seda suu sisse võtmast. Kuid tubakas kulub marjaks ära rituaalivahendina. Tubakat heidetakse lõkkesuitsu paljude rituaalide käigus, piibutseremooniatel vajatakse seda piibu toppimiseks.

   Pärast seda, kui Lendav Kotkas oli meiega lõpule viinud püstkoja tseremoonia, kinkis ta mu pojale särgi. See oli pärit tohono o’odami noormeeste hõimupäevadelt, mida ta igal aastal korraldab. Särgi seljale oli kirjutatud Ba’ag S – hemu Da’ . Tema hõimu keeles tähendab see Valmistades kotkaid ette lennuks. Aimasin selles lauses hõimujuhi üht peamist pürgimust. Hõimu noored peavad tuule tiibadesse saama mineviku tarkustele toetudes. Tohono o’odami hõimu, nagu teistegi indiaanihõimude tuleviku võti peitub vanades pärimustes ja eluvaadetes. Neid elusana hoides on lootust püsima jääda ka üha kiiremini muutuvas maailmas.

   HENDRIK RELVE (1948) on metsabioloogist rännumees.