Horisondi logo
<< | Arhiiv | Lingid | Tellimine | Impressum | e-post
Horisont 4/2001
Päike lülitatakse ööseks välja!
Eve Kikas

   Tänapäeva laste ettekujutused Maast, öö ja päeva ning aastaaegade vaheldumisest

   “Horisont” on ikka kirjutanud astronoomia-alastest teooriatest ja nende arengust ajaloos. Ettekujutuste muutumine on olnud raske, pikaajaline ja vahel revolutsiooniline protsess, mis on ohvreidki nõudnud. Astronoomiliste nähtuste mõtestamise raskust põhjustab osaliselt asjaolu, et igapäevaelus nähtav ei viita ei Maa sfäärilisele kujule ega liikumisele. Niisiis on otseselt nähtava ja teoreetilise mudeli vahel suured vastuolud. Uute ideede tekkimiseks ja kinnistumiseks (nende tõestamiseks) oli vaja võimsaid füüsikalisi aparaate, mis muudaksid silmale otseselt nähtamatu nähtavaks. Oli aga vaja ka matemaatika ja füüsika arengut, et tuletada teooriaid, mis omakorda muudaksid “nähtavaks” veel suuremad kaugused.

   Täna õpetatakse nüüdisaegseid teadusteooriaid (vahel küll lihtsustatult ja vahel ka mitte kõige nüüdisaegsemaid) koolis. Õpilaste raskused loodusteaduste õppimisel on üldteada, aga need on mõistetavad, sest lapsed peavad suhteliselt lühikese ajaga omandama teadmised, mille avastamiseks ja süstematiseerimiseks kulus teadlastel sajandeid. Astronoomiliste nähtuste (nt. aastaaegade vaheldumine) mõistmiseks peab olema eelteadmisi nii astronoomiast kui ka mitmest teisest füüsika valdkonnast (nt. optika, valguse liikumine). Pole siis ime, et õpilastel on raske omandada teaduslikku maailmapilti ning tihti ei valda teemat ka täiskasvanud. Osaliselt on kehvad teadmised ja vildakad arusaamad põhjustatud õpetuse iseärasustest (õpetajakeskne õpetamine, rõhk faktide päheõppimisel, vähe aega aruteludeks), kuid teisalt tingivad seda tavamõisted, mis arenevad juba väikestel lastel.

   Lausa tavateooriad!

   Just tavamõistete osas on psühholoogide ettekujutused viimase paarikümne aasta jooksul oluliselt muutunud. Kuidas lapsed omandavad teadmisi erinevate nähtuste kohta? Kuidas mõjutab nende edasist arengut kooliõpetus? Uurimustest on selgunud, et laste ettekujutused loodusnähtustest pole sugugi nii fragmentaarsed ja pinnapealsed, kui varem arvati. Vastupidi – nende teadmised on niivõrd integreeritud, et paljud uurijad käsitlevad neid (tava)teooriatena. Lapsed tuletavad oma teadmised välismaailma vaadeldes ja täiskasvanute seletustele tuginedes ning just tavateooriad võimaldavad lastel nähtusi interpreteerida, enda jaoks mõtestada ja igapäevaseid mõistlikke järeldusi teha. Lapsed ise oma teooriaid ei teadvusta. Samas erinevad tavaseletused oluliselt nüüdisaegsetest teaduslikest seisukohtadest ning sarnanevad mõnevõrra ajalooliselt varasematele teooriatele.

   Koolis õpetatakse infot, mis on sageli vastuolus tavaelus kogetuga. Lapsed mõtestavad saadava info oma tavaettekujutuste baasil. Õppimise tulemusena arenevad nn. sünteetilised ettekujutused, kus on kummalisel viisil segatud kooli- ja tavateadmine. Neid sünteetilisi ettekujutusi on täiskasvanutel raske avastada, sest neid maskeerivad õpetatud terminid.

   Me näeme, et Päike liigub!

   Astronoomia on valdkond, mille kohta käivaid laste tavaettekujutusi on väga palju uuritud. Meelisteemade hulka kuuluvadki laste arusaamad Maast (kujust, külgetõmbejõust), öö ja päeva ning aastaaegade vaheldumisest. Miks on see temaatika nii populaarne? Esiteks – need on nähtused-mõisted, mida me kõik, ka lapsed, päevast päeva näeme ja millele seletusi otsime. Igal rahval on oma muistendid-muinasjutud nende muutuste seletamiseks-kirjeldamiseks, samuti oma keelekasutus. Näiteks ütlevad eesti emad õhtuti lastele: “Mine nüüd ilusti magama, päike on juba magama läinud!” Inglased aga sellist väljendit ei kasuta. Eesti keeles viitab sõna maakera Maa ümmargusele kujule, ingliskeelne Earth aga mitte.

   Samas on nüüdisaegsed seletused ilmselges vastuolus sellega, mida me näeme, ning ka sellega, kuidas seletavad muutusi müüdid-muinasjutud ja varasemad teooriad. Me oleme veendunud, et kõik asjad kukuvad alla, aga õpime, et Maa on ümmargune ja teisel pool maakera peaksid asjad kukkuma üles. Me näeme, et Päike liigub, aga õpime koolis, et Päike on Päikesesüsteemi keskpunkt ja liiguvad hoopis planeedid, kaasa arvatud Maa. Seega me liigume, sest elame Maa peal, kuid ei tunne seda liikumist. Tegelikult on küll nüüdisaja teaduse seisukohalt üsna ükskõik, kas öelda, et Maa liigub ümber Päikese või vastupidi. Samas – seletuse kerguse seisukohalt tuleb eelistada esimest varianti, ning just seda koolis õpetatakse. Niisiis õpetatakse koolis vastupidist sellele, mida lapsed kogevad. See on olukord, mil muutust mõistetes ja tavateoorias on äärmiselt raske saavutada.

   Maa mudel

   Varaseima ettekujutuse järgi käsitleti Maad kui lamedat ja Universumi keskmes asuvat objekti. Niisugune arusaam oli levinud nii vanas Egiptuses, Sumeris, Kreekas kui Indias. Aristoteles tõi välja mitmeid argumente (Põhjanaela asukoht, kuuvarjutused) kerakujulise Maa kasuks. Lõpuni väljatöötatud teooria esitas Ptolemaios teoses “Almagest” (“Suurim ehitus”). Ptolemaiose arvates oli Maa kera, mis on paigal ja asub Universumi keskpunktis. Koperniku revolutsiooniline käsitlus säilitas ettekujutuse kerakujulisest Maast, kuid muutis ettekujutust liikumistest: tema teooria kohaselt liigub Maa ümber Päikese, seega pole see enam liikumatu, samuti mitte kõiksuse keskpunkt.

   Ka lapsed alustavad mõistete loomist sellest, mida näevad ja kogevad. Toetudes kogemusele ja nähtule, loovad väikelapsed mudeli tasapinnaliselt Maast, kus inimesed elavad. Kõik toetamata esemed kukuvad selle lapiku Maa poole, seega on üles-alla suund ruumis üheselt fikseeritud. Nii arvati ka vanas Egiptuses, Sumeris, Kreekas ja Indias. Enamasti mõtlevad lapsed, et Maa on ka lõplik, st. kui minna edasi, jõuame kunagi Maa äärele, kust võib alla kukkuda. Kõik seda siiski ei väida – seega võib arvata, et mõned mõtlevad Maast kui lõpmatust. Lapsed teavad ka, et kõik ülesvisatud asjad kukuvad alla, milles samuti avaldub fikseeritud ühene üles-alla suund. Nad väidavad, et kehad kukuvad alla sellepärast, et nad on rasked.

   Kui lapsed kuulevad, et Maa on ümmargune, on neil suuri raskusi selle info interpreteerimisega. Ühelt poolt nad ise seda ei näe, teiselt poolt on nad veendunud, et täiskasvanutel – eriti õpetajatel – on õigus. Kujust iseenesest võiks ju veel aru saada, aga eriliselt raske on mõista, kuidas inimesed teisel pool maakera alla ei kuku. See tuleneb sügavalt juurdunud uskumusest, et üles-alla suund ruumis on üheselt fikseeritud. Tulemusena sünteesivad lapsed vastuolulise info uueks mudeliks, mida nimetatakse sünteetiliseks (hariduspsühholoogia-alases kirjanduses ka väärmõisteks). See on kompromiss, kus teaduslik, koolisõpetatav info sobitatakse enda tavateooriasse.

   Erinevates kultuurides (USA keskklass, Kreeka, Samoa, India) läbi viidud uurimuste käigus on leitud lastel erinevaid sünteetilisi mudeleid. Joonisel 1 on toodud USA keskklassi ja Kreeka laste mudelid. Mõned lapsed arvavad, et on kaks Maad: üks, millel me elame ja teine, mis on planeedina taevas. Teised kujutavad ette, et inimesed elavad ümmarguse Maa sees tasasel pinnal, taevavõlv paikneb aga maapinna kohal, moodustades sfääri ülemise osa. Osa lapsi arvab, et inimesed elavad lapiku kera ülemisel poolel. Sellised mudelid võimaldavad säilitada ettekujutuse fikseeritud üles-alla suunast. Selgus ka, et sünteetilised mudelid on kultuurispetsiifilised. Näiteks on India lastel leitud Maa mentaalse mudelina lame kettakujuline Maa, mida toetab ookean, ning Samoa lastel rõngakujulise Maa mudel. Neis mudelites avalduvad vastavates kultuurides levinud kosmoloogilised teooriad, mida lapsed koolisõpitud teadmisega seostada püüavad.

   Eesti laste Maa

   Sünteetilisi ettekujutusi oleme leidnud ka eesti lastel, kuid siingi on teatud erinevusi varasemate töödega võrreldes. Võib ainult oletada, et keelekasutuse iseärasuse tõttu (termin maakera, milles on sees viide sfääri kujule) on valdavad kerakujulise Maa mudelid. Samas ei tähenda see, et lapsed saaksid aru üles-alla suuna suhtelisusest ja gravitatsioonijõust, mis tõmbab esemeid Maa keskpunkti suunas. Lapsed usuvad pigem, et inimesed elavad maakera ülemisel poolkeral. Joonisel 2 (a,b) on toodud näited 5–9-aastaste eesti laste tüüpilistest joonistustest. Lapsed joonistavad ümmarguse maakera, kuid inimesi ja pilvi joondavad absoluutses üles-alla suunas. Mõned eesti lapsed aga on kujutanud inimesi elavat kera seesmisel alumisel poolel (vt. joonis 2c) – sellist mudelit pole varem leitud. Duaalse Maa kirjelduse esitas vaid üks 7-aastane poiss, kes väitis, et on kaks Maad: lame, millel me elame, ja ümmargune, millele lame Maa toetub.

   Inglismaal ja USA-s on Maa sünteetilisi mudeleid leitud ka täiskasvanutel, sealhulgas õpetajatel. Enamikul õpilastest areneb põhikoolis siiski ettekujutus ümmargusest Maast, kus on võimalik elada ja mitte alla kukkuda, ning gravitatsioonist kui jõust, mis tõmbab Maa keskpunkti suunas. Palju suuremates raskustes ollakse ööpäeva, eriti aga aastaaegade vaheldumise mõistmisega.

   Miks Päikest öösel näha ei ole?

   Öö ja päeva vaheldumist on aegade jooksul seletatud Päikesega, kuid peamiselt seoses küsimusega, kuhu Päike öösel läheb. Probleem oli siin ilmselt selles, et lõpmatu Maa alla ei saanud Päike minna. Hiina kosmoloogia kohaselt oli Maa lame ja ruudukujuline, Päike liikus öösel teistele maadele. Indias levinud vaadete kohaselt keeras Päike ööseks Maa poole oma tumeda külje. Sumerid uskusid, et Maa on kettakujuline, Päike läheb aga loojudes Maa alla. Alates Aristotelesest ja Ptolemaiosest usuti Kreekas, et Maa on sfäärikujuline ja selle ümber liiguvad teised taevakehad, ka Päike. Ööpäeva vaheldumist seletati Päikese tiirlemisega ümber Maa.

   Aastaaegade vaheldumist seletatakse erinevates kultuurides erinevalt juba seetõttu, et vastavad muutused looduses sõltuvad suuresti sellest, kus maakera punktis elatakse. Teaduslik seletus temperatuurierinevustest on üpris keeruline: selle mõistmine nõuab eelteadmisi mitte ainult Päikesesüsteemi ehitusest, vaid ka optikast.

   Ka laps otsib põhjusi, miks Päikest öösel näha ei ole. Tavakogemus ütleb, et kui mingit asja ei ole näha, peab mõni muu asi selle ees olema. Väikesed lapsed arvavadki, et Päike läheb ööseks Kuu, pilvede, atmosfääri või ka mägede taha või siis teistele maadele. Mõned loovad analoogia lambivalgusega: Päike lülitatakse ööseks välja. Ööpäeva vaheldumise tavaseletused on kooskõlas algse Maa mudeliga, mis näitab, et laste ettekujutused on tõesti integreeritud. Lapsed, kelle arvates Maa on lame, seostavad ööpäeva vaheldumist Päikese ja Kuu, mitte Maa liikumisega. Olles koolis õppinud, et Maa liigub (pöörleb ja tiirleb), loovad lapsed uusi, kuid tihti just sünteetilisi seletusi.

   Päike väsib talvel

   Millised on eesti laste ettekujutused enne seda, kui vastavat teemat on koolis õpitud? Aastaaegade vaheldumise tavaseletusedki toetuvad sellele, mida laps näeb ja kogeb. Osa väikesi lapsi ei seosta külmenemist Päikesega, vaid lume ja tuultega – talvel on külmem kui suvel, sest siis sajab lund. Kuid paljud arvavad siiski, et temperatuur on mingil viisil seotud Päikesega. Mõni näiteks oletab, et Päike väsib talvel ära ja ei jõua nii palju soojendada kui suvel. Teised väidavad, et talvel on Päikese ees pilved ja seetõttu ei saa Päike sooja anda.

   Koolis õpitu põhjal (Päike on kuum taevakeha, Maa ehitus, liikumine Päikesesüsteemis) arenevad sünteetilised seletused. Mõned põhjendavad talve külmust sellega, et Päikese ja Maa vahele liigub külm planeet. Enamlevinud on aga nn. kauguseteooria, mis seletab temperatuurierinevusi Päikese ja Maa vahelise kauguse muutumisega. Täpsemalt on võimalikud kaks varianti: 1) talvel on Maa liikunud Päikesest kaugemale, ja 2) talvel on see Maa koht, kus meie elame, Päikesest kaugemal kui suvel. Teooria on tuletatud analoogiast ahju (radiaatori jne.) kui soojusallikaga, mille läheduses on soe ja millest eemaldudes läheb järjest külmemaks. Inglismaal ja USA-s läbi viidud uurimustest on selgunud, et ka paljud tulevased õpetajad (st. õpetajaks õppijad) kasutavad aastaaegade vaheldumise põhjendamisel ühte või teist varianti kauguseteooriast.

   Eesti õpilaste ettekujutused ööpäeva ja aastaaegade vaheldumisest

   Aastatel 1991–1996 uuriti Eestis koolilaste arusaamist astronoomia-alastest mõistetest, kaasaarvatud öö ja päeva ning aastaaegade vaheldumisest.*

   Teemade käsitlemine õpikutes ja tunnis. Tuleb rõhutada, et uurimused on läbi viidud ajal, mil eesti põhikoolis õpiti Päikesesüsteemi ehitust, ööpäeva ja aastaaegade vaheldumist ainult 5. klassis ühe õpiku ja ühe töövihiku järgi. Seega olid kõik uurimuses osalenud õpilased õppinud samast raamatust. Vanemates klassides teemat otseselt ei käsitletud, kaudselt tehti seda siiski maateaduse tundides seoses kliima õppimisega 7. klassis.

   Õpikuid analüüsides selgus, et rõhk on pandud terminite õpetamisele. Raamatus kirjeldatav ei arvestanud laste tavateadmistega, domineeris traditsiooniline õpetajakeskne õpetamismetoodika: õpetaja jutustas ümber raamatu teksti, õpilased pidid vastama konkreetsetele faktiküsimustele. Just niimoodi õpetati teemat vaadeldud klassis ning kuna selline õpetus tugineb oluliselt õpikule, jätsime hilisemas uurimuses klassivaatluse ära ja toetusime analüüsis vaid õpikule.

   Tavaseletused. Küsitlesime 3. klassi lapsi seetõttu, et teada saada eesti laste tavaseletusi öö ja päeva ning aastaaegade vaheldumise kohta. Lapsed esitasid valdavalt kahte tüüpi põhjendusi. Esiteks seletati muutusi inimesekeskselt: öö peab olema, sest siis saame puhata; talvel me suusatame, suvel aga ujume; talvel saavad lilled puhata. Kuid nii nagu eelnevalt tutvustatud uurimustes, seostasid paljud lapsed muutusi Päikesega: Päike läheb öösel puhkama teisele maale; Päike kaob ööseks ära; Päikesel on talvel vähe jõudu. Aastaaegade vaheldumist põhjendati ka külma lumega.

   Verbalismid ja sünteetilised seletused. Varasemad uurimused on näidanud, et õpetajakeskse õpetuse korral teavad õpilased tavaliselt hästi mõningaid fakte (mida on olnud sunnitud pähe õppima), kuid võib juhtuda, et nad ei saa teemast sisuliselt aru. Selle tulemusena ka algsed head faktiteadmised hiljem ununevad, kuna neid ei integreerita eelnevasse teadmiste süsteemi.

   Esti lapsi uurides selguski, et kaks kuud pärast õppimist mäletasid õpilased väga hästi nii terminite (telg, orbiit, ekvaator) definitsioone kui oskasid ka seletada, miks vahelduvad öö ja päev ning aastaajad. Nad püüdsid anda selgitusi võimalikult täpselt õpiku sõnadega ja tihti see õnnestuski. Ka ristlõikelises uurimuses anti täpseid õpikuvastuseid just 5. klassis. Äsjaõpitu mõju avaldus ka teisiti. Nagu mainisin, käsitleti 7. klassis maakera kliimat – sõltuvalt asendist maakeral on erinevates kliimavööndites asuvates riikides teatavasti kliima erinev. Küsimusele “Miks on talvel külmem kui suvel?” vastasid just mitmed 7. klassi õpilased sellepärast, et me elame sellises kliimavööndis; sellepärast, et meie kliima on niisugune. Neid vastuseid ei antud ei varem ega hiljem. Seega võib oletada, et tegemist on järjekordse fragmentaarse faktiteadmisega, mis varsti ununeb. Keegi neist lastest ei põhjendanud, miks meie kliimavööndis kliima just niisugune on.

   Neli aastat pärast teema õppimist oli pilt kardinaalselt muutunud. Loomulikult ei saanud õpilased enam mäletada õpitut, seega pidid nad kasutama just omaenda teadmisi. Nad meenutasid fakte ja püüdsid leida seoseid, et põhjendused oleksid veenvamad. Siin selgubki, mida õpilased on mõistnud, kuidas nad on koolisõpitavat omaenda varasemate teadmiste ja kogemustega integreerinud. Ootamatult alustasid just 9. klassi õpilased lapselike tavaseletustega: öö ja päev vahelduvad, sest me peame puhkama; talvel on külm, sest puhub külm põhjatuul. Mõni laps sellistest põhjendustest kaugemale ei jõudnudki. Teised suutsid siiski meenutada, et mõlemad muutused on seotud Maa ja Päikese liikumisega. Kuid valdavalt väideti, et liigub Päike, mitte Maa.

   Näide ühest intervjuust illustreerib laste raskusi:

   Intervjueerija: Katsu seletada, miks vahelduvad öö ja päev!

   Õpilane: Et öösel on pime ja päeval valge.

   Intervjueerija: Jah, aga seleta, millest see tingitud on!

   Õpilane: Et muidu me väsime ära.

   Intervjueerija: Jah, aga kas muid põhjusi ka on?

   Õpilane: Mmmm... et Päike liigub ümber Maa.

   Intervjueerija: Ahah, katsu seda natuke täpsemalt seletada – kuidas Päikese liikumine põhjustab öö ja päeva vaheldumist?

   Õpilane: Noh Päike liigub ja .... ei tea .... oli see Päike või Maa, mis liikus.

   Intervjueerija: Kas sa arvad, et Maa liigub ümber Päikese? Katsu seletada, kuidas see põhjustab öö ja päeva vaheldumist?

   Õpilane: Noh, et Maa liigub... ei tea, ikka Päike liigub... ma ei mäleta, me õppisime seda nii kaua aega tagasi.

   Seega õppisid lapsed tõesti üksikuid fakte, mida mõnda aega mäletasid ja siis unustasid. Kuna teadmisi kontrollitakse just vahetult pärast teema läbimist, võib jääda illusoorne mulje, et õpilased on nähtustest aru saanud. Tegelikult on need verbalismid, mis hiljem meenutatuna annavad aluse sünteetilistele seletustele. Kõigis klassides leidus ka lapsi, kes põhjendasid ööpäeva vaheldumist kas Maa tiirlemisega ümber Päikese või Päikese tiirlemisega ümber Maa (vt tabel).

   Kauguseteooria aastaaegade vaheldumise põhjendamiseks. Ka eesti õpilased kasutasid suviste ja talviste temperatuurierinevuste põhjendamiseks kauguseteooriat. Lisaks näitasime, et selle teooria kujunemisele aitab kaasa õpikus esitatud joonis, kus Maa orbiiti on kujutatud väljavenitatud ellipsina. Ristlõikelise kujutamise korral peaks joonisel ellipsi lühema ja pikema telje vahe olema 1 mm. Õpikus kujutatakse orbiiti kaldlõikes seetõttu, et oleks võimalik näidata Maa telje kallakut Päikese suhtes, mis tõesti aastaaegade vaheldumise seletamisel on oluline. Kuna seda aga lastele eraldi ei rõhutata, interpreteerivad nad joonist omamoodi. Kauguseteooriat kasutataksegi alates 5. klassist, st alles pärast õppimist.

   Teises ristlõikelises uurimuses andsime nelikutele valida, missugune on nende arvates õigeim Maa orbiit ja Päikese asend selle suhtes (vt joonis 3). Grupid pidid jõudma ühisele vastusele, seega oli igaüks sunnitud oma valikut põhjendama. Kuigi orbiiti a valiti palju, oli ainuke põhjendus õpikus oli nii joonistatud. Ringkujulist orbiiti (b) põhjendati teoreetiliselt. Näiteks esitas üks 7. klassi tüdruk järgmise põhjenduse: Kui Päike on ümmargune ja igast suunast ühesugune, siis peab ta Maad ka igalt poolt ühesuguselt enda poole tõmbama, siis peab aga orbiit olema ümmargune. Orbiite c ja d põhjendati eeldatult kauguseteooriaga: Maa peab suvel olema Päikesele lähemal, muidu ei saa seal soojem olla.

   Olles toetunud õpikule ja valinud orbiidi 3a, olid õpilased järgmise raskuse ees: kuidas põhjendada, missuguses orbiidi punktis on Eestis talv ja missuguses suvi. Osades gruppides joonistati koheselt Maa suveks alumisse punkti ja talveks näiteks vasakpoolsesse, mis viitabki sellele, et niisugune illustratsioon soodustab kauguseteooriat. Varsti õpilased avastasid, et Maid saab liiga palju: kõik mäletasid, et Maa teeb Päikese ümber tiiru ühe aastaga. Seejärel vlis osa gruppe uue orbiidi – c, teised aga mõtlesid välja erinevaid seletusi (vt tabelist harva toodud seletused). Aeg-ajalt õpilased ohkasid ja väitsid: me ei peagi seda teadma, sest õppisime seda ammu, see on nii keeruline, miks meile seda ei õpetatud, me ei ole eriklassist jne.

   Lapsed toetuvad maailmanähtuste mõtestamisel omaenda kogemusele, kuid ka keel ja kultuur mõjutavad seda arengut väga oluliselt. Loodusteaduste õppimisel on lapsed suurtes raskustes ka seetõttu, et kogevad seda, mida aastasadu tagasi elanud inimesed, kuid õpivad (juba enne kooli, täpsemalt aga koolis) sajanditepikkuse teoreetilise ja empiirilise uurimuse tulemust – kaasaegset teoreetilist teadmist. Nagu nägime, on nende kahe maailma kokkuviimine vahel üpriski raske.

   


   *Eestis läbi viidud uurimustes osalenud õpilased ja protseduur

   Longituudne uurimus
Osalejad: 20 õpilast (10 tüdrukut, 10 poissi) tavalisest linnakoolist, 5.ja 9. klassist. Protseduur: kooliõpikute analüüs, tundide vaatlus, intervjuud õpilastega kaks kuud pärast teema õppimist koolis (5. klass) ja neli aastat hiljem (9. klass).

   Ristlõikeline uurimus I
Osalejad: 252 õpilast (46 kolmanda, 75 viienda, 52 seitsmenda ja 79 üheksanda klassi last; neist 137 tüdrukut ja 115 poissi) neljast tavalisest linnakoolist. Protseduur: kirjalik küsitlus.

   Ristlõikeline uurimus II
Osalejad: 56 kolmanda, viienda, seitsmenda ja üheksanda klassi õpilast, igast klassist 16 last, pooled neist poisid. Õpilased olid valitud eelmisest valimist. Protseduur: sama klassi samasoolistest õpilastest moodustati neljaliikmelised grupid. Kaks gruppi kuuluvatest lastest olid andnud eelnevas testis kirjeldavaid vastuseid, kaks täpseid vastuseid. Nelikud arutlesid teemal “Miks on talvel külmem kui suvel?”

   


   Tabel. Eesti laste vastuseid küsimusele “Miks on talvel külmem kui suvel?”

   Levinud seletused

   Talvel on Päike Maast kaugemal.

   Talvel on Päike Maale lähemal (sest Päike on madalamal ja paistab olevat lähemal).

   Talvel käib Päike väiksema kaarega.

   Talvel käib Päike aeglasemalt (sest tal on vähem jõudu).

   Talvel käib Päike kiiremini (sest ta paistab vähem aega).

   Talvel on Päike nurga taga.

   Talvel ei jõua Päike nii palju soojendada.

   Talvel on päikesekiired kaldu.

   Me elame sellises kliimavööndis.

   Me elame parasvöötmes ja Päike ei jõua meile väga lähedale.

   Päike paistab kord Maa alt, kord Maa pealt.

   Talvel on lumi, jää ja tuuled.

   Maa on kaldu, telg on viltu.

   Harva toodud seletused

   Päike kaldub suvel orbiidist kõrvale.

   Planeedid jäävad talvel Päikese ja Maa vahele ja päikesekiired ei jõua Maale.

   Nii nagu põhjatuuled on külmad, on Päikese ühe poole kiired soojemad kui teise poole omad. Talvel jõuavad meieni külmad kiired.

   Talvel on Päikesel vähem kiiri.

   Talvel on Päike külmem.

   Talvel on lumi maas, lumi on valge, aga Päikesele meeldivad tumedad asjad.

   EVE KIKAS
on psühholoog, Tartu ülikooli õppejõud.

Viimati uuendatud 6. juuni 2003