Horisondi logo
<< | Arhiiv | Lingid | Tellimine | Impressum | e-post
Horisont 1/2001
Muinasaja kella kruttides
Jüri Peets

   Viimasel ajal on märgata ootamatult suurt sebimist muinasteaduse ja muinasaja ümber. Sensatsiooni tekitasid nii väidetavalt Eesti vanima muinasasula avastamine Pärnumaal Reiu jõe suudme lähedal (Lodja) kui ka 19. sajandi lõpul Puurmani lähedalt leitud kahe mammutihamba üllatavalt noored dateeringud.

   Ajalehtedes, ajakirjades ja internetis ilmus kümneid teemakohaseid artikleid ja arvamusavaldusi. Nii "lodjamammuti" sensatsiooni kui ka sellest sündinud ebakompetentse müra lähtekoht on üks - leidude vanuse määramine ehk dateerimine ja saadud tulemuste kahjuks mitte alati korrektne interpreteerimine. Meedia hambusse sattunult hakkasid lugupeetud kolleegide Aivar Kriiska ja Lembi Lõugase poolt algselt esitatud arvamusavaldused ja faktid elama oma elu ning muutusid üldsuse jaoks mõneti desorienteerivaks. Nii näiteks olid 29. oktoobri saate "Hommikutelevisioon" reporteri suu läbi meie vanimad asulad muutunud juba 12 000 aastat vanaks, Tallinna Pedagoogilise Ülikooli üliõpilased usuvad oma Eesti esiajalugu puudutavates arvestustöödes, et mammut oli tähtis lihaloom ning tema võhad tööriistade materjal jne. Selle põhjuseks on tõsiasi, et keskmisele mittespetsialistist kodanikule jääb meelde eelkõige "tõeline uudis" ehk nagu ütleb oma "Pisiblufi käsiraamatus" Paul Bahn: Kuna väga vähesed kainelt esitatud avastused ei tekita keskmises televaatajas või kõmulehelugejas enamat laiast haigutusest, peab neid riietama blufirõivastesse: esimene, vanim, suurim kõige paremini säilinud… Loodetavasti teeb aeg ja lisanduv teave oma töö ning sensatsioonist saab heas mõttes "laia haigutust tekitav" tõsiasi.

   Ettekujutused jäävad kitsaks

   Muinasaega mõõtvateks "kelladeks" on mitmesugused dateerimismeetodid. Alates arheoloogiateaduse tekkimisest (19. sajandi esimene pool) kuni tänaseni on üheks põhiliseks probleemiks olnud muististe dateerimine. Arheoloogia algpäevil oli asi lihtne - kõik maa seest leitu tuli paigutada kuude või seitsmesse aastatuhandesse, mis lahutas toonaseid uurijaid maailma loomisest. Sinna pidid ära mahtuma nii mammutid ja ninasarvikud, kelle luid siin-seal leiti, Egiptuse hiilgus ja langus, Rooma impeerium kui Karl Suur. Sellest ajast on arheoloogia terminoloogias veel tänaseni kasutusel termin kelt ehk keldi kirves lihvitud kivikirve tähenduses. Nimelt omistati need Euroopas rauaaja alguses ilma teinud keldi elanikkonnale, keda, erinevalt tsiviliseeritud roomlastest, peeti barbariteks, kellele kivikirves just paras. Muid võimalusi ei osatud näha.

   Õige pea tegi aga erakollektsioonidesse ja muuseumidesse kogunenud materjal oma korrektuuri. Senine "ühekihiline" ettekujutus muinasajast jäi kitsaks ning sundis taas pöörama pilgu antiigist pärineva kivi-, pronksi- ja rauaajastu ideele, mis taani arheoloogi Christian J. Thomseni poolt 1819. aastal praktikasse juurutatult püsib põhimõtteliselt tänapäevani. Kiviaeg ise on jagunenud veel kolmeks - vanem, keskmine ja noorem, millest esimene hõlmab inimajaloost (ligi 2 miljonit aastat) lõviosa. Võrdlemise ja eraldamise teel jõuti kolmeperioodisüsteemini. Kui siis võrdlusmeetodit hakkas toetama geoloogiast üle võetud stratigraafia (üheaegselt eseme materjali ja kujuga hakati tähele panema ka nende paiknemist maapinna kihtides) ning Oscar Monteliuse pool sõnastatud ja ellurakendatud tüpoloogiline printsiip, oli arheoloogia omandanud uue tõhusa relva võitluses aja saladustega.

   Need meetodid ja printsiibid koos klassikalise arheoloogia edusammude, egiptuse hieroglüüfide ja kiilkirja deshifreerimise ning antiik- ja keskaja kirjalike allikate üha laiema kasutamisega kaevamistel leitu interpreteerimisel võimaldasid luua muististe ja muinasesemete suhtelise kronoloogia, st. oli võimalik määrata leidude ja leiukomplekside vanust üksteise suhtes. Probleemiks jäi nende absoluutne dateerimine, mis tähendab nende vanuse määramist alates tänapäevast.

   Esimeseks loodusteaduslikuks meetodiks, mis võis anda vastuse sellele küsimusele, oli paleomagnetismi (ka arheomagnetismi) meetod, mida katsetati veidi enam kui 100 aastat tagasi geoloogiliste sündmuste dateerimiseks. Meetod põhineb mineviku ja tänapäevase Maa magnetvälja erinevuste võrdlemisel. Kõrgel temperatuuril kaotavad rauasisaldusega osakesed mineraalides, sh. savis oma magnetilisuse. Jahtudes orienteeruvad nad vastavalt Maa magnetväljale ning omandavad ka selle hetke väljatugevuse. See nn. jääkmagnetism on väga püsiv. Uuritava proovi taaskuumutamisel ja jahutamisel on võimalik määrata erinevus mineviku ja tänapäevase magnetvälja vahel. Teades välja muutumist ajas, on võimalik proovi dateerida, eeldusel muidugi, et selle orientatsioon on fikseeritud in situ. Arheoloogias kasutas seda esmakordselt itaalia teadlane G. Folgheraiter, kes avaldas 1896. aastal artikli etruski vaaside dateerimisest uue meetodi abil. Tänapäeval pakub see, tänu isotoopdateerimismeetodite arengule, suuresti küll vaid teadusajaloolist huvi.

   Radioaktiivne kell

   Praeguseks on välja töötatud ja katsetatud enam kui paarikümmmet erinevat "minevikukella". Tähtsaim nendest on radioaktiivse süsiniku meetod. Radioaktiivne süsinik (C14, poolestusaeg 5570 aastat, joonis 1) tekib maa atmosfääri ülemistes kihtides, kus kosmilise kiirguse neutronid (1) "löövad" lämmastiku aatomist välja prootoni ehk vesiniku aatomi tuuma (2). Selle reageerimisel hapnikuga moodustub süsihappegaas, milles tavalise süsiniku aatomi (massiarv 12) asemel on radioaktiivne süsinik (massiarv 14). See seguneb atmosfääri alumistes kihtides tavalise süsihappegaasiga ja osaleb koos sellega süsinikuringes - taimedes tekib päikeseenergia toimel orgaaniline aine (fotosüntees), mis satub kõigisse taimtoidulistesse ja edasi juba nendest toituvaisse organismidesse (3, 4). Selgroogsete puhul ladestub süsinik peamiselt luudes, kasvavates puudes aga selle viimase aasta kasvukihis, nn. aastarõngas. Sisemistesse kihtidesse seda enam ei sattu.

   Organismide surmaga lakkab süsiniku ladestumine ja hakkab tiksuma "radioaktiivne kell", mis mõõdab radioaktiivse süsiniku vähenemist orgaanilises aines (5). Lähtudes C14 poolestusajast on tuletatud nn. süsinikuaasta, mis näitab radioaktiivse süsiniku hulka, mille võrra väheneb selle kogus mingis massiühikus süsinikus (näiteks 1 g) aasta jooksul. Seega on süsinikuaasta konstantne suurus, ei suurem ega väiksem. Objekti vanuse määramisel mõõdetakse kiirguse intensiivsust, mis väheneb 80 aasta jooksul umbes 1 protsendi võrra. Vastavalt uuritavas objektis mõõdetud kiirguse intensiivsusele on võimalik määrata teatud vea piires selle vanus aastates.

   "Lõputa puud"

   Kõik näis korras olevat ja 1947. aastal uue dateerimismeetodi esitanud W. F. Libby avastus krooniti 1960. aastal Nobeli preemiaga. Ometi hakkas just sellel ajal ilmuma publikatsioone, mis seadsid tolle teadusmaailmas juba oma koha leidnud minevikutunnetamise võimaluse kahtluse alla. Segaduse põhjustasid edusammud teise absoluutse dateerimismeetodi arengus. Selleks oli aastarõngasdateerimine ehk dendrokronoloogia, mis põhineb puude aastaste kasvukihtide ehk aastarõngaste loendamisel alates puu kasvama hakkamisest kuni tema langetamise aastani (koorealune kiht). Aastarõngad loetakse ja mõõdetakse uuritavast tüvest saetud kettalt või spetsiaalse õõnespuuriga võetud umbes 0,5 cm jämeduselt südamikult. Kuna aastarõngad on erineva laiusega, on võimalik leida nende kattumisalad varem langetatud puude aastaringidega (overlapping). Selleks võetakse esmalt proovipalad elavatest pikaealistest puudest ja vanadest ehitusjäänustest, hiljem sobitatakse skaalasse üha kaugemasse minevikku ulatuvaid fossiilseid tüvesid. Saadud skaala piirkond, mille rõngaste laiused kattuvad uuritava puiduproovi omadega, annabki võimaluse määrata selle vanust, säilinud koorealuse kihi korral koguni puu langetamise aega ja seda aastase täpsusega!

   Kui lõunapoolsetes kuuma ja kuiva kliimaga piirkondades mõjutab aastarõngaste laiust põhiliselt sademete hulk, siis põhjapoolses metsavööndis sõltub puude kasv eelkõige vegetatsiooniaja temperatuurist. Hilise kevade ja jaheda suvega aastatel on aastarõngad kitsamad ja vastupidi. Mõnikord võis kevadel puu kasv tagasi tulnud talve tõttu koguni katkeda. Suve edenedes jätkas puu loomulikult kasvamist, aastakihti tekkis aga õhuke tume vöönd - nn. valerõngas. Kogenematu silm võib selle pahatihti täie ette võtta. Seega on aastarõngastega tüvi omamoodi meteoroloogiliseks atlaseks, mille abil on võimalik kombata ka sajanditetaguste aastate hingust.

   Klimaatiliste tingimuste piirkondlikud eripärad piiravad valminud dendroskaalade kasutusvõimalusi laiemas maastaabis. Seetõttu on näiteks Soomes koostatud seitsme erineva piirkonna aastarõngasarjad. Eestis on enamvähem kasutuskõlblikud skaalad olemas Tallinna ja mingil määral ka Tartu kohta. Kui näiteks Soome ja Loode-Vene (Novgorod, Pihkva) aastarõngasarjad ei ületa oluliselt keskaja künnist, on Kesk-Euroopas (tänu Saksamaa soodest leitud tammetüvede "kokkupanekule") praeguseks saadud juba enam kui 10 000 aasta taha ulatuvad pidevad read, mida kujundlikult võiks nimetada "lõputa puuks".

   Vastuolud

   Dendrokronoloogia täpsus tekitas kiusatuse radiosüsinikmeetodi kontrollimiseks. Selleks eraldati "lõputa puu" aastarõngad ja nende kiirgusintensiivsused mõõdeti ükshaaval (praktikas viie kaupa koos). Selgus, et radioaktiivse süsiniku ladestumine polnud aastate lõikes sugugi ühtlane, nagu oletas Libby, vaid erines oluliselt keskmisest tulemusest. Viimasel aastatuhandel oli selle kogus väiksem, kaugemas minevikus aga oluliselt suurem, mistõttu ka süsinikaastates oli objekt tunduvalt noorem, kui seda näitasid aastarõngasdateeringud.

   Vastuolust ülesaamiseks hakati uuritava objekti kiirgusintensiivsust kalibreerima puu aastarõngaste analüüsil saadud tulemustega. Nii selgitati välja aastate vahemikud, millesse sobis suurema või väiksema tõenäosusega uuritavast proovist mõõdetud kiirgusintensiivsus (nn. dendroparandus). Vastavalt sellele hakati objektide dateeringuid esitama skaalas enne ja pärast Kristuse sündi (BC ja AD), kusjuures objekti tõenäoline vanus langes vahemikku mõnest sajast kuni tuhande ja enama aastani. Seega asendati süsinikaastate näiline täpsus (näiteks +/- 50 aastat) kalibreeritud aastate usaldusväärsusega.

   Kiviaja dateerimisel on isegi tuhandeaastane tõenäosusvahemik enam-vähem rahuldav. Samas oleks näiteks Pulli asula ajastamise kuue sajandiline täpsus absurdne hilisema perioodi puhul, sest näiteks Jüriöö ülestõus (1343) ja Kurski tankilahing (1943) paikneksid sellisel juhul samas tõenäosuse kategoorias.

   Emad ja tütred

   Kuna kalibreeritud aastatel on oma suurim ja väikseim väärtus ning selles vahemikus on iga aasta ette antud tõenäosuste (68,3 või 95,4 protsenti) piires võimalik, ei saa objekti vanust esitada mingi kindla Gregoriuse kalendri aastaga, vaid vahemikuga, millesse ta võiks langeda. See aga toob kaasa ohu, et tulemusi kasutaval uurijal tekib kiusatus esitada vastavalt oma suvale kas maksimaalselt vanem või noorem tulemus stiilis "kellele meeldib ema, kellele tütar". See tendents avaldus kahjuks ka viimase aja sensatsioonides: leitud muinasasula esitati võimalikult vanana, mammutihammas aga noorena.

   Dendrokalibreeringu näiteks olgu graafik Pulli asulast (oli Lodja asula dateerimise aluseks) vanusega süsinikaastates 9600 +/- 120 aastat "enne sündmust" (BP). Viimane märge tähendab 1950. aastat, mis on võetud süsinikdateeringute lähtekohaks. Hiljem lõid tööstussaastatus ja tuumakatsetused atmosfääri looduslikud protsessid lootusetult sassi.

   Graafikult (joonis 3) saame lugeda, et 68,3 protsendise tõenäosusega pärineb proov vahemikust 9205 - 8805 BC, mis tänapäevast tagasi lugedes annaks selle vanuseks 11 205 -10 805 aastat. 95,4 protsendise tõenäosusega langeks proov vahemikku 9 250 - 8 630 BC (11 250 - 10 630). Nagu näeme on ajaline kõikumine üsna suur - üle 600 aasta (mammutihambal isegi üle 1000 aasta). Rõhutan veel kord, et etteantud tõenäosuse piires pole välistatud ükski aasta selles vahemikus. Ka kiviaja ajakülluses annab 600 aastat palju võimalusi. Näiteks isegi vaid viiekilomeetrise aastamatka puhul oleks see 3000 kilomeetrit! Pulli ja Lodja asulakohtade vahe on aga kõigest 5 kilomeetrit. Niisiis on antud juhul tegemist pigem sama seltskonna sesoonsete asulakohtadega ning seega samaaegsetega - jahi- ja kalastuspiirkonnad olid (ja on) küttidel-kaluritel väga suured.

   Vaevalt toob ka uus dateering midagi kardinaalselt uut - sõber dendroparandus silub väikesed lahknevused ilusti ära. Inimese ja mammuti kohtumisele Eestimaa pinnal (viimasele letaalsete tagajärgedega) ei osuta ükski arheoloogiline leid. Juba Kunda asula ajal fossiilne (paarkümmend tuhat aastat vana) võhakild Lammasmäelt oli aga kindlasti kõlbmatu materjal millegi asjaliku valmistamiseks.

   C14-analüüside juures tuleb alati arvestada võimalikke tehnilisi vigu (saastatus jms.), seda eriti üliväikeste proovikoguste juures, mida tänapäeval kasutatakse kiirendianalüüsis. Seetõttu on suuri proovikoguseid nõudva klassikalisel meetodil saadud tulemused alati usaldusväärsemad.

   Kas dendroparanduse ja koos sellega "laiaksvenitatud" dateeringu kasutamine teeb arheoloogia keskmisele kodanikule arusaadavamaks või ei, on raske vastata. Igal juhul võttis see aga arheoloogidelt võimaluse ainult radiosüsinikdateeringutele tuginedes seostada ühte või teist objekti ja selle erinevaid (põlengu)kihte mõne konkreetse sündmusega kroonikaraamatust.

   Rajajooni

   1836 - Christian J. Thomsen avaldab trükis oma kolmeperioodisüsteemi - kivi-, pronksi- ja rauaaeg.

   1844 - Boucher de Perthes avastab paleoliitilisi tööriistu Abbevilles, stratigraafia praktiline kasutamine arheoloogias.

   1850. aastad - Jens J. A. Worsaae formuleerib mitmes teoses võrdleva arheoloogia põhimõtted.

   1885 - Oscar Montelius periodiseerib Põhja-Euroopa pronksiaja, tüpoloogilise printsiibi formuleerimine.

   1896 - G. Folgheraiter avaldab artikli etruski vaaside dateerimisest arheomagnetismi meetodil, esimene katse arheoloogiliste objektide dateerimiseks absoluutses skaalas.

   1916 - Ludvig von Post formuleerib õietolmuanalüüsi (plünoloogia) printsiibid. Setete stratigraafiline liigendamine õietolmu koostise muutuste põhjal, mis annab võimaluse määrata nende suhtelist vanust. (Eestis võtab meetodi kasutusele P. Thomsen 1925. aastal.) Sette eri kihistuste radiosüsinikanalüüsid võimaldavad praegu määrata nende absoluutset vanust.

   1929 - Andrew E. Douglass formuleerib dendrokronoloogia printsiibid ja informeerib töö esialgsetest tulemusest - USA edelaosas on saadud 1200-aastane "lõputa puu".

   1947 - Willard F. Libby esitab radiosüsinku analüüsi põhimõtted.

   1963 - Emil T. Hall esitab termoluminestsentsi meetodi põhimõtted ja esmased tulemused. Meetodi abil on võimalik määrata keraamika absoluutset vanust.

   JÜRI PEETS (1952) on arheoloog, Ajaloo Instituudi geoarheoloogia ja muinastehnoloogia labori juhataja.

   Joonised trükinumbris:

   Joon. 1. Radioaktiivse süsiniku ringkäik looduses (C. W. Cerami järgi).

   Joon. 2. Nii sünnib kalender.

   Joon. 3. Pulli asula C14-dateeringu dendroparandusgraafik. Punktiirjoonte alla jäävad erinevad tõenäosuspiirkonnad.

   Joon. 4. Muistsete küttide ja kalurite jahi- ja kalastuspiirkonnad olid väga suured.

   Joon. 5. Ilmselt ei muutunud jääajajärgsel Eestimaal inimene mammutile kunagi tervistkahjustavaks.

Viimati uuendatud 6. juuni 2003