Vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei kuulu Mani saar ametlikult Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi koosseisu, vaid on Briti troonile vahetult alluv territoorium, sarnaselt La Manche'i väinas asuvate Jersey ja Guernsey saarega. Seetõttu ei kuulu Mani saar ametlikult ka Euroopa Liitu.

   Suurbritannia ja Iirimaa saare vahel Iiri meres asub väike, vaid ligikaudu 572 km² suurune Mani saar, mis on keldi sugu rahva mänkside kodumaa. Saarel on mänksi keeles kaks nimekuju – Ellan Vannin ja Mannin. Ühe versiooni kohaselt tähistavad mõlemad Manannan'i saart ja tulenevad saare kaitsja, merejumal Mannanan Mac Lir'i nimest. Teise arvamuse järgi viitavad saare algsed, võõrkeelsed nimed mägisele maale ja mänksikeelne nimetus on hilisem tuletis.

   Ptolemaios nimetas Mani saart Mona Secundus'eks, 70 km lõuna pool asuvat, Walesi ranniku lähedale jäävat Anglesey saart aga omakorda Mona Prima'ks. Hiljem on Mani saar ladina keeles olnud tuntud kui Mona ja Monapia. Kõmri allikates leidub 1154. aastast nimetus Manaw (millist nimekuju kasutatakse kõmri keeles Mani saare kohta tänini); Skandinaavia saagades aga Mon ja Maon. Eestikeelne Man tuleneb ingliskeelsest Isle of Man.

   Kaks hiiglast kaklesid

   Ühe legendi kohaselt tekkis Mani saar iiri ja inglise hiiglase omavahelisest kemplemisest. Üks hiiglane visanud teist mullakamakaga, ei tabanud aga märki ja kamakas kukkus Iiri merre – nii tekkinudki Mani saar. Viimane paikneb nelja ümberkaudse rahva suhtes peaaegu keskel: Šotimaani on ligikaudu 30, Inglismaani 50, Iiri saareni 60 ja Walesini 70 km.

   Saar, mis allub kuningannale

   Vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei kuulu Mani saar ametlikult Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi koosseisu, vaid on Briti troonile (käesoleval ajal kuningannale) vahetult alluv territoorium (ametlikult alates 1828. aastast), sarnaselt La Manche'i väinas asuvate Jersey ja Guernsey saarega. Seetõttu ei kuulu Mani saar ametlikult ka Euroopa Liitu, kuigi sisuliselt on kujunenud olukord, kus saareelanikud ei pea täitma paljusid euronorme, kuid saavad kasutada enamikke Euroopa Liidu hüvesid (vaba liikumine jms).

   Mani saar on väiksusele (põhjast lõunasse maksimaalselt 48 ja idast läände 16 km) vaatamata küllaltki mägine, selle keskosa ulatub kuni 621 meetrit üle merepinna. Saare rannikud on väga kaljused, keskosas vahelduvad niidud väikeste metsasaludega. Harimiskõlblikku maad on 9, metsi 6, karjamaad 46, mägiseid alasid 25 ja muid alasid (asulad, teed jms) 14 protsenti saare pindalast. Edelaranniku lähedale jääb väike kaljune saar Calf of Man, mis käesoleval ajal on tervenisti linnukaitseala.

   Mani saarel valitseb mereline kliima. Suved on seal üpris jahedad (keskmine temperatuur augustis, kõige soojemal kuul kõigest +14,3 oC) ja talved üsna soojad (keskmine temperatuur jaanuaris +4,9 oC). Sajab seejuures küllaltki sagedasti – aastas keskmiselt 1140 mm ehk kaks korda rohkem kui Eestis. Saare floora ja fauna on vaesed. See-eest on aga nn. mänksi kass (tegelikkuses kaks ligilähedast kassiliiki, kelle päritolu on siiani teadmata ja pole suure tõenäosusega seotud Mani saarega) oma iseloomuliku saba puudumise ja hüpleva kõnnakuga tuntud pea kogu maailmas. Veelgi enam, kuivõrd populaarset mänksi kassi seostatakse traditsiooniliselt Mani saarega, on temast saanud saare üks olulisemaid sümboleid.

   Maksuparadiis

   Mani saarel elas 2000. aasta juuli lõpus 73 117 elanikku (1987 – 64 100), mis tähendab, et tegemist on küllaltki tihedasti asustatud piirkonnaga (127,8 inimest km² kohta), eriti kui arvestada elamiskõlbulikku maad. Mani saare tähtsaim linn ja halduskeskus on Douglas, mänksi keeles Doolish, kus elab ligikaudu 29 000 elanikku. Teised tähtsamad linnad on Castletown (mänksi Balley Chashtal), Peel (Purt ny h'Inshey), Ramsey (Rhumsaa), Port Erin (Purt Chiarn).

   Majanduslikus mõttes on maksuparadiisina tuntud Mani saar olnud viimastel aastakümnetel väga edukas. 2000. aasta alguses oli näiteks tööpuuduse määr kõigest 0,7 protsenti. Saare eelarves oli 1999.–2000. finantsaastal (algus 1. aprill, lõpp 31. märts) tulusid 816 miljonit USD (ligikaudu 1,5 miljardit krooni), kuid kulusid kõigest 504 miljonit USD (ligikaudu 0,91 miljardit krooni) ehk teisisõnu oli eelarve ülejääk 38,2 protsenti! Majanduslik heaolu väljendub ka küllaltki kõrges keskmises elueas, mis meestel on 74 ja naistel 81,1 aastat.

   Saarel on 68,5 km raudteid, millest 43,5 km on elektrifitseeritud. Ligikaudu 800 km pikkune maanteevõrk koosneb eranditult väga headest kõvakattega teedest. Saarel on üks lennujaam, kolm keskmise suurusega sadamat ja mitmed väiksemad, mis mõeldud jahtidele. Väljaspool asulaid ei ole Mani saarel liikluses siiani kiirusepiiranguid. Samas on saarel künklikust maastikust tulenevalt väga vähe sirgeid teelõike.

   Alates mesoliitikumist

   Mani saar asustati teadaolevalt juba mesoliitikumis. Varasel rauaajal tulid saarele elama briti keelt kõnelevad keldid. 5. sajandil asus saarele elama palju Iiri misjonäre, kes tõid kaasa teise keldi keele, nn. vana-gaeli keele pealetungi. Umbes 8. sajandi keskpaigaks rääkis kogu saare elanikkond vana-gaeli keelt. 800. aasta paiku algasid muinasskandinaavlaste rüüsteretked ning üsna kiiresti läks kogu saar Norra viikingite kontrolli alla. Just Norra võimu ajast pärineb Mani saare senini kehtiv valitsemissüsteem. Norra võim tähendas ka vana-norra keele levikut, seda eelkõige ülikkonna seas.

   1263 alustas Šotimaa viikingitega võitlust läänepoolsete saarte (eeskätt Hebriidide) pärast ning 1266 oli Norra kuningas sunnitud ka Mani saare Šotimaale andma (odavalt müüma). Sellest ajast alates algasid saarel väga rasked ajad, sest asukoha tõttu muutus see kiiresti Šoti- ja Inglismaa omavaheliste võitluste tallermaaks. Umbes samaks ajaks olid vana-gaeli keelest välja kasvanud mänksi, iiri ja šoti-gaeli keel, mistõttu vallutajad ja vallutatud küll keeleliselt üksteist põhimõtteliselt mõistsid, kuid kaugeltki mitte täielikult.

   Inglismaa püsivama kontrolli alla läks saar 1341. Kui eelmiste võõramaiste valitsejate all olid kohalikud ülikud säilitanud oma privileegid ja kuuluvus ühe või teise kuningriigi koosseisu tähendas vaid maksude maksmist, siis Inglismaa võim tähendas ka sisulise valitsemisõiguse üleminekut Inglismaalt saabunud "isandatele", kes ise nimetasid ennast algul Mani kuningateks, hiljem Mani lordideks.

   1406 andis Inglise kuningas saare inglase sir John Stanley otsese võimu alla. Viimase järeltulijad valitsesid saart üsna autonoomselt kuni 1736. aastani. Siis läks saar James Murray, Atholli hertsogi võimkonda ning kuigi kogu Briti kuningriiki sel ajal oluliselt tsentraliseeriti, jäi Mani saar ikka veel sisuliselt iseseisvaks. Selline vastuolu riigi üldise arenguga ärritas Briti trooni aga üha enam, ning 1765 tühistas Briti Parlament Mani saare autonoomia, tuues ettekäändeks salakaubanduse arendamise saarel. 1866. aastal vähendati saare omavalitsuslikke õigusi veelgi ning sellest ajast alates hakkas Briti kroon ise määrama ka saare haldurit (tiitel, mida Man saare haldur tänini kannab, on inglise keeles Lieutenant Governor).

   20. sajandil on Briti Parlament Mani saare omavalitsuslikke õigusi suurendanud. Kõik piirkonna siseküsimused, sh. isegi maksude kehtestamine ning territoriaalmere haldamine on antud saare omavalitsuse kompetentsi. Briti võimu all on üksnes välisküsimused ning järelvalve selle üle, et saare võimuorganid oleksid demokraatlikult valitud. Nii on Mani saar muutunud üheks kõige suuremate autonoomsete volitustega rahvuspiirkonnaks kogu Euroopas.

   Mänksi keel

   Inglaste võimu alla sattudes muutus inglise keel kiiresti peamiseks ametlikuks asjaajamise keeleks, kuid lihtrahva hulgas jäi mänksi keel veel sajanditeks esmaseks. Ka ei kaotanud mänksi keele kasutamist ametikeelena täielikult, kuivõrd uute seaduste ettelugemine toimus ka mänksi keeles ning kohtuteski kasutati seda sagedasti. Võrreldes teiste inglaste valitsemise alla jäänud keldi keeltega oli taoline olukord täiesti erakordne, sest üldiselt ignoreeris inglaste poliitika teisi keeli täielikult ja nende kasutamist püüti takistada väga karmide karistuste abil.

   Vaatamata visale püsivusele hakkas mänksi keel (mänksi keeles Gaelg Vanninagh) 19. sajandi esimesel veerandil siiski ka lihtrahva suhtluskeelena inglise keele ees taanduma ning 20. sajandi alguses kasutati seda veel üksnes vähestes peredes koduses vestlusringis. Mänksi keele hääbumise põhjustena võib muu hulgas välja tuua mänkside väga väikese rahvaarvu ning sellest tulenevalt äärmiselt napi mänksikeelse kirjanduse, 18. sajandi teisel poolel järsult vähendatud autonoomia ning sellega kaasnenud inglaste kasvava migratsiooni saarele, 1825. aasta majanduskriisile järgnenud mänkside massilise väljarände ja alates 1830. aastatest hoogustunud turismi arengu.

   20. sajandil on mänksi keele kasutajate arv vähenenud vähemalt järgmist jada pidi: 1901 – 4419, 1911 – 2382, 1921 – 896, 1931 – 531, 1951 – 355, 1961 – 165, 1971 – 284 kõnelejat. Mitmete uurijate arvates on need arvud alates 1931. aastast aga selgelt üle paisutatud ning viimane sünnipärane mänksi keele rääkija (Ned Maddrell) suri 1974. aastal 97 aasta vanuselt. Kolmandate uurimuste kohaselt loendati 1950. aastatel siiski kümmekond mänksi keele kasutajat. Õnneks on säilinud rida mänksikeelseid lindistusi, mistõttu on teada, kuidas hääldasid seda keelt need, kellele see oli emakeeleks.

   1991. aasta rahvaloendus näitas nende arvu olulist suurenemist (ligikaudu 640ni), kes püüavad mänksi keelt kõnekeelena kasutada, samas kui keelt soravalt valdavate inimeste arv oli jätkuvalt väike. Käesoleval ajal hinnatakse mänksi keele kasutajate arvuks ligikaudu 800 inimest ehk umbes 1,1 protsenti saare elanikkonnast.

   Vaatamata vähesele mänksi keele kasutamisele peab üle 80 protsendi Mani saare elanikest ennast mänksideks. Mänksi keel kuulub keldi keelte gaeli rühma ning tema lähemad sugulaskeeled on väljasuremisohus olevad (šoti)gaeli ja iiri keel. Mõnevõrra kaugemad sugulaskeeled on keldi keelte briti rühma kuuluvad bretooni, korni ja kõmri keel. Ajalooliselt on tuntuimaks keldi keeleks olnud kolmandasse harusse kuuluv gallia keel, mida räägiti vana-aja lõpuperioodil laialdasel territooriumil Lääne-Euroopa mandriosas.

   Olukord praegu

   Viimastel aastatel on olukord mänksi keele kasutamise osas mõnevõrra paranenud, mistõttu optimistid loodavad, et mänksi keelt õnnestub täielikust väljasuremisest päästa. 1985 võttis Mani saare parlament vastu resolutsiooni mänksi keele piiratud kasutamisest ametlikus asjaajamises ning ühtlasi loodi valitsuse poolt toetatav nõuandva funktsiooniga keeleühing (mänksi keeles Coonceil ny Gaelgey), mis hakkas välja töötama mänksi keele ametliku kasutamise korda. Tegutsemist jätkab juba 1899 loodud Mänksi Keele Selts (Yn Cheshaght Ghailckagh), mis propageerib mänksi keele kasutamist igapäevakeelena ja organiseerib keeleõpet. Tegutseb ka Mänksi Keele Sõprade Ühing (Caarjyn ny Gaelgey), mille eestvedajaks on Mani saare parlamendi liige ja aktiivne mänksi keele kaitsja Peter Karran. Ühing tegutseb peamiselt täiskasvanute keeleõppe vallas.

   1990. aasta uurimused näitasid, et 36 protsenti saare elanikest sooviks, et mänksi keelt õpetataks ka koolides. Tegemist on erakordselt positiivse tulemusega, kuivõrd veel paarkümmend aastat tagasi tundus, et mänksi keel pakub huvi vaid oma ala fanaatikutele. Septembris 1992 alustatigi vabatahtlikke keeleõpinguid mõnes koolis, kuigi nende ametlik maht on olnud lausa naeruväärne – pool tundi nädalas. Nüüdseks on mänksi keele õpingute mahtu suurendatud ning loodud on ka esimesed mänksikeelsed mänguringid koolieelikutele. Mänksikeelseid saateid on alustanud kohalik raadio. Iiri pank on viimastel aastatel välja andnud aastapreemia mänksikeelsele originaalkirjandusele (esimese preemia sai Bob Carswell luulekogu "Shelg yn Drane" ("Jahtige Riimi") eest). Saarel on alustatudkakskeelsete tänavasiltide ja suunaviitade paigaldamist ning ka valitsusasutustes on võetud suund kakskeelsetele viitadele, kaugemas perspektiivis isegi kakskeelsele asjaajamisele. Kõige selle tulemusena on tekkinud esimesed pered, kus lapsed on kakskeelsed, osates nii mänksi kui ka inglise keelt. Seetõttu väidetakse, et üle aastate on jälle olemas sünnipäraseid mänksi keele oskajaid.

   Huvitavaid fakte

   Mänkside arv on väga väike, kuid nende ühtehoidmine üle kogu maailma on lausa hämmastav. Mitmel pool tegutseb ka nn. mänksi ühinguid: Mani saarel asub ülemaailmse Mänksi Assotsiatsiooni keskus; Briti saartel tegutseb viis, Austraalias ja Uus-Meremaal seitse, USAs ja Canadas neliteist ning Lõuna-Aafrika Vabariigis üks Mänksi Selts.

   Nüüdisajal on mänkside nimekuju inglise ja mänksi keeles ühesugune – manx. Tegelikkuses keldi keeltes x-täht puudub ja nii on nimetus manx toorlaen inglise keelest. Mänkside enda ajalooline nimi oma rahva kohta on manks. Arvestades, et ka eesti keeles on x-i asemel ikka traditsiooniliselt ks kirjutatud, on üllatavalt paljude rahvusvaheliste x-lõpuliste sõnade kuju eesti- ja mänksi keeles väga sarnane.

   Eestlase jaoks on küllaltki omapärased tüüpilised mänksi eesnimed. Huvitavamatest mehenimedest ja nende tähendustest võiks esile tõsta järgmisi: Aedan (väike tuli), Alister (kaitsja), Cairbrie (puhas armastus), Eamon (õnnelik rahu), Finlo (kaunis skandinaavlane), Gavan (sepp), Kerron (hall pimedus), Peddyr (kalju). Naisenimedest omakorda Aelid (iludus), Aalin (ilus), Aileen (päikesevalgus), Ainle (ingel), Blaa (lill), Creena (tark), Doona (salapärane neitsi), Eunys (rõõm), Iney (tütar), Meave (haldjate kuninganna), Onnor (lugupeetud), Rein(a) (kuninganna).

   Nii nagu kõik keldi rahvad, on ka mänkside vanasõnavaramu väga rikas. Mõned neist: kui üks vaene mees aitab teist vaest meest, siis jumalad naeravad (näitena mänksi keelest olgu siinkohal esitatud see vanasõna ka mänksi keeles: tra ta un dooinney boght cooney lesh dooinney boght elley ta jee e-hene garaghtee mongey); armastav mees on rumal, kuid armastav vana mees on kõige rumalam; kui midagi piisavalt kaua oodata, siis see juhtub alati; mälestus südamest on parem kui mälestus mõistusest; see, kes räägib sulle teiste eksimustest, räägib teistele ka sinu eksimustest; see, kes soovib endale veatut sõpra, ei leia sõpra kunagi; rumal kulutamine on vaesuse isa; lihtsam on raskustesse sattuda, kui neist välja tulla; sa ei saa teha head teistele, ilma et sa teeksid head iseendale; liiga targad eksivad sagedamini, kui liiga rumalad.

   Tinvaal

   Väikesel Mani saarel on oma parlament, mänksi keeles Tinvaal, mille ingliskeelset nime Tynwald tuntakse vist küll rohkem. Teadaolevalt on Tinvaal maailma vanim senini tegutsev esinduskoda üldse – esimest korda oli parlament koos hiljemalt 979. aastal. Seega on sellel algselt viikingite loodud kogul tegutsemisiga üle 1000 aasta ning kogu selle aja jooksul on parlamendi töös olnud vaid üks pikem vaheaeg aastatel 1765–1770. Tegelikult koosneb Ard-whaiyl Tinvaal koguni kahest kojast – viieks aastaks valitavast 24liikmelisest Juhtide Kojast (Chiare-as-Feed), ja 11liikmelisest Seadusandlikust Nõukogust (Choonceil Slattyssagh). Seejuures on Juhtide Koda (tuntud ka nime Taxiaxi all) alamkoda ja Seadusandlik Nõukogu ülemkoda.

   Nimetus Tinvaal tuleb muinasskandinaavia(norse)keelsest sõnaühendist Thing-vollr, mis tähendas parlamendi välja. Just keset Mani saart asuval Tinvaali mäel oli ja on mänkside parlamendi jaoks suur tähendus, sest vastavalt muinasskandinaavia traditsioonidele koguneti avarale väljale arutama saare jaoks olulisi küsimusi ning sealsamas toimus ka vastuvõetud otsuste teatavakstegemine. Nüüdisajal, kui parlament käib koos põhiliselt halduskeskuses Doolishis, loetakse uued seadused Tinvaali mäel iga aasta juulis valjusti ette. Seaduse jõu saavad administratiivaktid alles pärast seda, kui nad on ette loetud nii mänksi kui ka inglise keeles.

   Mänkside jaoks on nende oma parlament jõuline rahvuslik sümbol, mis tuletab meelde, et Mani saar elab paljuski iseenda seaduste järgi, seda juhib kohalik valitsus, seal kehtib oma maksusüsteem ning vaid kohalik elanikkond otsustab valdavas enamuses nende maksude kasutamise. Kohaliku parlamendiga on seotud ka saare ainus rahvuslik püha – Tinvaali päev 5. juulil.

   Mani saarel tegutseb üks kohalik partei: Mec Vannin – Man Nationalist Party. Nagu nimigi ütleb, on tegemist rahvuslikult meelestatud ühendusega. Partei (asutatud 1962) eesmärgiks on Mani saare iseseisvus vabariikliku valitsemisvormiga. Partei ideoloogia põhineb lisaks rahvuslikule enesemääramissoovile ka tõsiasjal, et saar on viimastel aastakümnetel majanduslikult väga hästi ja ilma Briti krooni toeta toime tulnud, mistõttu iseseisvumine ei tohiks kaasa tuua majanduslikke vapustusi, nagu seda kardetakse näiteks Taani Kuningriigi koosseisu kuuluvate Fääri saarte puhul.

   Võib väita, et mitte kusagil mujal Briti krooni alluvuses olevatel territooriumidel ei suhtu keskvõim iseseisvuspüüdlustesse nii rahulikult kui Mani saarel. See ei tähenda muidugi, et Mani saarel lihtsalt iseseisvuda lastakse, sest see tooks kindlasti kaasa iseseisvustaotluste teravnemise šotlaste ja kõmride seas ning võiks kaugemas tulevikus tähendada ühendkuningriigi lõppu. Iseseisvumismeeleolude "jahutamiskatseks" võib pidada ka 2000. aasta novembris saare valitsuse poolt Tinvaali jaoks koostatud aruannet, kus märgitakse, et käesoleval ajal puudub vajadus ja võimalus iseseisvumiseks. Aruande järgi takistavat iseseisvumist muu hulgas seeläbi keerukamaks muutuvad suhted Euroopa Liiduga, Briti kodakondsuse mittesäilimine ja välisesinduste loomisega seotud probleemid. Iseseisvumist takistavate suhteliselt otsitud põhjuste kõrval on aruandes siiski ka üks selgelt positiivne moment. Nimelt ei välistata saare iseseisvumist tulevikus.

   ANDRUS MÖLDER (1970) on finantsanalüütik,
kelle hobiks on juba aastaid väikerahvad ja nende sümboolika.

   Mani parlamendi lipp.

   Mani parlament Tinvaal kasutab omaette lippu alates 1971. aastast. Sinisel lipul olev kuldse laeva kujutis on pärit keskaegselt Mani saare lordi (kuninga) vapilt ning on tegelikkuses pigem inglaste võõrvõimu (lordid olid inglased) kui mänkside iseolemise sümbol.

   Mani ühenaelase esi- ja tagakülg. Viimasel on kujutatud Tinvaali mäge.

   Mani saarel on kasutusel (näiliselt) oma raha – Mani nael, mis on väärtuselt võrdne Briti naelaga. Seejuures kehtib saarel kõrvuti Mani naelaga ka Briti nael, kuid Mani nael mujal Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigis ei kehti. Huvitav situatsioon tekib siis, kui Suurbritannia ühineb Euroopa Liidu valuutasüsteemiga ning seal hakkab kehtima Euroopa ühisraha euro. Kuna Mani saar ei ole ametlikult kuningriigi osa, oleks loogiline, kui Mani nael jääks saarel kehtima ka pärast euro kasutuselevõttu seal. Tõenäoliselt seotakse Mani nael siis väärtuselt küll euroga, kuid saareelanike tunded seoses oma rahaga saaksid igal juhul tugevasti võimendatud.

   Mani saare lipul on triskelion ehk Tree Cassyn.

   Mänksi kolmjalga kujutav lipp on lipuasjatundjate arvates üks keerulisemaid rahvuslippe maailmas. Ka mänksi vapil on kolmjala kujutis, mis mänkside juures on kasutusel olnud vähemalt 13. sajandist, kuigi ametliku kinnituse sai praegu kasutatav kolmjalg alles üsna hiljuti, 1996 (varasem kujutis on säilinud väikesel vapil). Ametlik mänksi kolmjalg on nn. paremasuunaline kolmjalg ehk kujutise jalgade pöiad asetsevad kellaosuti liikumise suunas. Rahvusliku sümbolina on kasutatud siiski ka vasemasuunalisi kolmjalgu.

   Kolmjalg ehk triskelion ise on inimkonna üks iidsemaid sümboleid üldse. Kõige vanemad dateeritud kolmjala kujutised pärinevad Põhja-Itaalia koopamaalingutest. Nimetatud kujutist või sellele lähedasi sümboleid (näiteks neljajalgset svastikat) on leitud nii muistsest Roomast, Indiast, Pärsiast, Tiibetist, Hiinast, Jaapanist, Kesk- ja Lõuna-Ameerikast kui ka paljudest teistest piirkondadest. Vana-Kreekas oli kolmjalg kasutusel vähemalt alates 8. sajandist e.Kr., seda eeskätt müntidel, vähemal määral keraamilistel esemetel (vaasidel). Hilisemal ajal oli kolmjalg püha sümbolina kasutusel näiteks Sitsiilias ja mitmel pool Skandinaavias. Ka Eestis võib kolmjala motiivi kohata, sh. Valjala kiriku kuulsas laemaalingus. Mänksid arvavad oma kolmjala pärit olevat Skandinaaviast, kus triskelion oli üle taevalaotuse liikuva päikese sümbol.

   Mänkside triskelionil (mänksi keeles Tree Cassyn – kolm jalga) on seos ka keltide muistse usundiga, täpsemalt nn. kolmekordse ühtsusega, mis on kogu keldi kultuuri üks alustalasid. Nii näiteks on keltide usundis jumalanna, kellel on kolm kehastust – tütar, naine ja ema; keltide panteon koosneb kolmest jumalusest: Lugh, Daghda (Taran) ja Ogme; keltide ühiskonnas oli traditsiooniliselt kolm klassi: preestrid, juhid ja nn. tootjad (kalurid, põlluharijad, käsitöölised jne.); numbril kolm põhines keltide ettekujutus maailmast: kolm eksisteerimise sfääri, kolm põhielementi (vesi, õhk ja tuli) jne. Viimasest tuleneb ka keldi triskelioni nüüdisaegne seletus, mille järgi kolmjala keskel on seisev Maa, mis "võtab" elu kolmelt dünaamiliselt elemendilt ehk siis veest, õhust ja tulest.

   Mani saare väike vapp.

   Nii nagu paljudel teistelgi rahvastel, on ka mänksidel nii suur kui väike vapp. Väike vapp kujutab endast punase taustaga kilpi, millel on must-valge kolmjala kujutis ning vapi all ladinakeelne moto: Quocunque jeceris stabit, mida võiks tõlkida "kuhu iganes ta heita, jääb ta seisma". Algselt Šotimaalt pärit moto oli esimest korda kasutusel mänksi müntidel 1688. aastal.

   Mani saare suur vapp on sootuks teise tähendusega kui väike vapp. Kui väike vapp on mänkside rahvuslik sümbol, siis suur vapp sümboliseerib Briti krooni "õigust" Mani saarele. Seetõttu on ka vapi ametlik nimi inglise keeles Arms of Her Majesty in right of the Isle of Man. Saare suurel vapil on kolmjala värvid samad, mis saare lipul. Lisaks on kilbi kohal kuningakrooni kujutis, kilbi all kuldse ja hõbedaga lint saare motoga ning kilpi hoiavad kaks moto lindile toetuvat lindu – (vaataja poolt) vasemal pistrik ja paremal ronk. Kummagi linnu sattumine vapile ei ole juhuslik. Alates 1405. aastast pidi Henry IV otsuse kohaselt Mani saare lord igale Briti monarhile tema kroonimispäeval kinkima kaks jahipistrikut. Seda traditsiooni viidi järjepidevalt ellu kuni George IV kroonimiseni 1822! Ronk seevastu on paljude rahvaste legendide lind. Kuna Mani saare kultuur on tihedalt seotud viikingitega, siis pole tähtsusetu seegi, et müütide kohaselt saatis Odinit, muinasskandinaavlaste jumalat, kaks ronka. Ka on nüüdisajal Mani saarel ronga nimi esindatud mitmetes kohanimedes.

   NB! Fotod leiate "Horisondi" trükinumbrist!

   7.-13. juulini 2001 toimuvad Mani saarel IX Saarte Mängud

   (peasponsori järgi on mängude ametlik nimi inglise keeles teist korda NatWest Island Games). Võisteldakse 15 spordialal (golf, jalgrattasõit, jalgpall, kergejõustik, korvpall, laskmine, lauatennis, purjetamine, riistvõimlemine, sulgpall, tennis, triatlon, ujumine, vibulaskmine, võrkpall). Kohale oodatakse 22 väikesaare (elanike arvult) delegatsioone (teiste seas näiteks Falklandi saared, St. Helena, meie lähinaabritest aga Ahvenamaa ja Gotland). IX Saarte Mängud on seotud ka Eestiga, sest neist võtab osa Saaremaa võistkond.

   Esimesed Saarete Mängud toimusid 1985 samuti Mani saarel. Esimestel mängudel võisteldi seitsmel spordialal ja osavõtvaid saari oli 15 (sealhulgas elanike arvult suured Malta ja Island). Kuna esimesed mängud läksid väga edukalt, loodi Saarte Mängude Assotsiatsioon (inglise keeles IGA) ja sellest ajast alates on mängud toimunud iga kahe aasta tagant (1987 Guernseyl, 1989 Fääri saartel, 1991 Ahvenamaal, 1993 Wight'il, 1995 Gibraltaril, 1997 Jerseyl). Spordialade arv kasvas 1993. aastal 14-ni ja on 2001 esimest korda 15. Osavõtvate saarte arv on jäänud 15 (1985, 1989) ja 22 (1999) vahele.

   Saaremaa võistkond osales esimest korda 1991 ja kohe küllaltki edukalt — saadi 8 kuldmedalit, 7 hõbemedalit ja 3 pronksmedalit ning oldi sellega 17 saare seas 7. kohal. Hiljem on Saaremaa võistkond olnud 10. (1993), 8. (1995), 12. (1997) ja 11. (1999). Seejuures võideti teistest aastatest rohkem medaleid 1997 (23) ja teistest aastatest rohkem kuldmedaleid 1991., 1995. ja 1997. aastal (8). Seniste mängude edukaim saar on olnud Jersey 224 kulla, 191 hõbeda ja 200,3 pronksiga. Mani saar on teisel kohal 173 kulla, 174 hõbeda ja 170,5 pronksiga. Saaremaa võistkonnad on Saarte Mängudelt saanud kokku 31 kuldmedalit, 34 hõbemedalit ja 28,5 pronksmedalit.