Horisondi logo
<< | Arhiiv | Lingid | Tellimine | Impressum | e-post
Horisont 6/2000
Aastajaotustähised ajaratta rehvi peal
Mall Hiiemäe

   Tänapäeval on meile nii oluline uusaastaöö elevusttoov hetk, mille kättejõudmist kuulutavad tuhanded taevasse tõusvad raketid ja mida mõõdavad tornikella 12 lööki. Rahvakalendri aastajaotustähised aga ei keskendu hetkele, aastavahetus oli pigem mingi pikem, isegi nädalaid või kuid kestev ajalõik.

   "Horisondi" möödunud aasta augustinumbri veergudel avaldab arheoloog Jüri Peets arvamust, et eelmine euroopalik aastatuhandevahetus möödus Eestimaa tollasele rahvastikule märkamatult, nii et Lääne-Euroopas paiguti küllaltki levinud maailmalõpumeeleolud ei pääsenud siin mõjule. Millenniumivahetusest ei saadud lihtsalt aru, kuigi eestlastel võis maailma suuremate religioonikeskuste poolt välja kuulutatud ajaarvamistega kokkupuuteid olla. Võtame jutujärje siit üles ja arutleme edasi.

   Ajaratas veereb alati

   Kuidas kujutada aja kulgemist? Võib-olla lõputu joonena, jäljena, mille jätab puhtal lumel liuglev reejalas? See oleks vastavuses aja tunnetamisega lineaarsena (ld. linea - joon). Ometi on niisugune metafoorne kujutlus meile võõras. Paremini sobiks võrdlus ratta liikumisega. On ju ajaratas see, mis aina ringi käib. Nelja rattaga sõiduvahendit - vankrit - tunti siinmail juba esimesel aastatuhandel e.Kr. Kuusalu kihelkonnast pärineb vanasõna Ajaradas kierd ilma rahata, Kihelkonnast on kirja pandud ütlus Ajaratas jookseb pitkamise ning Tartu-Maarjast mõttetera Ajahammas sööb kõik läbi ja ajaratas veereb alati.

   Kui järele mõtelda, siis polegi aja võrdpildina igapäevaelus meile oluline jälg, vaid ratas ise oma ringlemises. Aastagi on ring. Ranges järjestuses jõuavad selles ringis kätte sügis ja talv, saabub jõuluaeg. Ring saab täis ja kõik kordub uuesti. Kalendriaasta graafiliseks kujutamiseks sobib ring, aastaringi mõistet kasutame, öeldes, et lõbustusasutused töötavad aasta ringi, või et inimese organism vajab aastaringselt vitamiine. Nii on meie ajatunnetus tänini paljus tsükliline (kr. kyklos - ratas, ring), mis siis veel rääkida mõne aastasaja tagustest või kaugema mineviku arusaamadest.

   Põllumehe aastajaotus

   Oleme nii väga hoolima hakanud uusaastaöö elevusttoovast hetkest, mida meie päevil kuulutavad tuhanded taevasse tõusvad raketid ja mida mõõdab tornikell oma 12 löögiga. Vanas rahvakalendris on õige mitmeid aastajaotustähiseid, ent need ei keskendu hetkele. Aastavahetuse mõistesse võib kuuluda mingi pikem, isegi nädalaid või kuid kestev ajalõik.

   Kvaliteedikategooriast lähtudes on usundiuurijad selliseid ajalõike nimetanud erineva maagilise koormusega ajaks, vastavalt - tähenduslikuks, kriitiliseks või tühjaks ajaks, ka kõrvalajaks. Kas pole talvepoolne aeg mihklipäevast jüripäevani hoopiski "tühi aeg"? Teise kvaliteediga on see põllupidamise seisukohalt kindlasti. Soomekeelne sõna vuosi tähendab nii viljasaaki kui aastat. Ka Põhja-Eesti Viru- ja Harjumaa murretes märgib voos aastat. Rahvapärases käsituses ei tarvitse saagiaasta olla daatumitega piiritletud, kuid on mingite muude tunnustega määratletav, nii nagu seda on näiteks täiskuuaeg või vananaistesuvi. Lõikuspüha võib pere, suguvõsa vms. sotsiaalses mõttes ühtekuuluva grupiga pühitseda kokkulepitud päeval. Ometi ei tähenda see, et järgmisest päevast algaks uus aasta. Enne saab põllumehe-karjakasvataja talvevaheaeg mööda ja uue majandusaasta algustähise tunnuseid kannab küünlapäev oma nädalatearvestusega: küünlast on kümme (nädalat) kündi (künnipäevani, 14. aprill), kaheksa karjalasku (karjalaskepäevani, 1. aprill), seitse siguje (sigade väljalaskmiseni, paastumaarjapäev, 25. märts). Küünlapäevaga algab 50 protsenti lugunädalate loenditest eesti vanasõnavaramus.

   Vegetatsioonikalendri aastaring

   Et aastaring on jälle täis saanud, sellest annab meie laiuskraadil märku sügisene taimehaljuse kadu. Ajalõiku lehtpuude kolletamisest ja lehevarisemisest, esimestest halladest ja lumeilmadest kuni püsiva lumekatteni ei saa ajaratta kodaravahesid märkides täpselt paika panna. Üleminekuaeg on aastati muutuv. Muistne ajaarvestus võtab siin appi ka kuukalendri. Mõõtühikuks on sünoodiline kuu (29 päeva 12 tunni 44 minuti 3 sekundi pikkune ajalõik), määratletuna vaatluse teel kuu loomisest või kuusirbi nähtavale ilmumisest järgmise kuuloomiseni või nähtavaletulekuni. Teada on mitmeid iseloomulikke kuunimetusi: lehelangemisekuu, kolletuskuu, hingekuu, kooljakuu, sügiskuu. Kuukalendri arvestuse taandumise käigus kandusid need nimetused 17. sajandil oktoobrile, lutsi keelesaarel novembrile.

   Hingekuu oli tähenduslik, teistsuguse kvaliteediga aeg. Arhiivis leiduvate kirjapanekute järgi kestis see neli nädalat. Mõistagi võis hingedeaeg kesta kauem kui üks sünoodiline kuu. Hingedeaja ilma järgi arvati ette kogu järgmise aasta ilmu ja saake, nii nagu aastavahetuse kombestikule omane. Keskendumine esivanematekultusele välistas muude tähtpäevade omaksvõtu. Oktoobrikuu rahvakalendrist on teada vaid kolletamispäev (14. oktoober), kirikukalendri luukapäeva (18. oktoober) kohta ütlus, et Luukas teeb õlut ning simunapäeva (28. oktoober) kohta talvekülmade tulekut märkiv Siim teeb sillad. Vanemas kirjanduses leidub märge, et kuud mihklipäeva (29. september) ja simunapäeva vahel nimetatakse hingekuuks või hingedekuuks, lätlased on simunapäeval hingedele toitu viinud ja mõningate aastavahetuse päeva tunnustega on simunapäev soomlastel. Eesti pärimuses see päev siiski aastavahetuse tähiseks kujunenud ei ole. Sama võib väita kirikukalendri hingedepäeva (2. november) kohta. Niisiis on vegetatsioonikalendri aastavahetus eestlastele tajutav olnud kui ajavahemik, mille algust ega lõppu ei piiritleta.

   Jaguaeg paneb aastavahetuse paika

   Jaguaja tähenduse lahtimõtestamine on nii soome kui eesti uurijatele andnud palju peamurdmist. Soome rahvapärimus pakub siin märksa ehedamat materjali kui eesti pärimus. Jaguaeg on 11-12-päevane ajalõik enne mardipäeva (10. november), nimetatud on ka simunapäeva ja mardipäeva vahemikku. Selle tähendusliku perioodi kombestikku kuulus ingerisoomlastel aastavahetusele omane ennustamine: mindi teise pere akna alla hääli kuulama (kurjad sõnad kuulutasid järgmisel aastal tülitsemist, laul ja kenad sõnad õnnelikku abielu), vaadati läbi hobuserangide õuest tuppa (kellel pead näha polnud, sel oli järgmisel aastal manalasseminekut oodata). Silmitseti, kelle nägu veeklaasi põhja poetatud abielusõrmuse võluringi ilmub, sümboleseme pea alla panemisega püüti kallimat unes näha.

   Majapidamisele oli jaguaeg kriitiline. Hoonetes tuli liikuda vaikselt, mitmed kodutööd-toimetused olid keelatud. Uudsesaagist küpsetati leib, mis pidi lõppeva saagiaasta viljatulu edasi kandma järgmisse aastasse, sestap hoiti seda leiba aidas, toodi jõuluks lauale ning viidi taas aita, kust järgmise aasta külviajal tükike külvivakkagi poetati. Lisaks aastavahetusele tunnuslikule kombestikule leidub soomlastel ka rahvapärane termin vuodenalkajaiset. Otsustades 18. sajandi keskpaigast pärit kirjelduse järgi, polnud aasta alguse tähistamine veel konkretiseerunud kindlale kuupäevale. Talupere otsustas ise, millal lammas tappa, rituaalsed road valmistada ja nii sisse juhatada uudsesaagi söömise periood.

   Jaguaja erinevus hingedeajast seisneb selles, et jaguaja moodustab kindel arv päevi ja silmas on peetud nii kuukalendrit kui päikesekalendrit. Jaguaeg jagab just nimelt aega. Uus aasta ei saanud alata enne, kui päikesekalendri aasta kuukalendriga kohakuti sai. Kuna päikeseaasta jooksul jõuab Kuu 12 korda oma teekonda alustada ja lõpetada, jääb järele veel 11-12-päevane tühimik - jaguaeg. Soome rahvakalendris kinnistusid rikkaliku aastalõputraditsiooniga kekripidustused nagu ka vuodenalkajaiset lõpuks kiriklikule pühakutepäevale (1. november).

   Eestis kulgeb vöönd, kus jaguaega on tuntud, piki põhjarannikut. Jaguaja kestuseks on kõige sagedamini nimetatud ajavahemikku esimesest talvekuu päevast mardipäevani. Kontakti kartuses halbade jõududega tuli sellal, nagu muudelgi kriitilistel aegadel, hoiduda ketrustööst. Jäguohtad on üheksa ohtad, enne marti hakkavad peale. Inimesed käisid koos, moistatasid ja ajasid juttu. See oli jäguaeg. Mardipäe oli möödas, siis olid jägupäevad otsas. Niimoodi meenutati jaguaja veetmist rahvaluulekogujale 1930. aastal Jõelähtme kihelkonnas. Mõistatamisele omistati kaugemas minevikus kariloomade sigivust soodustavat toimet, oldi ju muudegi üleminekurituaalide puhul kogetud, et mõistukõne on otstarbekam kui otseütlemine. Näiteks udmurdid tohtisid mõistatada alles pärast pokrovi (1. oktoober). Miks? Arvatavasti peitub põhjus selles, et nende usundis kuulus mõistatamine sakraalsete tegevuste hulka, eesmärgiga kergendada üleminekut vanalt aastalt uuele.

   Inimsaatuse endeid eestlastelt seoses jaguajaga teada ei ole, küll aga on veel 20. sajandi teisel poolel mäletatud ilma- ja saagiendeid eelolevaks aastaks. Meie põhjaranniku jaguaeg on niisiis küll aastavahetuse aeg, kuid aastavahetuse päeva, nagu on soome rahvakalendris, me siit ei leia.

   Kirikuaasta algus

   Küll aga leiame luteri kiriku trükikalendris ühe novembrilõpu pühapäeva juurest märke: viimane pühapäev kirikuaastas. Üksiti on see päev surnute mälestuspüha. Siit edasi järgmine pühapäev on 1. advendiaja (ld. adventus - tulek) pühapäev, mis kuulutab Kristuse peatset tulemist 1. jõulupühal (25. detsember). Kuna kirikuaasta lõpeb pühapäevaga, ei saa ta olla aastati ühel ja samal kuupäeval, vaid selle määrab pühapäeva asukoht.

   Otseselt pole kirikuaasta alguse päev rahvakalendrit puudutanud, küll aga kaude. Nimelt paikneb selle vahetus läheduses andresepäev (30. november). Lääne-Euroopast jõudis Eestisse saksa kultuuri vahendusel lausa andresepäeva ennustuste buum, mis Teise maailmasõja aegadel vaibus taas. Need on tüüpilised aastavahetusele ning aastajaotustähistele tunnuslikud ennustused ja seostuvad andresepäeva eelõhtuga, osalt ka kesköötunniga. Peaasjalikult on need suunatud tulevase teadasaamisele ja ettevalmistusedki on traditsiooniomased: rõivaeseme pea-alla panemine või voodi ette jätmine, rääkimiskeeld magamaminekul, soolase söömine, et kallim tuleks unenäos juua pakkuma, veenõu asetamine voodi juurde, märja näoga magamaheitmine jms. Erijooneks on palvepöördumine Püha Andrease või koguni Kõigevägevama poole. Põhiliselt Pärnu-, Viljandi- ja Tartumaal kuulus siia ka veel kaerte või odraterade külvamine voodisse. See pidi toimuma nõnda: Kui tüdruk tahab oma tulevast armukest näha saada, peab andressapäeva õhta kuskilt otre varastama, neid õhtul magama heites omale peosse võtma ja siis keskööl üle pää viskama, üteldes: "Mina külvan, mina külvan, Issanda Jeesuse Kristuse nimel, täna öösi peab minu tulevik tulema." Keda meest ta siis unes näeb, see pidada tema tulevane armukene olema. (Tarvastu, 1893)

   Päikesekalendri aastavahetus ja jõulud

   Tänaseks on tähtpäevade ja nende juurde kuuluva tavandi konkurentsis peale jäänud päikesekalendri aastavahetus, ent mitte kõrvalise abita. Võitmatu päikese (ld. sol invictus) sünnipäeva ja Jeesuse sünnipäeva ühitamisotsusel Roomas 25. detsembril 354. aastal on olnud kaugeleulatuv mõju nii ajas kui ruumis. Meie laiuskraadil sobib talvine pööripäev hästi kuulutama valguse võitu pimeduse üle. Põhjalas sobitus Kristuse sünnipäev muinasskandinaavia pööripäevapühadega hästi kokku, tõi aasta kõige pimedama üleminekuaja maagilistesse toimingutesse muutusi ning kujundas neist rõõmu ja rahu pühad. Ajalooliselt on jõuluaegki päikese- ja kuukalendri ühitamise märk ajaratta rehvi peal. Kuu-päikesekalendris oli selle märgi asukoht muiste aastati erinev, vastavuses sünoodilise kuuga. Tahtes muistse ajaarvamise malli järgi seda asukohta kuidagi täpsustada, tuleks Kuu "nägu" vaadata. Tänavu, 2000. aastal on talvise pööripäeva aegu (21. detsember) käes vanakuu viimane veerand ja aastaring algaks juba mõne päeva pärast uuesti. Mõistagi on täpsusele püüdlevas tsiviilses kalendrikorralduses talvine päikeseseisak märksa stabiilsem ja kindlam orientiir kui kuufaas. Mõttekam on päikese- ja kuukalender ühitada, ilma et Kuud vaadataks - pigem nii nagu jaguajalgi: uue aasta alguseni jääb 11-12 päeva erilise maagilise koormusega üleminekuaega. Sakslaste rahvausundis on kaksteistpäevak (saksa k. Zwöften) küll märksa kindlam mõiste kui eestlastel, see-eest on eestlaste kalendri jõuluperiood "õigemal" ajal, alates toomapäevast (21. detsember) ja lõppedes kolmekuningapäevaga (6.jaanuar). Tours'i sinodi otsusega 567. aastal kinnistati kaksteistpäevak ajavahemikule esimesest jõulupühast kolmekuningapäevani. Tänapäeva eestlane järgib neidsamu piiridaatumeid, toomapäev on unustusse jäämas, kuid kujutlust pikemast pühadeperioodist on hakanud toetama 20-päevase jõulurahu tseremoniaalse väljakuulutamise tava.

   Soomes on jõuluaja jäämist ühte sünoodilisse kuusse peetud heaks endeks. Seda uskumust tuleb ette ka meie pärimuses: kui uued ja vanad jõulud (s.o. jõulupühad ja näärid) on ühel kuul (s.o. jäävad samasse sünoodilisse kuusse), tuleb soe kevad ja hea viljasaak. Niisiis võib 2001. aastalt äärepealt sama oodata, sest Kuu loomise aeg on just Esimesel jõulupühal. Kaksteistpäevakuga arvestamist tuleb ette ilmaennetes: Kaksteistkümmend päeva jõulu ja kolmekuningapühade vahel pandakse tähele, kudas nende ilmad, nõnda olla nad kõige aasta. Näituseks: on esimene päev ilus ja selge, olla jaanuarikuu enamist selge. On teine päev sajune, siis on veebruarikuu sajune, nii tähendada kolmas päev märtsi- ja neljas aprilli-, viies mai- jne. kuud. (Kuusalu 1892)

   Kuigivõrd muutis arusaamu jõuluaja paiknemisest üleminek juuliuse kalendrilt gregooriuse kalendrile. Eestis toimus see alles 1. veebruaril 1918 (1. veebruarile järgnes kohe 14. veebruar). Jõulupuukombe levimist mõisatest talurahva sekka see igatahes soodustas. Näiteks pidas rahvasõbralik krahv Berg Saksamaal jõulupühi, Eestimaal aga jõudsid pühad kätte hiljem: Jõuluaeg. Saksad olid suures saalis laua taga rinnan. Anti lastele ja moonanaistele päärätitäis suhkurt. Lehmalüpsjatele anti pääräti. Saksamaal peet 2 nädalat jõulu enne, siis tuli koju, tegi siin oma perega püha. (Sangaste, 1967) Vene-õigeusu kirik aga jättis oma tähtpäevad muutmata. Nii on õigeusku setode jõululaupäev 6. jaanuaril ja Siberi eesti asunduste eestlased saavad tänini pidada jõulupühi kaks korda, kui ainult soovivad. Rahvajutus olla kalendrierisuse põhjustanud kõrge tsaariperekond (Mihhail Romanov oli troonil 1613-1645 ja Aleksei 1645-1676): Mihail Feodorovitši poeg Aleksei Mihailovitš võtnud naist. Pulmapäev kuulutatud jõuludeks. Pole aga asjaga valmis jõutud ja nii lükatud jõulud edasi. Teised riigid pidasid õigel ajal ära, Venemaal aga [peetakse] hiljem. (Ambla, 1938) Naljaga pooleks on osutatud ka Peeter I reformimeelsusele: Peeter oli parajasti väljamaal, kui seal jõulusid pidama hakati. Peeter tahtis kodus ka jõulusid teha ja hakkas koju ratsutama. Tal kulus 2 nädalat kojusõitmiseks ja alles siis hakkas jõulusid pidama. Selle pärast oli Venemaal kalender 2 nädalat taga kui mujal. (Karuse, 1961) Peeter I valitsemisajal (1681-1725), täpsemalt, 1699. aastal, hakkas Venemaal kehtima uusaastapäevana 1. jaanuar senise 1. septembri asemel, kusjuures tsaar ise määras tähistamisviisi (kahuripaukudega, õlekubude süütamisega linnaväljakul jms.). Kriitilisel ajal liikvel olevate deemonlike jõudude tõrjemaagilise peletamisega niisuguse Lääne kultuurist otse üle kantud tähistamise puhul vististi tegemist ei olnud.

   Kas ja millal aastaring täis saab ning uus algab, see on tunnetuse ja kokkuleppe küsimus. Inimkond on võtnud teadmiseks, et ees seisab millenniumivahetus. Loomulikult on tegemist tähendusliku ajalõiguga. Kuidas seda tähistada, kas sõita ühes vööndiajaga regioonist teise ja sukelduda vaatemängudesse, tõmbuda metsamajakese vaikusesse elu ja olemasolu mõistatusi mõistatama või ette võtta midagi muud, see on indiviidi otsustada.

   MALL HIIEMÄE (1937) on Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur, filoloogiakandidaat ja filosoofiadoktor rahvaluule erialal.

Viimati uuendatud 6. juuni 2003