 |
|
|
| |
Pöördumatult
vananev rahvas |
|
| |
1. oktoobril tähistatakse maailmas vanurite päeva.
1999. aasta on ÜRO kuulutanud rahvusvaheliseks eakate inimeste
aastaks.
Sellest, kuidas ühiskond suudab kohaneda rahvastiku arengusuundumustega,
sõltub tulevik.
Eesti Demograafia Assotsiatsiooni ja Eesti Kõrgkoolidevahelise
Demouuringute Keskuse eestvedamisel osalesid eesti teadlased
projektis "Rahvastiku vananemine ÜRO Majanduskomisjoni
liikmesriikides". Selle tulemusel valminud töö "Eesti
rahvastiku vananemine" on esimene põhjalikum ülevaade,
mis selles vallas Eestis kunagi tehtud.
Rahvastiku vananemine oli üheks peamiseks arutlusteemaks
nii Euroopa Rahvastikukonverentsidel Genfis 1993 ja Budapestis
1998 kui ka Rahvastiku- ja Arengukonverentsil Kairos 1994.
aastal. Miks? Sest kuigi rahvastiku vananemine vormib hetkel
arenenud riikide ühiskonda ja olusid, tabab see varem või
hiljem ka kõiki teisi rahvaid.
Mis on vananemine?
Vananemine puudutab ühtviisi nii rahvastikku kui ka
iga üksikut inimest. Rahvastiku vananemine ja indiviidi
vananemine on siiski põhimõtteliselt erinevad asjad. Iga
sündinud laps, kui teda just ei taba enneaegne surm, jõuab
teatud aja möödudes paratamatult raugaikka. Selline, üksikindiviidide
rutiinselt korduv vananemine, on toimunud ja toimub kogu
aeg ning pole teada, et see protsess ajaloos kuidagi muutunud
oleks. Individuaalse vananemise käigus läbib inimene aja
kulgedes järjest erinevaid elu etappe, millel igaühel oma
eripära ja tähendus. Teatud elufaasist hakkab vananeva indiviidi
elujõud vähenema ning lõpuks ta sureb. Kõigest hoolimata
on taoline indiviid kindlasti täiuslikum, kui oleks mis
tahes üksikut elufaasi pidevalt elav surematu.
Rahvastiku vananemine on aga hoopis teistlaadne nähtus.
Niisugust rahvastiku vananemist, nagu see tänapäeval aset
leiab, pole ajaloos varem kogetud. Teiseks — rahvastiku
vananemine ei alanda rahvastiku elujõulisust. Vana rahvastik
ei tähenda degradeerumist, vaid rahvastiku erilist vanusjaotust,
mis avab ühiskonna arenguks uued (teistsugused) võimalused
ning pigem on tegemist rahvastiku elujõu tugevnemisega.
Ning kui käsitleda rahvastiku vananemist kitsamalt ja kvantitatiivselt,
siis ei ole see ka pöördumatu.
Kuna sündimus, suremus ja ränne pidevalt muutuvad, pole
püsiv ka rahvastiku vanuskoostis. Inimkonna ajaloos on ikka
aset leidnud ebakorrapärased rahvastiku vananemis- ja noorenemisperioodid.
Mõnikord, eeskätt tõsiste rahvastikukriiside (sõjad, epideemiad)
korral, on need olnud eriti märkimisväärsed. Rahvastiku
vananemine/noorenemine on neil puhkudel olnud siiski ajutine,
teatud aja möödudes on protsess peatunud ning pöördunud
hiljem teises suunas. Nende lühiajaliste vananemiste ja
noorenemiste kõrval tuleb eristada demograafilise arengu
erilist perioodi, mil muutused on põhimõttelised ning nihked
rahvastiku vanusjaotuses palju ulatuslikumad. Tegemist on
demograafilise üleminekuga, mille käigus vahetub rahvastiku
taastetüüp tervikuna. Ühtlasi teiseneb traditsioonilisele
rahvastikutaastele omane vanuspüramiid selle ülemineku käigus
modernsele taastetüübile iseloomulikuks vanuspuuks (vt.
joonis). Seda ajaloos ainulaadset teisenemisprotsessi
tuntaksegi demograafias rahvastiku vananemisena.
Ülalt ja alt
Demograafilise ülemineku vältel voolib rahvastiku vanusjaotust
nii sündimus kui ka suremus. Suremuse vähenemine, eriti
eakamates vanuserühmades, kasvatab nende indiviidide arvu
sünnipõlvkonnas, kes elavad vanurieani, ja põhjustab vananemise
ülevalt. Sündimuse langus kahandab sünnikohordi suurust
eelmistega võrreldes, vähendab niimoodi nooremate vanuserühmade
osatähtsust ja toob kaasa vananemise altpoolt.
Mõned varem, teised hiljem
Demograafiline üleminek tabab lõpuks kõiki rahvad, ent
mitte ühekorraga. Samavõrra ebasünkroonselt kulgeb ka rahvaste
vananemine. Eesti kuulub nende Lääne- ja Põhja-Euroopa maade
hulka, kus demograafiline üleminek algas varakult, 19. sajandi
keskpaiku.
17.-18. sajandist hakkas Peterburi-Trieste tinglikust joonest
läänes elavate rahvaste seas levima euroopa abiellumistüüp,
mille puhul abiellutakse suhteliselt hilja ning suhteliselt
palju naisi jääb vallaliseks. Just seda peetakse üheks põhjuseks,
miks saja aasta pärast või veidi hiljem vallandus neil aladel
varajane demograafiline üleminek. Eestis ilmnesid euroopa
abiellumistüübi kujunemise märgid Põhjasõja järel, 18. sajandi
esimesel poolel. Meie alad olid idapoolseimad, kuhu see
nähtus ulatus. Kuid Eesti-Vene piir ei tähista mitte ainult
abiellumistüübi erinevust, vaid märgib ka suurimat demograafilise
ülemineku alguse ajavahet, mida Euroopa naaberrahvaste juures
on täheldatud: kõigi Venemaa naaberriikide hulgas Valgest
merest Musta mereni erines just Eesti sündimuse tase kõige
rohkem Venemaa omast. Väiksemad olid erinevused meist põhja
pool, Soome ning Venemaa vahel, samuti ka lõunas — Leedu
ja Poola ning Venemaa vahel. 1880. aastatel oli sündimus
Venemaal tunduvalt kõrgem kui Eestis, 1930. aastateks
erinevused koguni kasvasid.
Eesti ja Venemaa demograafilise arengu ajavahet on hinnatud
ligikaudu poolele sajandile. See ajaline nihe mõjutas vägagi
tuntavalt Eesti rahvastiku arengut pärast Teist maailmasõda
ja saab mõjutama veel 21. sajandilgi. Miks? Eeskätt
seepärast, et pärast sõda jõudis parasjagu kõrgtasemele
Venemaa väljarändepotentsiaal. (Eesti oli vastava etapi
läbinud märksa varem — rahvastiku väljaränne algas 19. sajandi
teisel poolel, ligikaudu paar aastakümmet pärast demograafilise
ülemineku käivitumist. Mitme asjaolu koosmõjul suundus väljaränne
Eestist eelkõige itta. Euroopa mastaabis oli väljaränne
silmapaistvalt intensiivne — selle tulemusel elas ligikaudu
15-20 % eestlastest Esimese maailmasõja eel Vene impeeriumi
avarustes, väljaspool oma etnilist asuala.) Uus geopoliitiline
olukord lõi soodsad tingimused selle väljarändepotentsiaali
realiseerumiseks uute läänekolooniate, sh. Eesti, suunas.
Teisisõnu — erinev demograafiline areng hoogustas intensiivset
sisserännet Venemaalt ja teistest NSVL piirkondadest Eestisse.
Seda objektiivset protsessi võimendasid veelgi Eesti rahvastikukaod
sõja ning järgnenud sotsiaalsete ümberkorralduste käigus,
samuti venestamine ja sovetiseerimine. Poolesajandiline
ajaline nihe Eesti põliselanike ning välispäritolu rahvastiku
demograafilises arengus on ühtlasi ka põhjuseks, miks mitmetes
teisteski endistes NSVL vabariikides kujunenud suhteliselt
suured slaavi päritolu immigrantide grupid ei erine oma
vananemisarengu poolest kohalikust põlisrahvast nii suurel
määral kui Eestis. Eesti põlisrahva ja sisserännanute vananemisprotsessi
lahknevus torkab silma isegi Balti riikide, eriti Leedu,
taustal.
Venemaa ja Eesti erinev demograafiline arengutase ning sellest
tulenev intensiivne sisseränne pärast Teist maailmasõda
on seega oluliselt mõjutanud Eesti rahvastikku ja selle
vananemist ning kujundanud siin märkimisväärsed erinevused
teiste arenenud rahvastikuga Euroopa riikidega võrreldes.
Kes on vanur?
Rahvastiku vananemist mõõdetakse kõige sagedamini selle
järgi, kui suur on 65aastaste ja vanemate (60 eluaastat
on aluseks riikides, kus see on pensioniea piiriks) inimeste
osatähtsus rahvastikus. Kui see kasvab ühiskonnas seni mittekogetud
tasemele (kiirelt suureneb muidugi ka vanurite absoluutarv),
siis ongi käes rahvastiku vananemine. Vahel kasutatakse
vananemise mõõtmiseks ka rahvastiku keskmist vanust. Kõikide
nende näitajate puhul lähtutakse tavapärasest arusaamisest,
et vanuriiga algab siis, kui inimese sünnist on möödunud
teatud arv aastaid.
Tegelikult on vanuriea alguse ümber palju polemiseeritud
ja arvatavasti need vaidlused niipea ei lõpe, seda enam,
et ühiskonna arengu käigus tundub muutuvat ka vanuriiga.
Nii on näiteks pakutud selle aluseks mingit kindlat surmamomendile
eelnevat perioodi inimese elust. Sel juhul määrab vanuriea
keskmine eluaastate arv (näiteks 10 või 15), mis jääb teatud
vanusest surmahetkeni elada. Rahvastiku vananemist näitab
niisugusel juhul keskmise vanuriea alguse tõus. Kuna aga
iga indiviidi sotsiaalne, psühholoogiline ja bioloogiline
vananemine kulgeb isemoodi, on isegi seatud kahtluse alla
kronoloogilise vanuse kasutamine üldse.
Esimest korda ajaloos
Teiste rahvastikuteadlaste seisukohtade taustal paistab
silma inglise demograafi Peter Lasletti käsitlus,
mis seob vananemise uue, nn. kolmanda elufaasiga põlvkonna
elutsüklis. Lasletti käsitlus toetub tõsiasjale, et esmakordselt
inimkonna ajaloos ületab enamus sünnipõlvkonnast vanuriea
piiri. Demograafilise ülemineku eelsetel aastatuhandetel
katkes inimese elu reeglina enne vanaduspõlve saabumist,
vanaks elas väga vähe inimesi ning põlvkonna elutsüklis
taolist kolmandat elufaas üldse ei kujunenudki.
Lasletti arvates sõltub ühiskonna edasine areng sellest,
kuivõrd suudetakse kolmandasse elufaasi jõudnud rahvastikuosa
integreerida ühiskonda. Aastatuhandeid oli ju tavaks kindlustada
vanuritele teenitud vanadusõlv, aga mitte luua neile
tegevusvõimalusi. Sellisel juhul muutub aga too kolmandasse
elufaasi jõudnud rahvastik ühiskonnale koormaks, eriti majanduslikus
mõttes, ohtu satub ka tänase elustandardi säilimine. Halvimal
juhul võivad tekkida suured vastuolud täisealiste ja vanurite
põlvkondade vahel. Märgatav osa vananemist käsitlevast teaduskirjandusestki
on pühendatud just sellega kaasnevatele sotsiaalsetele probleemidele,
seda enam, et ühiskonna kohanemine uue olukorraga läheb
vaevaliselt. Kui aga lähtuda seisukohast, et inimene on
sotsiaalarengu eesmärk (mitte kruvike masinavärgis), siis
tähendab üha suurema arvu inimeste jõudmine vanuriikka ju
tsivilisatsiooni suurimat triumfi.
Mis puudutab Eestit, siis meil pole (peamiselt suhteliselt
madala keskmise eluea tõttu) kolmanda elufaasi rahvastik
veel õieti välja kujunenudki. Nõnda toob rahvastiku vananemine
Eesti moodi küll kaasa kõik uued probleemid, mis kerkivad
mis tahes vananeva ühiskonna ette, kuid ei kasuta ära aeglases
põlvkondade vaheldumises potentsiaalselt sisalduvaid eeliseid.
(Laslett on määratlenud kolmanda elufaasi rahvastikuosa
väljakujunemise järgmiselt: vanurite osatähtus täisealises
elanikkonnas peab olema 25 % ning vanurieani elulejate
osatähtsus — 50 %. Mõlemad kriteeriumid olid Eestis
praktiliselt täidetud juba Teise maailmasõja eel, kuid vanurite
osatähtsus stabiliseerus just selle, nn. kvalifikatsioonitaseme
vahetus läheduses, ning on püsinud sellisena käesoleva ajani.)
Kes on vanavanur?
Rahvastiku vananemine toob kaasa muutused ka vanurite
endi hulgas: suureneb eriti eakate ehk vanavanurite osatähtsus
ning ka vanurite üldine keskmine vanus. Tavapäraselt loetakse
vanavanuriteks 75-aastased ja vanemad, kuid sageli on aluseks
ka 80 või isegi 85 eluaastat. Sisuliselt tähistab mõiste
vanavanurid niisugust rahvastikurühma, kes kõrge ea tõttu
ei tule oma igapäevastega toimetustega enam hästi toime.
See ei tähenda hoopiski mitte invaliidsust, pigem vajab
vanavanur lihtsalt abi mõne kodutöö tegemisel või ühiskondliku
toimingu sooritamisel. Umbes samalaadset sõltumist teistest
inimestest on igaüks kogenud lapsepõlves. Just vanavanuritega
seoses kerkivad üles mitmed sotsiaalsed probleemid, mida
ühiskond varasemas ajaloos pole üldse kogenud või mis on
lahenduse leidnud leibkonna raames. Peter Lasletti metodoloogiat
rakendades tähendab vanavanuriseisus üleminekut kolmandast
elufaasist neljandasse.
Vanavananemine ei kulge ilmtingimata sünkroonselt rahvastiku
üldise vananemisega — vanavanurite osatähtsus suureneb kiiremini
siis, kui vanurite osakaal kogurahvastikus hakkab stabiliseeruma,
üldine vanurite osakaalu tõus rahvastikus hoiab muudel võrdsetel
tingimustel vanavanurite osakaalu kasvu tagasi. Vanavanurite
osakaal vanurite hulgas on Eestis 20. sajandil pidevalt
kasvanud: 75-aastaste ja vanemate osatähtsus on sajandi
jooksul kahekordistunud, 85-aastaste ja vanemate inimeste
oma aga peaaegu kolmekordistunud.
Niisiis tuleb ühiskonnal kohaneda paratamatu rahvastiku
vananemisega, mida ei saa suunata. Küll saab ühiskond teataval
määral mõjutada vananemises ilmnevaid hälbeid — näiteks
liiga suurt soolist ebaühtlust — ja pehmendada nende võimalikke
negatiivseid tagajärgi. Selleks peab aga vastav rahvastikupoliitika
olema plaanitud ligikaudu kolme põlvkonna pikkuse ajavahemiku
ehk ca 75-80 aasta peale ette.
Vananemisest Eesti moodi
* Eestis ulatub perekonna piiramise algus tõenäoliselt
1850.-1860. aastatesse. 1881. aastast (esimene rahvaloendus)
langes sündimus peaaegu lineaarselt, 1920. aastate lõpus
kukkus see allapoole taastenivood. Käsitletava ajavahemiku
jooksul vähenes sündimus ligikaudu kaks korda. Nõnda kuulub
Eesti nende riikide hulka, kus sündimus jäi taastenivoost
madalamaks juba enne Teist maailmasõda.
* Suremus hakkas Eestis pidevalt langema enam-vähem samal
ajal kui sündimuski, 19. sajandi keskpaiku. Taoline
sündimuse ja suremuse üheaegne vähenemine eristab Eestit
teistest maadest, kus sündimusüleminek algas samal ajal,
kuid suremusintensiivsus oli hakanud langema märksa varem.
* Kuivõrd sündimus ja suremus langesid Eestis tähelepanuväärselt
ühel ajal, mille poolest Eesti on võrreldav Prantsusmaaga,
jäi rahvastiku kasv ehk demograafiline plahvatus siin
tagasihoidlikuks. Ühtlasi ei olnud seda tüüpi ülemineku
käigus kogunenud demograafiline potentsiaal just märkimisväärne
ning see ei mõjutanud eriti oluliselt ja eriti pikalt vananemist
demograafilisele üleminekule järgneval perioodil, mille
poolest Eesti erineb paljudest teistest maadest, kus sündimus
hakkas langema tunduvalt hiljem kui suremus ning demograafilise
ülemineku käigus kogunes hoopis suurem demograafiline potentsiaal.
Teise maailmasõja eel sisaldas Eesti rahvastiku vanusjaotus
endas vaid 11-protsendilist kasvupotentsiaali ning Eesti
oli selle näitaja poolest Prantsusmaa järel arvatavasti
üks madalaima tasemega riike maailmas.
* Rahvastiku vananemise seisukohast on oluline, kui suur
on arvukaim sünnipõlvkond ning millal see kujunes. (Üldjuhul
sündide absoluutarv demograafilise ülemineku alguses tõuseb
vaatamata sündimuse langusele. Selle põhjuseks on reproduktiivses
eas vanemate, kuid veelgi enam imikute ja laste suremuse
vähenemine. Hiljem kahaneb muidugi ka sündide absoluutarv.
Nende kahe etapi vaheldumisajal tulebki üldjuhul ilmale
suurim sünnipõlvkond.) Eestis kasvas sündide aastakeskmine
arv rohkem kui 100 aastat, kuni 1880. aastateni. Pööre
langusele sai teoks 19. sajandi viimasel kümnendil. Kogu
Eesti Vabariigi territooriumi hõlmava arvukaima
sünnikohordi suuruseks on pakutud ca 32 000-35 000.
1930. aastail sündis Eestis aastas peaaegu kaks korda vähem
lapsi.
Enamiku demograafilise ülemineku pioneerrahvaste juures
jäi üleminekuaegse suurima sünnikohordi jõudmine vanuriikka
ja sellega kaasnema pidanud rahvastiku vananemine Teise
maailmasõja järgse baby-boomi varju, mille tulemusena
kujunesid mitmed sama suured või suuremadki kohordid kui
ülemineku ajal. Eestis sõjajärgset baby-boomi
ei täheldatud. 1960. aastate lõpuks oli Eesti rahvastiku
sündimus püsinud veidi allpool taastetasandit juba peaaegu
40 aastat. Alles 1960. aastate alguses langes esimese Euroopa
riigi — Ungari — sündimus Eesti tasemele. Sõjajärgsed sünnipõlvkonnad
olid eestis ca kaks korda väiksemad kui suurimad üleminekuaegsed
kohordid 19. sajandi lõpul. Kõige selle tulemusena ei
toimunud Eestis sõjajärgset rahvastiku noorenemist altpoolt,
nagu Põhja- ja Lääne-Euroopas.
* Teise maailmasõja järel domineeris Eestis sisseränne.
1989. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid välissündinud
26,3%, välispäritolu rahvastik (välissündinud ja nende teine
põlvkond) koguni 36% Eesti rahvastikust. See näitaja on
Euroopas peaaegu rekordiline, ühtlasi ka kõrgeim
endiste NSVL vabariikide hulgas. Sissesõitnute arvukamad
põlvkonnad, kes asusid Eestisse 1940. aastate lõpul ja 1950. aastatel,
hakkavad nüüd jõudma vanuriikka — eelseisval aastakümnel
leiab aset plahvatuslik mitte-eestlaste vananemine.
* Eesti rahvastiku omanäolise vananemisprotsessi üks tegur
on olnud suremuse stabiliseerumine. 1950. aastate lõpuni
pikenes Eestis järjekindlalt nii meeste kui naiste eluiga
ning selle ajani oli olukord igati võrreldav Põhja- ja Lääne-Euroopaga,
Eesti edestas niihästi Ida- ja Lõuna-Euroopa maid kui ka
teisi NSVL vabariike. (Kuigi 1940.-1950. aastad oli süngeim
periood eesti rahva ajaloos 20. sajandil, otseseid sõja-
ja represseerimiskaotusi kõrvale jättes keskmine eluiga
tolgi ajal kasvas. Sellist näilist vastuolu saab seletada
rahvastikuprotsesside inertsusega — põlvkondade elujõud
ei murenenud nii lühikese aja jooksul, repressioonidest
ning elutingimuste halvenemisest tulenevad muutused rahvastiku
tervises ilmnesid alles paari aastakümne pärast.) 1960.
aastate alguses Eesti rahvastiku keskmise eeldatava eluea
kasv praktiliselt lõppes. Suremuse langus mitte ainult
ei peatunud, vaid keskmine eluiga stabiliseerus kaasaja
vaatevinklist väga madalal tasemel. Riikides, kus keskmine
eeldatav eluiga on kasvanud ka viimastel aastakümnetel,
on käsikäes suremuse alanemisega pidevalt kasvanud ka vanurite
osakaal — Eestis aga ei ole rahvastiku vananedes vanurite
osatähtsus samas tempos tõusnud.
* Vanurite (60 ja enam eluaastat) osakaal rahvastikus kasvas
Eestis jõudsalt 1940. aastateni (aastail 1881-1941
8 protsendilt 16 protsendini ehk kaks korda 60 aastaga).
Edaspidi on intensiivne sisseränne Eestisse ning suremusarengu
stagnatsioon hoidnud vanurite osatähtsuse küllaltki stabiilsena.
See on kaheldamatult Eesti rahvastiku vananemise tähelepanuvääriv
omapära — Euroopa maade ja rahvaste hulgas teist analoogilist
näidet pole. Selle kogurahvastikku iseloomustava stabiilsuse
taga peitub märkimisväärne sisemine mitmekesisus, mis väljendub
erinevustes põlisrahvastiku ja sissesõitnute, aga samuti
piirkondade vahel.
* Rahvastikuprognoosi kohaselt leiab Eestis aset teatud
ajutine liigvananemise periood, kui suurimad sissesõitnute
põlvkonnad jõuavad vanuriikka. Vanurite arvu suhteliselt
kiire kasv langeb kokku juba alanud rahvastiku vähenemisega.
Seegi on arvatavasti üks Eesti omapära. Nii ÜRO kui
Eesti demograafid prognoosivad, et vanurite osatähtsus tõuseb
Eestis käesolevalt tasemelt, mis on ca 18 protsenti
kogu rahvastikust, 25-27 protsendini aastaks 2030.
Aastad 1995-2004 on kujunemas kõige intensiivsemaks Eesti
rahvastiku vananemise perioodiks, mil igal aastal astub
"vanuriseisusesse" ligikaudu 6000 inimest. Niisugune
aastakeskmine juurdekasv ületab senise maksimumi 1960. aastatest
(vanuriikka jõudis suurim sünnipõlvkond sajandivahetusest)
ca 1500 vanuri võrra.
* Ida-Euroopa suremuse stagnatsiooni eripära on liigsuureks
rebenenud meeste ja naiste keskmise eluea vahe, mille poolest
Eesti on omakorda Ida-Euroopas liidrikohal. Vanuriikka
jõudnud kohortide sooline tasakaal on rikutud. Meeste
hoopis varasem surm kõrvu meeste ja naiste erineva vanusega
abiellumisel on põhjustanud ülipika naiste lesepõlve Eestis.
Lisaks tuleb arvestada, et vanuriikka on juba jõudnud 1910.-1920. aastatel
sündinud. 1930. aastate sündimusre?iimi juures jäi aga ligikaudu
neljandik naistest lastetuks. Praeguste vanurite perestruktuuri
on moonutanud veel ka sõda ning repressioonid. Lõpptulemusena
on Eesti üks neist maailma riikidest, kus elab suhteliselt
palju üksikuid vanu naisi, kel pole lähedasi sugulasi.
Kalev Katuse, Luule Sakkeuse, Asta Põldma ja Allan Puuri
vanuri-uuringuga tutvus Kärt Jänes-Kapp
Vanurrahvastiku (65aastased ja vanemad) osakaal kogurahvastikus
mõnedes Euroopa riikides
| Riik |
Vanurite
osakaal, % |
| Albaania |
5,6 |
| Austria |
15,3 |
| Belgia |
16,3
|
| Eesti |
13,8 |
| Island |
11,4 |
| Itaalia
|
17,1 |
| Kreeka |
16,0 |
| Leedu
|
12,4 |
| Läti
|
14,0 |
| Makedoonia |
8,5
|
| Moldaavia
|
9,0 |
| Poola |
11,5 |
| Portugal
|
14,9 |
| Prantsusmaa |
15,4 |
| Rootsi
|
17,4 |
| Soome |
14,5 |
| Suurbritannia
|
15,7 |
| Šveits |
14,9
|
| Taani
|
15,0 |
| Türgi |
4,9 |
| Ungari |
14,3 |
| Venemaa
|
12,1
|
tagasi esilehele ...
|
|
|