5 / 1 9 9 8   A U G U S T  
 h o r i s o n t  
   
 I N I M E N E  L O O D U S  U N I V E R S U M
  Esimese millenniumi lõpp: ootused, lootused ja tegelikkus
PRIIT RAUDKIVI (1954)
ajaloolane, Ajaloo Instituudi direktor.		  
 
Aastatuhandevahetus on ukse ees. Kära on üksjagu: meid ootab ees infotehnoloogiline kataklüsm, tegevust on hoogustanud ususektid, millest enamik ei kuuluta küll just maailmalõppu, kuid suuri muutusi inimkonna elus ometi. Üha enam räägitakse meie emakese maa abitusest, juhul, kui otse meie suunas peaks tormama mõni suurem meteoriit. Leidub neidki, kes arvavad teadvat maad tabava katastroofi täpset aega ja millenniumivahetus sobib selleks suurepäraselt.

Ent euroopa ühismälu peaks juba mäletama üht aastatuhandevahetust. Tõsi küll — kui võrrelda ajaloolist ühismälu inimmäluga, siis on ka sellele iseloomulik väsimine, lünkade tekkimine ning ergastegi emotsioonide tuhmumine. Ent ikkagi! Milliste lootuste ja ootustega mindi sellele meie jaoks kahtlemata tähendusrikkale sündmusele vastu tuhat aastat tagasi? Sellele küsimusele pole kerge vastust anda. Aasta 1000 on ajaloolase jaoks väga kauge aeg. Selle kirjeldamiseks napib allikaid, rääkimata siis tolleaegse inimese mõttemaailma finesside mõistmisest. Vaadates asjale läbi ajaloolase prillide ja lähtudes ajalookirjutuslikust traditsioonist, selgub, et väga palju oleneb sellest, milliseid prille — kas pluss- või miinusmärgiga, roosasid või tumepruune — kasutada.

Tavaline või dramaatiline?
Esimese millenniumivahetuse historiograafiale pani aluse prantsuse ajaloolane Jules Michelet. Tema avaldas 19. sajandi keskpaigas arvamust, et millenniumivahetus tuhat aastat tagasi kujutas endast Euroopa ajaloos dramaatilist ajajärku, mida iseloomustasid ülespiitsutatud emotsioonid, apokalüptilised ootused jne. Sajandi teisel poolel lahvatas tema arusaamade vastu terav reaktsioon. Ajalooteaduslik tunnetus oli muutunud kriitilisemaks (vahest ehk liigagi) ning kõik J. Michelet’ kirjeldused kuulutati romantismiajastu traagilise ning heroilise maailmakäsitluse viljadeks. Asemele pakuti arvamust, et aastatuhandevahetus oli täiesti tavaline, nagu iga teine aastavahetus, mitte aga kardetud või siis ka oodatud pöördepunkt inimühiskonna arengus. Kriitiline ajalooteadus põhjendas oma seisukohti sellega, et faktoloogia tasandil pole J. Michelet’ kujundatud pildil lihtsalt katet. Viidati ajaarvamises valitsenud segadusele ja eriarvamustele tolleaegse intellektuaalse eliidi seas. Vaieldi ju isegi selle üle, millal Kristus sündis. Intellektuaalide vastaspoole, talupoegade, elu kulges niigi loodusega ühes rütmis ning neil polnud ristiusu vaidlusalusest kronoloogiast õieti aimugi. Väideti, et kui üldse millenniumivahetusest kui suursündmusest ja selle võimalikust kajastusest ühiskonnas rääkida, siis igatahes ei tule pidada silmas konkreetset aastat, vaid pikemat, pea sajandipikkust perioodi.

Uus revisjon
Romantismist mõjutatud ajalookirjanduse arvamuse purustamine oli justkui lõpule viidud. Kui millenniumivahetusest räägiti, siis piirduti väidetega, et müütide jutustamisega ajaloolise tõe pähe on ammu lõpparve tehtud. Ometi on viimase viiekümne aasta ajalooteadus jälle päevakorrale tõstnud revisjonivajaduse. Asi on nimelt selles, et tükkhaaval kokkupandavas mosaiigis on siiski tunduvalt enam tõendeid apokalüptilistest meeleoludest aasta 1000 ümber, kui seda arvata võib. Või õigemini: see oli siiski omaette ja üsna eriline ajajärk Euroopa ajaloos. Seda toetavad tähelepanekud, et apokalüpsiseootust ja radikaalsete murrangute saabumise prohvetlust on Euroopa ajaloos aeg-ajalt ikka ette tulnud.

Ootusärevus
Andmata õigust ühele või teisele leerile, olgu siinkohal ära toodud mõningad faktid perioodist 950-1033, mis peaksid viitama asjaolule, et kristlik maailm siiski elas teatud ootusärevuses ning et see vajutas vähemalt regiooniti ühiskonnale oma pitseri. Aluseks on võetud eelkõige kaasaegsete tähelepanekud.
1. Auxerre’i piiskop (Prantsusmaa) kirjeldab oma kirjas Verduni piiskopile ungarlaste seas perioodil 950-980 levinud maailmalõpuootustest.
2. Teoses "Antikristuse teod" maalib 10. sajandi keskel tegutsenud Hollandi kirjamees Adso van Montier-en-Der pildi hirmust, mida rahvas aasta 1000 saabumisega seoses tundis.
3. Aastal 965 ilmub Pariisi jutlustaja, kes kuulutab, et aastal 1000 pääseb maailmas võimutsema Antikristus ning õige pea pärast seda saabub viimne kohtupäev.
4. Aastal 989 saab taevas nähtavaks Halley komeet, mis külvab paanikat ning õudu.
5. Aastatel 990-1010 kuulutavad Aelfric ja Wulfstan Britannias Antikristuse saabumist ning sellele peatselt järgnevat viimset kohtupäeva.
6. Aastail 994-995 tabab Saksimaad katk ja näljahäda ning sureb palju inimesi, mida tõlgendatakse kui Jumala poolt saadetud nuhtlust. Seda võimendab teade ebardlike kehavormidega lapse sünnist.
7. Paar aastat enne millenniumivahetust rüüstatakse mitmel pool Prantsusmaal kirikuid, sest peagi pole ilmalikku vara mitte kellelegi vaja.
8. Aastal 1000 veedab keiser Otto III nädalaid ja kuid viimse kohtupäeva kuulutajate seltsis. Ta näeb visioone ning saab Jumalalt endalt ülesande keisririigi uuendamiseks — renovatio imperii romani.
9. Prantsusmaal ja Itaalias vallandub enneolematu ketserluselaine. Kirik interpreteerib seda kui Antikristuse mõju.
10. Aastail 1005-1006 on Euroopas suur näljahäda, mida seostatakse apokalüpsisega.
11. Aastal 1006 on taevalaotuses jälle näha kummalisi märke (supernoova). Päike värvub tumepunaseks ning keeldub kolmel päeval ennast näitamast, mida peetakse surma ja katku endeks.
12. Aastail 1009-1010 laseb kaliif al-Hakim hävitada Jeruusalemmas Püha Haua, millele Euroopa reageerib valulikult, pidades seda kindlaks märgiks maailmalõpu lähenemisest. Järgnevalt kimbutatakse juute, keda süüdistatakse Õnnistegija surmas. 1022. aastal leiab OrlJans’is aset esimene suurem ketserite põletamine, mida mitmes allikas seostakse maailmalõpu meeleoludega.
13. Aastail 1026-1027 toimub massiline palverännak Jeruusalemma.
14. Aastal 1028 leiab aset uus taevane veresadu, seekord Akvitaanias.
15. Jeesuse kannatuse ja ristisurmaga seoses oodati maailmalõppu ka aastal 1033. Eriti Prantsusmaal levis sellega seoses nn. Jumalarahu liikumine — Pax Dei — soov taevane rahu ja õiglus maa peal teoks teha.
Näidetest peaks piisama, et olla vähemalt ettevaatlik meie ajaarvamise esimese millenniumivahetuse hindamisel mustvalges süsteemis. Katsudes summeerida võimalikult erapooletult praegusi seisukohti selles küsimuses, võiks ehk toonitada järgmist.

1. Pax Dei oli fakt. Kuigi taevane rahu ja õigluseriik maa peal ei realiseerunud ning elu ise sellesse üsna kiiresti korrektiive tegi, võib seda nähtust interpreteerida nii ehk teisiti: J. Michelet’ leeri asununa kui ootusi, et millenniumivahetus oli kaasaegsete jaoks tähendusrikas aeg täis lootusi. Ent oma plusspunkti saavad ka ta oponendid, kes kasutavad seda argumendina tema seisukohtade vastu, ning väidavad, et vägivalda polnud.

2. Perioodi, millest näiteid tõime, iseloomustab tõeliselt võimas ketserluse laine kogu Euroopas. Seda nähtust võib samuti interpreteerida mitut moodi. Kiriku seisukohalt seostades Antikristuse mõjuga, hereetikute vaatenurgast aga hoopis Jeesuse teise tulekuga, mida pikisilmi oodati ja milleks ennast omal viisil ette valmistati.

3. Järsult tõusis päevakorrale n.-ö. juudiküsimus, mis on ristiusulises maailmas kriisiaegadel alati aktualiseerunud. Oodatud-kardetud Antikristus pidi olema juudisoost valemessias. Ka sellel perioodil muutus juutide ja kristlaste vahekord äärmiselt teravaks ning kulmineerus mitmel pool juudivastase vägivallaga ning juutide vägivaldse ristiusku pööramisega.

4. Järsult suurenes tähelepanu Kristuse elu ja kannatusega ning ristiusu traditsiooniga seotud nähtuste (pühade säilmete kultus, palverännakud Jeruusalemma jne.) vastu.

5. Millenniumivahetusel ilmneb väga selgesti nii ilmalike kui ka vaimulike püüe ristiusulise vagaduse poole. Paljud kroonitud pead ja aadlikud jäävad ajalukku kui äärmiselt pühad inimesed. Kõrgest soost ilmalikud asusid elama kloostritesse või muutsid oma ellusuhtumist sellisel määral, et neist said lausa pühakud. Kirik sai väga palju kingitusi. Uusi kloostreid ja kirikuhooneid kerkis nagu seeni pärast vihma.

6. Ettekujutus Jeesusest tegi just sellel ajal läbi muutuse. Õnnistegija kvaliteetidest leidis rõhutamist tema inimlik olemus. Jeesus muutus reaalselt elanud ajalooliseks kujuks, kelle jalajälgedes lihtsurelik käia soovis ning keda oli võimalik jäljendada.

Ilmselt ei ole kokkuvõtva ja objektiivse hinnangu andmine 1000 aastat tagasi valitsenud meeleoludele üldse võimalik. Kuid tähelepanelikum võrdlus nüüdisajaga oleks ometi omal kohal. Kas või seepärast, et inimloomuse muutumise üle ühel tuhandeaastasel ajalõigul mingilgi moel selgust saada.
tagasi esilehele ...


  
Horisondi e-post - horisont@datanet.ee