 |
|
|
| |
Saarlaste
hällil
AIVAR KRIISKA (1965)
filosoofiamagister, Tartu Ülikooli arheoloogia lektor
|
|
| |
Nagu
headele naabritele kohane, räägivad hiidlased naljalugusid
saarlaste kohta ja vastupidi. Uuemad uurimused viitavad
aga sellele, et esivanemad on saarlastel (loe: saarte elanikel)
ühised...
Alates 1994. aastast on peamiselt Eesti Teadusfondi ja Eesti
Kultuurkapitali toel toiminud Ranniku-Eesti kiviaja uurimise
projekt. Välitöid on tehtud nii mandril kui saartel ja kogutud
on päris põnevat materjali nende piirkondade esiajaloost.
Üks tähtsamaid küsimuste ringe, millega oleme tegelnud,
on saarte asustamine ja püsiva elanikkonna teke neis paigus.
Hiiumaalt Kõpu poolsaarelt on õnnestunud leida neliteist
ja Saaremaalt kaheksa uut kiviaja asulakohta ning kuuel
neist on mõnevõrra teostatud arheoloogilisi väljakaevamisi.
Kogutud leiud, kaevamiste ja inspektsioonide tähelepanekud
ning ligi paarkümmend uut usaldusväärset radiosüsiniku dateeringut
täiendavad oluliselt pilti saarte varasest asustusest. Võib
öelda, et me oleme korraks saanud kiigata saarlaste (saarte
elanike) hälli.
Muutuva mere kutse
Saarte asustamine on tihedalt seotud Läänemeres toimunud
muutustega. Hiiumaa, Saaremaa ja Ruhnu kõrgemad osad vabanesid
merest juba umbes 9700 aastat e.Kr.*, mil Läänemere
nõos paiknenud jääliustiku sulamisveest tekkinud Balti jääpaisjärv
leidis enesele Kesk-Rootsis Billingeni kohalt väljapääsu
ookeani ja veepind alanes märgatavalt. Vaatamata veetaseme
kõikumistele, millega on kaasnenud küllalt võimsate üleujutuste
aegu, on saared hiljem üha kasvanud ja maa kerkimine suurendab
enamiku Eesti saarte pindala praegugi.
Teiseks saarlaste kujunemise eelduseks oli hülgeküttimise
kui tähtsa püügimajanduse haru väljakujunemine, sest meresaaduste
kasutamine oli vältimatu enese äraelatamiseks saartel. Kuigi
üks hülgeluu on leitud küll juba Eesti vanimast seni teadaolevast,
Pulli asulakohast (dateeritud ca 8800. aastasse e.Kr.),
toimus üleminek spetsialiseerunud hülgeküttimisele siiski
alles mitu tuhat aastat hiljem, põhiliselt mesoliitikumi
ehk keskmise kiviaja (9000-5000 aastat e.Kr.) lõpuosas.
Sellest ajast alates on hülgeliha olnud inimeste toiduratsioonis
olulisel kohal kogu Eesti rannikualal.
Ilmselt just kaugele merele ulatuvatel hülgepüügiretkedel
avastasid inimesed Mandri-Eesti rannikust mitmete kümnete
kilomeetrite kaugusel paiknevad saared. Sellele osutavad
Hiiumaa ja Saaremaa vanimatest inimeste laagripaikadest
kogutud loomaluud, mis, vaid mõni erand välja arvatud, kuuluvad
hüljestele. Tõenäoliselt elati saartel kevadtalvel — viigri
ja hallhülge parimal püügiajal. Nimelt rändasid, ja teevad
seda tänini, need hülgeliigid veebruaris ja märtsis Eesti
vetesse poegima ja olid sellel ajal kergeks saagiks. Poegimisaegsele
küttimisele osutab samuti maksimaalselt nädala vanuse viigri
luu, mis on leitud ühest Hiiumaal Kõpu poolsaarel paiknevast,
u. 4700-4000 aastat e.Kr. eksisteerinud peatuspaigast. Ka
ühekülgsed leiud — valdavalt lõike- ja kaaperiistad — ning
asjaolu, et tihti on tööriistadena kasutatud vaid teravaservalisi
kivikilde, räägib sellest, et tollaste saarlaste tegemised-toimetamised
olid üsna piiratud. Algul peatuti saartel ilmselt vaid ajutiselt,
kasutades ära seda eelist, mida pakkus kindel maa laagripaiga
püstitamiseks. See võimaldas hankida küttepuid ja toorainet
tööriistade valmistamiseks, jätta osa varustusest paigale
jms.
Millal tulid esimesed asukad?
Arheoloogiliste kaevamiste käigus saadud materjal,
tuleasemetelt kogutud söe alusel tehtud dateeringud ja kõrgus
praegusest merepinnast lubavad saarte asustuse algust küllaltki
hästi määratleda. Kuna leidude hulgas puuduvad nooremale
kiviajale (5000-1800 aastat e.Kr.) iseloomulikud savinõud,
on üsna ilmne, et saartele tuldi keskmisel kiviajal, mil
keraamikat veel ei tuntud. Paari aasta eest Hiiumaal Kõpus
uuritud muistsest tuleasemest kogutud süsi ja inimtegevuse
jälgedega nn. kultuurkihist kogutud pähklikoored kuuluvad
ajavahemikku umbes 5700-5000 aastat e.Kr. 1997. aasta suvel
Loode-Saaremaalt Võhmast ja Pahapillist saadud koldesöe
vanusemäärangud jäävad vahemikku umbes 6000-5000 aastat
e.Kr. Peaaegu samasuguse tulemuse annavad maa kerkimise
kiiruse alusel tehtud arvutused. Ka naabrite poole kiikamine
kinnitab, et nimetatud dateeringud võivad kajastada tõeselt
Lääne-Eesti kaugemate saarte asustamise algust. Näiteks
laias laastus samasse, õieti isegi natuke hilisemasse aega,
jääb Ahvenamaa saarestiku varaasustus. Mandrilähedastele
saartele on aga mitmel pool Skandinaavias ja Soomes asutud
elama tihti märksa varem.
Loode-Saaremaa ja Hiiumaa Kõpu poolsaare uuritud vanimad
laagripaigad on mitmes mõttes väga sarnased. Mõlemal alal
on kasutatud tööriistade valmistamiseks kohalikke kivimiliike.
Valitsevaks toormeks on olnud kvarts ning valge, hall ja
bee? madalakvaliteediline kohalik tulekivi. Kivitöötluses
on palju rakendatud just lõhestustehnikat. Rohkema töötlusega
esemeid on vaid üks-kaks protsenti. Nende hulgas domineerivad
kaape- ja lõikevahendid — kõõvitsad. Ühine on seegi, et
vähe kohtab neis paigus raieriistu, leitu piirdub üldiselt
vaid mõne talva ja kirve fragmendi või toorikuga. Sarnasus
on nii suur, et kui keegi petukaubana ühe saare leide teisele
sokutaks, siis mina küll seda avastada ei suudaks. Kõik
see osutab ühtsele kultuuritraditsioonile ja ehk ühtsetele
juurtele. Võimalik, et kõige suuremale saarele — Saaremaale
— elama asunud inimesed ekspluateerisid mitmeid ümbruskonna
saari ja laide, sealhulgas Kõpu muinassaart.
Leidude ning geograafilise situatsiooni järgi võib oletada,
et saarte asustuse lähtealaks oli Lääne-Eesti rannikupiirkond.
Paraku tunneme sealset kiviaega veel väga vähe. Vanima leiukoha
— Pulli — ja saarte varaasustusega samaaegse Lääne-Eestis
paikneva Valge-Risti asulakoha vahele asetub arheoloogilisel
ajaskaalal ehk vaid osa Pärnu jõe põhjast leitud luuesemetest,
mis vaadeldavat probleemi lahendada ei aita. Valge-Ristist
avastatud üksikud leiud on aga väga sarnased Saaremaa ja
Hiiumaa omadele.
Püsiasustuse jälgedel
Hiljem on kohanetud eluks saartel ka juba aastaringselt.
Millal siis kujunes neis paigus püsiasustus? Selle täpsem
dateerimine on materjali vähesusest tingitult veel raske
ning esialgu tuleb rahulduda kaudsete tõenditega. Hiiumaal
pärinevad esimesed märgid sellest, et saarel elati kevadtalvise
sesooni kõrval ka suvel ja sügisel, noorema kiviaja lõpupoolest
(u. 3000-2000 aastat e.Kr.). Analoogilise leiu- ja luuainesega
on ka mitmed samaaegsed Saaremaa asulakohad. Suurematele
muutustele eluolus osutavad nii päevavalgele tulnud esemed
kui loomaluud. Hallhülge kõrval on jahti peetud ka praeguseks
Läänemerest kadunud grööni hülgele ning püütud kala, eriti
turska. Kütitud on ka Läänemere ainsat vaalalist — pringlit.
Võimalik, et paikseks jäädi siiski juba märksa varem. Sellele
osutab omanäoline kultuurirühm, mis on eksisteerinud Saaremaal
ja Hiiumaal noorema kiviaja algul (alates umbes 5000 aastat
e.Kr.). See erineb mandri nn. Narva kultuuri lokaalrühmadest
sedavõrd, et pidi kujunema neist mõneti isoleeritult. On
väga tõenäoline, et siis levinud uus esemeliik — savinõud
— kajastab tegelikult isegi veel vanemaid piirkondlikke
erijooni. Esimese paikse asustuse alana tuleb arvesse eelkõige
just siinse piirkonna suurim saar praeguse Saaremaa kesk-
ja põhjaosas. Seni kõige varasemaks püsivama asustuse märgiks
on arvatavasti Kõnnu asulakoht Lõuna-Saaremaal, kust, erinevalt
teistest saarte varastest elupaikadest, on leitud rohkesti
raieriistu — ligi pool tuhat kivikirvest ja -talba. Viimased
osutavad, et inimene on tolles paigas peatunud juba pikemat
aega ning tema tegevus on olnud mitmekülgsem.
tagasi esilehele ...
|
|
|