 |
|
|
| |
TALLINNA MUSTPEADE VENNASKOND HINGE EEST HOOLT KANDMAS
TIINA KALA (1967)
ajaloolane, magister artium, Tallinna
Linnaarhiivi teadur |
|
| |
Tänavu tähistatakse 600 aasta möödumist
Tallinna Mustpeade vennaskonna asutamisest.
Mustpeade
maja kaunistab Tallinna vanalinna ka 21. sajandi künnisel |
Selle
sündmuse aluseks võetud vennaskonna rajamisdaatum — 1399. aasta
— tugineb siiski pelgalt oletustele. Esimene säilinud kirjalik
allikas, kus mustpäid nimetatakse, on vennaskonna leping
Tallinna dominiiklaste kloostriga 28. märtsist 1400.
Lepingus kohustuvad mustpead kloostrit varaliselt toetama,
jutlustajad vennad aga omakorda hoolitsema jumalateenistuste
eest vennaskonna poolt rahastatud Neitsi Maarja altari juures
kloostrikirikus.
See leping pani aluse vastastikku kasulikele suhetele Tallinna
dominiiklaste kloostri ja Mustpeade vennaskonna vahel, mis
kestsid ümmarguselt 125 aastat, s.t. kuni kloostri
laiasaatmiseni reformatsiooni ajal jaanuaris 1525. Mustpead
deponeerisid jutlustajate vendade kirikusse kalleid kirikuriistu
ja altaripilte ning annetasid neile regulaarselt toidumoona
ja raha, tasuks aga palvetasid vennad mustpeade hingeõnnistuse
eest.
Mustpeade suhted jutlustajate vendadega ei piirdunud ainult
Tallinna dominiiklaste kloostriga, vaid puudutasid ka ordu
kaugemaid kloostreid. Dominiiklaste kloostrid olid jagatud
provintsidesse, mida juhtisid provintsiaalpriorid, kogu
ordut aga Roomas resideeriv generaalmagister. Tallinna klooster
kuulus rajamisest saadik (1229/1246-1248) Taani provintsi
ning kloostri provintsiaalne kuuluvus ei muutunud ka pärast
Põhja-Eesti müümist Saksa ordule 1346. aastal. Alles
vahetult enne reformatsiooni — 1517. aastal — viidi
Tallinna jutlustajate vendade klooster üle Saksi provintsi
koosseisu.
1460. aastal külastas Tallinna dominiiklaste kloostrit Taani
provintsiaalprior Ludolphus ning andis selle külaskäigu
ajal välja üriku, mis kohustas kõiki Taani provintsi kloostreid
Tallinna mustpeade eest paluma. Sellise suhtumise olid mustpead
ilmselt ära teeninud oma helde toetusega Tallinna jutlustajatele
vendadele. Samas võis provintsiaalprioril ehk olla kavas
mitte ainult tänada mustpäid seniste annetuste eest, vaid
kindlustada nende vastutulelik suhtumine ordusse ka tulevikus.
Dominiiklaste generaalmagistri tunnustus
Kõrgeim tunnustus, mis mustpeade meelt nende toetuses jutlustajate
vendade ordule pidi kinnitama, tuli 1478. aastal ordu
generaalmagistrilt Leonardus de Mansuetiselt. Kõrgmeistri
ladinakeelse üriku tekst on eesti keelde ümber panduna järgmine:
Auväärsetele ja arukatele ning Jeesuses Kristuses armsaimatele
kaupmeestele Tallinna Mustpeade vennaskonnast, praegustele
ja tulevastele, vend Leonardus de Mansuetis Perugiast, püha
teoloogia professor ning kogu jutlustajate ordu alandlik
magister ja teener, tervist ja jumaliku armu küllust. Olen
liigutatud andumusest, mida teie, nagu tean ausal ja tänumeelsel
viisil meie vendadelt, eriti auväärselt isalt vend Albertus
Petrilt meie ordu reformitud vendade seast, eriliste tunnetena
olete üles näidanud meie ordu vastu, nagu selgub paljudest
tunnistustest rohkete armuandide ja loendamatute heategude
kohta. Teie hingede õnnistuse ning Kristuse armastuse tõttu
sündigu, et teeksime teid kui meie sõpru ja heategijaid
osalisteks vaimulikus armus vaimulikest hüvedest ja palvetest
[pühakute poole], mis on meie ordule kogunenud õnnistegija
suurest armust. Seetõttu lubame käesolevaga teile kõigile
elus ja surmas kõigist missadest, palvetest, jumalikest
talitustest, õpingutest, meditatsioonidest, kontemplatsioonidest,
jutlustest ja teistest hüvedest, mida kõigevagam Jumal oma
halastusest ja armust on meie ordu vendade ja õdede ja kolmanda
reegli läbi lasknud kogu maailmale osaks saada, osadust
ja osasaamist vastavalt jumaliku tahte heakskiidule. Ja
võtame armulikult vastu ning tunnistame omaks kõik teie
heateod ja toetused meie ordule, soovides siiski igaühe
puhul teist, et kui ta on sellest elust lahkunud, laseksite
teda mälestada missade, palumiste ja palvetega [pühakute
poole] terve meie ordu vendade poolt, kui tema surmast meie
generaalkapiitlitel teatatakse, et paljude pühade palvete
ja vagade palumiste jõust toetatuna vääriksite kindlamat
ja enamat armu suurenemist ja tulevikus igavese elu autasu
ning taevariiki. Selle kõige kinnituseks ja tõendamiseks
laseme käesolevale riputada meie ameti pitseri. Antud Roomas,
Santa Maria sopra Minerva konvendis, juunikuu 20. päeval,
Issanda aastal 1478.
Jutlustajate vendade ordu generaalmagister oli märkimisväärselt
kõrge aukandja. Seda enam väärib tähelepanu nii olulise
isiku pöördumine ühe tavalise, olgugi et jõuka ja maineka,
aga siiski vaid kohaliku tähtsusega kaupmeeste vennaskonna
poole.
14. sajandil tekkis dominiiklaste ordus rahulolematust
selle üle, et ordu oli taganenud oma esialgsest apostelliku
vaesuse ideaalist. 15. sajandi teiseks pooleks oli
sellest kujunenud tõsine reformiliikumine, mis nõudis kloostrites
rangemat distsipliini, s.t. munkadelt isiklikust varast
loobumist, kooriteenistustest, vaikimiskohustusest ja paastudest
rangemat kinnipidamist. 1470. aastate esimesel poolel
jõudis see liikumine ka Tallinna. 1475. aasta suvel
määrati Tallinna konventi reformima üks Hollandi ja Põhja-Saksamaa
tuntumaid reformaatoreid vend Alberuts Petri. Nagu
selgub Leonardus de Mansuetise kirjast, ongi seesama vend
talle Tallinna oludest kõnelnud. Pole võimatu, et just Petri
õhutas generaalmagistrit mustpeade vastu heasoovlikkust
üles näitama.
Mis kaalutlustel võttis Albertus Petri nõuks mustpeade eest
kosta, pole selge. Petri Tallinnas viibimine tekitas kloostris
rohkesti meelehärmi, kuna reformaatori enese ja tema saatjaskonna
ning hobuste ülalpidamine läks maksma sadu marku. Oli ta
ehk leidnud heldekäelist kohtlemist mustpeade juures või
lootis mustpeade abiga reformi kiirendada? Mustpeade kui
jõukate donaatorite arvamust võis kloostril olla raske ignoreerida.
Kas hangeldamine hingeõnnistusega?
Kõik senikirjeldatu tundub taanduvat üksnes varalistele
suhetele kiriku ja mustpeade vahel, täpsemini hingeõnnistusega
hangeldamiseni. Siiski ei nähtud taolisi suhteid keskajal
niisuguses valguses. Juba varakeskaja lõpul juurdunud arusaama
kohaselt peetigi vaimulikke ülal selleks, et nad paluksid
nende eest, kelle aeg kulus ilmalikele toimingutele. Ilmalike
inimeste hingeõnnistuse eest palumine oli töö, mille eest
tuli tasu maksta ning selle koha pealt ei olnud mustpead
kitsid.
tagasi esilehele ...
|
|
|