2 / 1 9 9 8   M Ä R T S  
 h o r i s o n t  
   
 I N I M E N E  L O O D U S  U N I V E R S U M
  Bill on oma möllamised lõpetanud, Monica ja Hilary alustavad sel aastal!
Ain Kallis
 
 
Karta on, et paljud, kes õhinaga lugema hakkasid, on pettunud — nimetatud Bill, Monica ja Hilary on koguni omavahel kaugelt sugulased, neil kõigil on indiaanipärarane perekonnanimi Troopiline Tsüklon.

Tollele Billile ei pööratud üldse erilist tähelepanu, sest ta oli kogu oma eluaja, paar päeva Atlandil ülemöödunud aasta algupoolel, kaunis nõrguke. Monica ja Hilary sündi on aga karta alles sügisel ning kaugel, ühte Korallimerel ja teist Vaikse ookeani kirdeosas.

Kui tsüklonid saavad orkaani nime
Tsüklonite ehk madalrõhkkondadega puututakse kokku sageli. See on suur (läbimõõduga kuni 1500 km) ja võimas pööris atmosfääris, mille keskel on õhurõhk võrreldes ümbritseva alaga madalam. Õhk tsüklonis liigub kõrgema rõhu poolt madalama poole, pöördudes põhjapoolkeral vastu kellaosuti liikumissuunda (lõunapoolkeral vastupidi).

Meie laiuste tormidele nimesid ei panda, küll aga lõunapoolsemaile ja neistki vaid orkaani mõõtu välja andvaile. Kui Atlandil põhja pool 5. laiuskraadi tekib sobiv ilmanäitajate komplekt (vee temperatuur ületab 26,5 ° C, õhuniiskuse sisaldus on suur, tuul ei ole tugev, kerkivad rünksajupilved jne.), siis võivad tekkida seal troopilised depressioonid, mis arenevad troopiliseks tormiks, kus tuule kiirus ületab juba 20 meetrit sekundis. Kõige vähem oli torme Atlandil 1914. aastal, vaid üks. Kõige hullem oli 1933. aasta oma 21 tormiga.

Orkaani nime saavad sellised tsüklonid, kus õhk liigub kiiremini kui 33 m/s. Tuule kiirus on tavaliselt seda suurem, mida madalam on keerises õhurõhk. Selle järgi, samuti tuule kiiruse ning tormilaine kõrguse järgi, jaotatakse orkaanid viide kategooriasse (nn. Saffir-Simpsoni skaala). Kõige kangemaid, kus tuule kiirus ületab 250 km tunnis (70m/s) ja rannikule rullunud tormilaine kasvab 4-5 korruselise maja kõrguseks, esineb õnneks väga harva.

Viiendasse kategooriasse kuuluvad näiteks Tööpüha orkaan, mis laastas 1935. aastal Key Westi saared Florida lähedal. Samuti Camille 1969. aastal, ning muidugi möödunudaastane Mitch, mis nõudsid sadu, isegi tuhandeid ohvreid ja tekitasid tohutult purustusi. Õhurõhu näitude järgi kuuluvad aste madalamasse kategooriasse 1992. aastal möllanud Andrew ja hiljutine Georges, kuid kahjustuste suuruse järgi vääriksid nad küll kõrgeimat kategooriat. Näiteks Andrew` puhul registreeriti tuule kiiruseks “vaid” 230 km/h, kuid puhangud võisid olla palju tormakamad, lihtsalt ei saadud neid registreerida — tuulemõõturid langesid rivist välja. Toosama Andrew tekitas Ühendriikide majandusele rekordilise kahju — üle 30 miljardi dollari, kuid inimohvreid oli Floridas tänu õigeaegsele hoiatusele vaid 43.

Ka pahal lapsel mitu nime
Troopilisi tsükloneid kutsutakse Atlandil orkaanideks, Vaiksel ookeanil taifuunideks, Austraalia rannikul aga willy-willy`deks, India ookeanil lihtsalt tsükloniteks. Millest nimed on alguse saanud, on jäänud lahtiseks — Kariibi mere äärseil rahvail olevat Hunrakan tormijumal, Typhon vanas Kreekas jälle sajapäine koletis jne.

Nagu üldiselt teada, pannakse suurematele troopilistele tormidele nimesid, et neid oleks kergem meedias kasutada ning inimesi hoiatada. Nimed peavad olema lühikesed, et nad meelde jääksid ja et neid saaks ka ühe hingetõmbega välja hüüda. Kujutage ette sarnast tormihoiatust: "Tähelepanu! Läheneb Pipilota Viktuaalia Rullkardiina Piparmünta!" Palju lihtsam on hüüda: "SOS! Pipi tuleb!!"

Esimene teadaolev taifuuni nimi oli Kamikadze, s.t. “Jumalik Tuul”. Nii hakati kutsuma tugevat tormi, mis päästis 1281. aasta augustis Jaapani saared mongoli laevastiku käest. Troopiliste tsüklonite nimetamine isikute järgi on samuti vana tava. 16. sajandil said nad nime pühakute järgi, kelle nimepäeval torm möllas (näiteks San Mateo 21. septembril 1575). Viimasel sajandivahetusel nimetas Austraalia ilmaennustaja Clement Wragge troopilisi tsükloneid talle ebameeldivate poliitikategelaste järgi.

Teise maailmasõja ajal pandi orkaanidele ainult naisenimesid, kuulu järgi oma naise või sõbratari nime. Pole aga teada ühtegi ämma-nimelist taifuuni. Tänu feministide protestidele on alates 1970. aastate lõpust kasutusel nii naiste kui meeste nimed, mis on aasta algusest reastatud kordamööda tähestiku järjekorras. Igal ookeanil ja isegi selle eri osades on kasutusel omaette nimekiri. Nii oligi ülemöödunud aastal esimene troopiline tsüklon Kariibi mere piirkonnas ja Põhja-Atlandil Ana, järgmine Bill jne. Läinud aasta nimede rida oli sama, mis 1992. aastal (ega häid nimesid ilmselt palju valida pole): Alex, Bonnie, Charley, Danielle, Earl, Frances, Georges, Hermine, Ivan, Jeanne, Karl, Lisa, Vaiksel ookeanil Zeb, Babs — kõik ilusad lühikesed poiss- ja tütarlapse nimed. Aga millist õudu nende nimekandjate lähenemine tekitab! Paar tormi (Earl ja Hermine) andsid küll vaid elustavat vihma põua all kannatanud USA lõunaosariikidele. Mida tegid Bonnie, Georges või Mitch, seda kuulsime-lugesime sügisel pea iga päev. Tormide nimede valiku järgi võib otsustada ka piirkonna inimeste nimede üle. Meil küll kõlaks lõbusalt teade: “Ila läinud, Kama tuleb!” (taifuunid Solomoni merel) või "Bordella ohustab!" (India ookeanil). Joosep Tootsi soovitatud nimi Kolumbus Krisostomus kõlbaks küll sisult, kuid mitte pikkuse tõttu, seevastu Bruno on kasutusel, Bennot ja Bernhardi pole nimekirjades silmanud (küll on olemas Peni). Vaiksel ookeanil võib teid kunagi tabada Isa karistav käsi. Millal, ei oska öelda, sest mõnes sealses piirkonnas pole taifuunide nimed aastatega seotud (nagu Atlandil), vaid järgnevad pidevas reas.

Andrew ei tule iial tagasi!
Lisaks Andrew’le ei kollita enam kunagi Mehhiko lahe äärseid maid Alicia, Gilbert, Hugo, Marilyn, Bob ja mõned teisenimelised orkaanid, mida kutsutakse pensionärideks. Omal ajal põhjustasid nad suuri purustusi koos paljude inimohvritega, ning seetõttu jäävad alatiseks ajalukku. Nii algaski 1998. aasta nimekiri Alexiga, aga mitte Andrew’ga, nagu 1992. aastal. Vaiksel ookeanil lisatakse eriti tugevaile taifuunidele epiteedid mammut või super (mammuttaifuun Vera, 1998. aasta supertaifuunid Zeb ja Babs). Üks orkaan on läinud ajalukku Suure Orkaani nime all. See möllas Kariibi merel oktoobris 1780, hävitades mitu laevastikku, palju linnu, terveid kindlusi. Kirjeldatakse, kuidas rasked suurtükid olid paisatud oma alustelt rohkem kui 30 meetri kaugusele.

Orkaani anatoomia
Orkaani läbimõõt on väga varieeruv, ulatudes 150-500 kilomeetrini, mõnikord isegi kaugemale. Selle keskel asetseb nn. tormi silm. Enamikul on see paarikümne kilomeetri laiune. Ilm on seal hoopis isepärane — petlikult ilus, sageli ka vaikne.

1926. aasta 18. septembril ründas orkaan Miami linna Floridas, tuule kiirus oli üle 180 km tunnis, lendasid majade tükid, sadas paduvihma, kõik oli nagu tugeva tormiga ikka sealkandis. Ja siis tuli vaikus, päikesepaiste. Elanikud ruttasid rannale imetlema lainete mängu. Ning äkki tuli veel tugevam tormi-iil, tohutud lained kandsid ookeani sadu inimesi. Vaikust oli olnud alla tunni, mille jooksul orkaani silm oli just poolsaarest üle jõudnud. Sarah paistis taifuunide seas silma selle poolest, et tal oli koguni kaks silma! Need olid küll üksteise sees.

Veelgi petlikum oli 1960. aastal taifuun Carmen, kes (õigemini muidugi, mis) peatas oma erakordselt suure silma, mille läbimõõt oli Eestiga võrdne — 350 km —, terveks ööpäevaks Okinawa saarte kohale, ning tekitas ootamatult startides suuri purustusi.

Tol ajal ei olnud tormihoiatuste süsteem sellisel tasemel nagu praegu. Nüüd teavad arenenud maades kõik, millal võib kergemalt hingata. Kõige raevukamad tuuled puhuvadki just silma äärel. Andrew’d ja Debby’t uurides märkasid teadlased mitme tornaado-taolise keerise olemasolu silma lähedal, mis ilmselt sünnitavadki väga tugevaid purustavaid tuuli.

Üks ohu allikas on veel kiire õhurõhu alanemine. 1979. aasta oktoobris Guami saart rünnanud taifuunis nimega Tip on registreeritud kõige madalam õhurõhk merepinnal, 870 millibaari (653 mm elavhõbedasammast). Seal pandi tormi ootel kogu õrn aparatuur maa-alusesse punkrisse. See oli aga liiga hermeetiline — taifuuni üleminekul lõhkes sisemise rõhu mõjul punker nagu suur pomm ning sinna peidetud asjadest ei jäänud peaaegu midagi järele. Andrew` üle-elanu kirjeldas, kuidas tuul puuris seina sisse augu ja sealtkaudu, samuti läbi uste ja akende, kadusid toa sisustus, riided, madratsid ja muud esemed otsekui tolmuimejasse. Sinnkohal tasub meenutada, et viimati, 1998. aasta 19. oktoobri tormi ajal, langes õhurõhk Hiiumaal vaid 984 millibaarini, mis annab aga tugeva tormi mõõdu välja isegi troopikas.

Hoidke eest — veevall veereb!
Raju jõudmisel rannikule on veel üks ohuallikas — tormi- ehk tõusulaine, mille õhurõhu muutus orkaanis kaasa toob. Nõrkadel orkaanidel on see vaid paari meetri kõrgune, tugevatel kaasnevad temaga väga suured purustused. 1900. aastal kaotasid oma elu üle kuue tuhande Galvestoni elaniku, kui tõusulaine jõudis selle Mehhiko lahe äärse linna tänavaile. Praegu on Galveston kaitstud 18 km pikkuse ja 6 meetri kõrguse tammiga. Suurimaks tõusulaineks ajaloos loetakse 12meetrist veevalli, mis tõi hukatuse 1737. aastal Bengali lahe äärsetele aladele. Hukkunute arvu loeti üle 300 000.

Pärast seda, kui üks 1961. aasta orkaan räsis Kesk-Ameerika riigi Belize pealinna Belize Cityt, ehitati uus pealinn Belmopan merest 80 kilomeetri kaugusele.

Paar korda on ka Eestist mammut1tormid üle käinud. Nendegi tugevus on võrreldav mitmete taifuunidega. Paljudel on meeles muidugi 1967. aasta augustitorm, mis murdis maha tuhandeid puid, eriti Loode-Eestis. Tallinnas ja Põõsaspeal mõõdeti siis tuule kiiruseks 35 m/s. 27. oktoobril 1969 tabas Ruhnu saart tuulepuhang 48 meetrit sekundis. Mis siis veel rääkida kiirusega 70-90 meetrit sekundis liikuva troopilise orkaani jõust!

Suur oktoobriorkaan nimega Mitch
Möödunud aasta oktoobris-novembris läks ajalukku Mitch, mida loetakse Suure Orkaani (1780) kõrval kõige laastavamaks supertormiks Kariibi mere basseinis. Tugevad tuuled, mudavoolud, paduvihmad (paiguti sadas alla kuue tunniga Eesti aastane kogus vihmavett!) hävitasid sadu linnu ja külasid. Ametlikud arvud räägivad 11 000 hukkunust ning 13 000 kadunust. Koduta jäänuid hinnatakse 2,8le miljonile. Kannatada said eelkõige Honduras ja Nicaragua, kaotusi oli mitmes Kesk-Ameerika riigis. Hondurase president Carlos Flores Facusse teatas, et torm viis maa arengu poole sajandi võrra tagasi. Saatuse iroonia: kodusõdade ajalgi ei suudetud piirkonnale tekitada sellist kahju, nagu nüüd ühe tormiga.

Orkaanirohkemad aastad
1933. aastal oli Atlandil 21 troopilist tormi ja orkaani. 1964 paistis selles osas enim silma Vaikse ookean, selle loodeosas oli 39 troopilist tormi, millest 29 arenes taifuuniks.

Kõige tugevam orkaan või taifuun?
12. oktoobril 1979 langes Vaikse ookeani loodeosas taifuunis nimega Tip õhurõhk rekordiliselt madalale — 870 millibaarini, tuule kiiruseks hinnati siis 85 m/s. Veel 1500 kilomeetri raadiuses ulatus tuule kiirus 15 m/s. Võrdluseks: troopiline tsüklon Tracy, mis hävitas jõululaupäeval 1974 Lääne-Austraalias Darwini linna, tegutses vaid 50kilomeetrise raadiusega.

Orkaanide uurimiseks
kasutatakse lisaks maapealsetele ilmavaatlustele ja satelliitidele veel USA lennuväe "orkaaniküttide " eskadrille, mis baseeruvad Mississipi osariigis Biloxis ning Guami saarel Vaikses ookeanis.

NB! Trükinumbris andmed läbi aegade tugevamate orkaanide kohta ning orkaanide skaala!

AIN KALLIS (1942) on Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi juhtivteadur. Geograafiakandidaat.


tagasi esilehele ...


 
Horisondi e-post - horisont@datanet.ee