 |
|
|
| |
ANTIIKASTROLOOGIAST
II
Enn
Kasak |
|
| |
ASTROLOOGIA
ALGUS
Lääne
astroloogia kujunes põhijoontes välja antiikajal,
oma osa selles on kreeka tagapõhjal ja egiptuse traditsioonidel
ning palju olulist lisati hellenistlikus Egiptuses ja Roomas.
Kuna makedoonlaste vallutused põhjustasid aktiivse
kultuurivahetuse Mesopotaamia, Egiptuse, Kreeka ja Iraani
alade vahel, võime nende rahvaste panust ka astroloogiast
leida. Kõikidele teistele jääb siiski vaid
täiendaja roll, sest astroloogia aluspõhi, ideoloogia
ning peamised meetodid pärinevad ikkagi Mesopotaamiast.
Seda tunnustades langevad astroloogiasõbrad sageli
teise äärmusse ja väidavad tähistaeva
põhjal ennustamise Mesopotaamias juba aastatuhandeid
umbkaudu samasuguse olevat, nagu keskaja Euroopas. Õnneks
ei pea me piirduma üksnes aimduste ja oletuste või
vanade kommentaaridega, sest kiilkirjatahvlitel on säilinud
arvestatav hulk materjali nii astronoomia kui astroloogia
kohta.
Mesopotaamia ajaloost
Mesopotaamia ehk kahe jõe (Tigrise ja Eufrati)
vahelise maa ajalugu on pikk ja keeruline. Arheoloogide
arvates on Mesopotaamia vanimad paleoliitikumi-aegsed leiud
vähemalt 60 000 aastat vanad. Neljandal tuhandil (aastatuhandel)
e.Kr. tungisid jõgedevahelisse orgu sumerid ja rajasid
sinna püsiva asustuse. (Sumerite saabumisega seotud
asjaoludest ning nende ajaloost võib eesti keeles
lugeda V. Zamorovský raamatust “Alguses oli
Sumer”, Tln, 1980; Assüüria ja Babüloonia
kohta on siiani vist parim A. Cerami “Jumalad, hauakambrid
õpetlased” kolmas osa “Tornide raamat”,
Tln, 1966”.)
Ärge laske ennast eksitada, kui järgnevad
aastaarvud ei lange kokku mõne teise allikaga. Mesopotaamias
ei kasutatud absoluutset ajaarvamist, aega arvestati võimuloleva
kuninga troonileasumisest alates. Astronoomilised andmed
kiilkirjatahvlitel võimaldavad Veenuse vaatlemise
põhjal määrata, millal see kõik
meie ajaarvamise järgi toimus. Õnnetuseks pole
see siiski päris ühene, ja nii ongi kuni aastani
1500 e.Kr. kasutusel kolm erinevat kronoloogiat. Pika ja
lühikese kronoloogia erinevus on 120 aastat. Järgnevalt
kasutame lühikest, kõige eelistatumat kronoloogiat.
Tabelis 1 on kirvemeetodil esile toodud tähtsamaid
perioode Mesopotaamia ajaloos. Valitsev võim on trükitud
paksendatult, kaldkiri näitab, et tegemist on võõrvõimuga.
Sulgudes on toodud mõnede tähtsamate valitsejate
nimi ja valitsemisaeg. Ajaloolased tahaksid siin paljugi
täpsustada, näiteks Uus-Sumeri periood jaguneb
tegelikult kolmeks, esimesel valitsesid põhjapoolset
ala gutilased jne. Meie ülevaate jaoks kõlbab
ka lihtsustatud tabel.
| Sumeri
periood |
»
3500-2300 e.Kr. |
| Akad
(Sargon (I) 2275-2219) |
2275-2094 |
| Uus-Sumer
(Sumeri renessanss 2094-1939) |
2094-1750 |
| Vana-Babüloonia
(Hammurabi 1728-1686)/ Vana-Assüüria |
1850-1531 |
| Kesk-B.
(Nebukadnetsar I 1126-1105) / Kesk-A. (Tiglatpilesar
I 1115-1077) |
1531-1000 |
| Uus-Babüloonia
/ Uus-Assüüria (Assurbanipal
668-631) |
1000-
626 |
| Hilisbabüloonia
(Nebukadnetsar II 604-562) |
626-
539 |
| Pärsia
periood (Ahhemeniidid) |
539-
331 |
| Makedoonia
periood (Seleukiidid) Aleksander Suur 331-323 |
331-
150 |
| Partia
periood |
150
e.Kr. - 226 p.Kr. |
Ennustamisest ja primitiivsest astroloogiast
Sumerite täheteaduse või tähetarkuse
kohta pole säilinud mitte mingisuguseid andmeid. Religioossete
tekstide analüüs lubab oletada, et tähistaeva
ja maiste nähtuse sidumine võibki vabalt olla
semiidi või koguni lääne-semiidi päritolu,
sest akadlased (ühisnimetus keeleliselt lähedastele
semiitidele – babüloonlastele ja assüürlastele
ning nende esivanematele) käsitlevad suhet jumalatega
palju isiklikumalt kui sumerid. Päris kindlalt seda
väita ei saa, kuid kaudsetel põhjustel kaldun
uskuma, et planeetide, tähtede ja tähtkujude sumerikeelsed
sümbolid pärinevad ajast, mil semiidid polnud
veel sumerite leiutatud kiilkirja suutnud oma keelele kohandada
ning kirjutasid alles sumeri keeles. Hiljem võisid
need sümbolid säilida oma lühiduse tõttu.
Näiteks sumerikeelne nimetus Kaalude tähtkuju
kohta on RÍN, akadi keeles aga Zi-ba-nî-tu(m),
mõlemad tähendavad kaalusid. Sumeri keeles saab
hakkama ühe märgiga, akadi keeles läheb vaja
nelja.
Esimesed säilinud tähistaevaga seotud tekstid,
üks astroloogiline ja üks astronoomiline, pärinevad
mõlemad vanababüloonia perioodist. Tuleb meeles
pidada, et astroloogia polnud kaugeltki ainus ennustamisõpetus
Mesopotaamias, kus ennustuskunst oli suure au sees, põimudes
läbi ka ravimaagiaga. Ennustamiseks kasutati loomamaksa,
arvesse võeti varjutusi, atmosfäärinähtusi,
lindude lendamist jne. Maailmapilt oli sel ajal mütoloogiline,
mille üheks tunnuseks on kõige seotus kõigega.
Maksa seisukorra ja lindude lendamise järgi ennustasid
ka etruskid ning roomlased, selles mõttes pole kahe
jõe vaheline kultuur ainulaadne. Järgnev pilt
pärinebki hoopis Etruski kultuurialalt Placidast.
Ennustamiseks kehtis esialgu küllaltki jäik ennete
(oomenite) süsteem. Vanababüloonia tekst ütleb:
Kui kollane koer siseneb paleesse, siis selle väravad
hävivad.
Kui kirju koer siseneb paleesse, siis teeb kuningas rahu
oma vaenlasega.
Kui koer siseneb paleesse ja keegi ta tapab, siis palee
saab pikka aega nautida rahu.
Kui koer siseneb paleesse ja lamab voodis, siis kedagi paleest
ei võeta vangi.
Kui koer siseneb paleesse ja lamab troonil, siis tabavad
paleed suured raskused.
Kui koer siseneb templisse, siis jumal ei halasta maale.
[--]
Kui siga nähakse sisenemas majja palmioks hammaste
vahel, siis [--]
Palju oleneb ka koera värvist ja sisenemise suunast.
Ennustustel on tendents vahetevahel mitte täituda.
Juba Akadi perioodil hakati endeid tõlgendama kui
jumalate soovi, mitte kui jäika tulevikuennustust.
Jumalate soovid võivad teatavasti mitte täide
minna, neid saab vahetevahel üle kavaldada, sest jumalad
pole kõikvõimsad.
Tuleb rõhutada, et praegustel andmetel pole tähistaevas
mitte kusagil mujal olnud maailmapildis nii olulisel kohal
kui Mesopotaamias. Vanababüloonia religiooni nimetatakse
sageli astraalreligiooniks, nii tugevasti on ta tähistaevaga
seotud. Esiastroloogia on osa vanababüloonia religioossest
maailmapildist. Astroloogia on õpetus, mis iseloomustab
ja ennustab taevakehade konfiguratsioonide põhjal.
Ennustamise jaoks olid taevanähtused erilise tähendusega,
sest neid oli näha kogu riigis, taevasündmused
pidid avaldama mõju kuninga ja kogu riigi käekäigule.
Varane astroloogia tegeles taevanähtuste kui ennete
tõlgendamisega. Hiljem, Assüüria riigi
ajastul, õpiti teatud taevanähtusi, eriti just
varjutusi ja planeetide liikumist ka prognoosima, see võimaldas
endeid juba ka ette näha. Just ennete ettenägemise
võimalus ning nähtuste mastaapsus tagasid astroloogilisele
ennustamisele erilise koha teiste süsteemide hulgas.
Korrapärased taevanähtused seostati vaatlejate
poolt aastaaegadega, suhteliselt ebakorrapärased kuningriikide
ja kuningate saatusega. Puhtmüstiliste teadmiste kõrval
näib astroloogia vägagi ratsionaalne olevat, millega
seletub ka tema edu Kreeka kultuuriruumis. Astroloogia tekkimist
on püütud põhjendada ka Mesopotaamia selge
taevaga. See Cicero eksitus on olnud väga populaarne
nende hulgas, kes pole pidanud nägema tolmupilvi ja
hämu ka Mesopotaamia taevas. Primitiivset astroloogiat
iseloomustab kõige paremini ülalpool mainitud
esimene astroloogiline tekst, mis sisaldab ennustusi uue
aasta kohta, lähtudes aasta alguse noorkuu ja taeva
vaatlustest. (Babüloonia kuu ja aasta algas õhtul,
noorkuu sirbi esmakordse nähtavale ilmumisega, sama
meetod elab tänini islami kalendris.)
Kui taevas on tume, tuleb halb aasta.
Kui taeva pale noorkuu ilmumisel on helge ja nad kohtuvad
rõõmuga, tuleb hea aasta.
Kui põhjatuul puhub noorkuu ilmudes piki taeva palet,
kasvab rohke saak.
Kui noorkuu päeval kuujumal ei peida ennast taevast
piisavalt kiiresti, tuleb haigus maale.
Ennustamine toimub lihtsa analoogia põhjal, hinnates
noorkuu ja taeva seisundit. Pole veel vahet astroloogilise
või mõnd teist tüüpi ennustuse vahel,
kuna neid endeid ei ole võimalik ette näha.
Astroloogiaga seotud jumalatest Mesopotaamias
Jumalate tahte ennustamine eeldab teadmisi jumalate
hierarhiast, ametitest, iseloomudest jne. Mesopotaamia panteon
on väga segane, sest selles on läbi põimunud
palju erinevaid kultuure ja ajastuid, isegi naaberlinnad
polnud taevaste asjade suhtes ühel meelel. Sumerid
näiteks ülistasid umbes tuhandet jumalat, viitkümmend
neist peeti peajumalateks ning eriti tähtsad olid seitse
suurt jumalat. Linnriigiti olid jumalate funktsioonid tihti
erinevad, kuid taevajumal An, õhu- ja maajumal
Enlil ning vete ja tarkusejumal Enki olid
kolmekesi teistest tähtsamad. Suurde seitsmikusse kuulusid
alguses veel päikesejumal Utu, kuujumal Nanna,
armastusjumalanna Inanna ja jumalate ema Ninhursaga.
Ainuüksi peajumala otsimine võimaldaks
kirjutada terve raamatu. Esialgu näib troonivat An,
kelle poja Enki poeg on Marduk. Kui Babüloonia
päritolu Marduk saab peajumalaks (selle põhjendus
on kirjas müüdis Enuma Elið – ‘Kui
ülal’), siis hakkab ta samastuma Enliliga, kelle
poeg Ninurta samastub Marduki poja Nabûga.
Assüüria suurriik tõstab peajumala troonile
jumal Assuri, hilisbabüloonia perioodil pääseb
Marduk taas võimule. Keerulisemad on ka teiste jumalate
samastumiste ja funktsioonide lood. Ühel omapärasel
viisil on segaduses korda loonud kuulus soome assürioloog
Simo Parpola, kes rekonstrueeris Assüüria elupuu.
Elupuu igas ringis on lisaks jumalanimele ära toodud
ka temaga seotud maagiline number (vt. S. Parpola. Assüüria
elupuu: Juudi monoteismi ja kreeka filosoofia lätete
jälgedel. – “Akadeemia“ 2, lk
271-296).
Rääkimaks astroloogiast ei pea me sukelduma
Mesopotaamia panteoni kõikidesse keerukustesse, piisab,
kui pöörame peatähelepanu planeetidega seotud
jumalatele. Teeme lihtsustatud lühitabeli astroloogiasse
puutuvatest jumalatest. Sumeri jumalate nimedele on sulgudes
lisatud ka nende kodulinn.
| Sumer |
Akad |
Jumala
amet akadlastel |
| An
(Uruk) |
Anu(m) |
Taevajumal |
| Enlil
(Nippur) |
Bel
(Marduk, Assur) |
Pea-,
õhu- ja maajumal |
| Enki
(Eridu) |
Ea |
Vete-
ja tarkusejumal |
| Nanna
(Ur) |
Sîn |
Kuu,
viljakuse, õitsengu jumal |
| Utu
(Larsa) |
Šamaš |
Päikese,
õigluse jumal |
| Inanna
(Uruk) |
Ištar |
Armastuse,
ilu jumalanna |
| Ninurta
(Nippur) |
Nabû |
Sõja,
jahi, kirja jumal |
| Nergal |
Nergal |
Katku,
nälja, sõja, allilma jumal |
| Ninib(?) |
Ninib |
Teisene
päikesejumal
|
Astroloogias esineb peamiselt üks jumalanna –
Ištar. Tasakaalu mõttes võiks
mainida veel ka teisi: taevajumalanna Anunitum, saatusejumalanna
Belit (sumeritel Ninlil) ja allmaailma jumalanna
Belet-seri
(sumeritel Ereškigal).
Vanababüloonia jaotuse põhjal on taevaalas
16,6 kraadi kummalegi poole taevaekvaatorit Anu tähed.
Päikese viibimine selles alas tähendab muutusi
ja ebastabiilset ilma (kevad või sügis). Põhja
pool Anu taevast on Ea taevas, lõuna pool Enlili
taevas. Teised jumalad on seotud planeetidega. Astroloogia
üheks põhikomponendiks on antiikaja seitse planeeti
– Päike 0, Kuu Y, Merkuur B,
Veenus C, Marss F, Jupiter K ja Saturn
L. Lühiduse mõttes kasutame siin ja edaspidi
üldlevinud planeedisümboleid, mis tegelikult pärinevad
hilisematest aegadest ning mille saamisloost räägime
hiljem.
Planeedi omadused määrab temaga seotud jumal.
Kreeka ja Rooma traditsiooni põhjal tunduks mõistlikuna
koostada tabel, milles on ära toodud planeedid ning
nendele vastavad jumalad. Veel võiks lisada ka planeetide
nimetused babüloonia ja sumeri keeles ning võikski
lõigu lõpetatuks lugeda. Kogemuse põhjal
peab kurtma, et mainitud tabeli korrektne koostamine pole
võimalik, aga õnneks hakkab töö
käigus tasapisi selginema ka sellise eesmärgi
vildakus.
Esialgu, Päikese ja Kuu puhul, saame kaunis hästi
hakkama. Sumeri Utu ja akadi Ðamað on Päikesega
umbes samas suhtes nagu Helios Kreekas; sumeri Nanna ja
akadi Sîn lasevad ennast samuti Kuuga siduda. Edaspidi
tekivad aga juba tõsisemad probleemid. Planeetide
suures tähtsuses antiikses Mesopotaamias pole mingit
kahtlust.
Lähemal vaatamisel märkame aga veel, et planeedijumala
ja temaga seotud jumala nimed esinevad nimekirjas eraldi:
Dil-bat ‘Veenus’ ja (Ninive) Ištar. Kui Veenuse
ees esineks tunnussümbol MUL ‘täht’,
võiks seda pidada lihtsalt tema täheliseks esinemisvormiks,
aga sümbol DINGIR ‘jumal’ näitab, et
tegemist oleks nagu omaette jumalaga. Samasugune kahestumine
esineb kõigil ülejäänud viiel planeedil.
Planeedi määratlemine jumala tunnusega on kaunis
üldine. Arvatakse koguni, et teised rahvad on selle
Mesopotaamiast õppinud. Ometigi tekitab eelnev lõik
kahtlusi, kas (Kuud ja Päikest kõrvale jättes)
planeedijumala ja planeedi samastamine Mesopotaamias ongi
nii ilmne. Täpsem on öelda umbes nii: näiteks
planeet Marss oli Kreekas Arese täht, Babüloonias
Nergali täht. Seda arvesse võttes saame valmis
teha järgneva kahtlase väärtusega tabeli
planeetidega seotud jumalate, kuid mitte planeedinimede
kohta:
Pl Akadi Kreeka Rooma
Y Sîn Selene Luna
(müstika)
B Nabû Hermes Mercurius
(äri, turg)
C Ištar Aphrodite Venus
(armastus, õnn, võit)
0 Šamaš Helios Sol
(valgus)
F Nergal Ares Mars (sõda)
K Marduk Zeus Jupiter (õiglus)
L Ninib Kronos Saturnus
(saak)
Astroloogia ajaloo seisukohalt näib olevat piisav,
kui me planeedijumalate jaoks võtame edaspidi aluseks
hilisbabüloonia perioodi süsteemi, jättes
endale võimaluse kõrvalekalleteks teistel
ajastutel.
Planeetide nimedest
Segadus planeedijumalatega tingib segaduse ka Mesopotaamia
planeedinimedes, milles selgust omamata on võimatu
taibata astroloogilisi tekste. Säilinud kiilkirjatekstidest
on võimalik kokku koguda kõik kasutusel olnud
planeedinimed.
Akadi keele ja kirja mõistet kasutatakse hilisemal
ajaperioodil ka ühisnimetusena lähedaste semiidi
keelte, babüloonia ja assüüria keelte kohta.
Akadi kiri on sumeri kirja järeltulija ning sisaldab
palju sumeri laensõnu ja anakronisme. Sumeri, kui
hoopis teist tüüpi keele foneetilist kirja oli
raske kohandada akadi keele tarbeks, kuid sellega saadi
siiski toime. Sama märk võib akadi kirjas vastavalt
vajadusele tähistada kas sumeri keelest pärinevat
häälikut, aga ka hääliku aluseks olnud
tähenduse tõlget, lisaks veel ka sellele sarnanevat
akadikeelset silpi jne. jne. Meile on oluline määrajate
ehk tunnussõnade (determinatiivide) esinemine ja
sumeri päritoluga foneetiliste silpide kasutamine.
Määrajad teatavad lugejale, mis tüüpi
sõna järgneb. See võib olla maa nimetus,
linna nimetus, looma nimetus, meid huvitavates tekstides
ka tähe või jumala nimetus. Märkide translitereerimisel
kirjutatakse määraja tavaliselt ülaindeksina
sõna ette. Määrajad olid varem lihtsalt
sumerikeelsed sõnad, jumala tunnuseks on DINGIR ‘jumal’,
seda märgitakse translitereerimisel väikese d
tähega, taevatähe tunnuseks on MUL ‘täht’
ning sellisena on seda kombeks ka ülaindeksina translitereerimisel
märkida. Akadikeelsed silbid märgitakse väikeste
tähtedega, neid eraldavad kriipsud. Sumeri keelest
pärinevad märgid translitereeritakse trükitähtedega,
neid eraldavad punktid.
NB! Näiteid planeetide nimede kirjutamisest leiate
trükinumbrist.
tagasi esilehele ...
|
|
|