 |
|
|
| |
KAHE
KUHJA ÜLESANDED
Tõnu
Tõnso |
|
| |
Ühel talveõhtul helises ootamatult Tarmukate pere uksekell.
Ukse taga seisis ema vend Mihkel Naaskel, kes oli jäänud
viimasest bussist maha ning palus öömaja. Külakostiks toodud
pähklikoti andis onu lastele, kelle käes hakkas koti sisu
kiiresti tühjenema.
Kui laste pähkliisu oli otsa saanud, siis nad palusid, et
onu Mihkel, kes on ennegi toredaid peamurdmisülesandeid
andnud, pakuks seekord välja mõne uue mängu. Seepeale laskis
onu Mihkel lastel järelejäänud pähklid kotist välja kallata
ning kahte ühesugusesse hunnikusse sorteerida. Et kotti
oli jäänud ainult 14 pähklit, siis kummassegi hunnikusse
sai neid 7.
Mängu reeglid olid järgmised:
Kumbki mängija hakkab kordamööda neist hunnikutest
pähkleid võtma, kusjuures iga kord peab ta võtma kas ühe
pähkli parempoolsest hunnikust, ühe pähkli vasakpoolsest
hunnikust või ühe pähkli mõlemast hunnikust. Ka võib ta
pähklite võtmise asemel tõsta ühe pähkli esimesest hunnikust
teise või hoopis teisest hunnikust esimesse. Võidumees on
see, kes võtab viimase pähkli.
Triinu ja Taavi proovisid koos mängida onu vastu.
Onu võitis. Proovisid veel - ikka onu võitis, mängisid kolmandat
korda - onu võitis. Ja nii nad proovisid pea kümmekond korda.
Onu ei kaotanud kordagi. “Onu, miks Sa võidad alati?” küsis
Taavi. “Ma ei pruugi sugugi alati võita. Kindlasti võidan
ma aga ainult siis, kui ma teen esimese käigu.”
“Aga kuidas siis nii, kas ei ole ükskõik, kumb alustab?
küsis Taavi. “Ei ole! Kui mõlemas hunnikus on 7 pähklit,
siis see mängija, kes alustab, võib juhul, kui ta ei tee
vigu, alati võita.”
“Nii et see, kes võidab, sõltub pähklite arvust kummaski
hunnikus?” küsis Triinu.
“Sõltub küll,” vastas onu. “Kui alguses oleks mõlemas hunnikus
olnud näiteks ainult kaks pähklit, siis oleks õige mängu
puhul võidumeheks see mängija, kes käib teisena, s.t. see,
kes ei pea tegema esimest käiku.”
Mõeldud - tehtud. Triinu ja Taavi proovisidki omavahel lihtsamat
“kahe kuhja mängu”, jättes mõlemasse kuhja ainult kaks pähklit.
Paari-kolme mängu järel oli selge — tõesti, alustaja kaotab.
Et see, kuidas saaks onu Mihklit võita siis, kui mõlemas
hunnikus on rohkem pähkleid, jäigi laste jaoks arusaamatuks.
Siis pakkus onu Mihkel välja teise mängu.
“Otsige välja malelaud. Selle malelaua nurgas olevale
mustale väljale asetame etturi. Seda etturit hakkavad kaks
mängijat kordamööda liigutama, kusjuures etturit võib igalt
väljalt liigutada kas ühe sammu võrra edasi või kõrvale
- tagasi liigutada ei tohi. Etturi lubatud liikumissuundi
näed ka kõrvaloleval joonisel. Võitjaks osutub see, kes
jõuab etturiga malelaua vastastippu.”
Pärast seda, kui Triinu ja Taavi olid mõned mängud
mänginud, hakkas Triinu Taavit võitma. Seejärel proovis
ta mängida ka onu Mihkliga. Kui Triinu alustas, siis onu
kaotas, kui Mihkel alustas, siis kaotas Triinu.
“Paistab, et Sa oled uue mängu võitmise “nipi” selgeks saanud?”
küsis onu Mihkel. “Jah olen. Ja paistab, et see mäng on
väga sarnane meie eelmistele mängudele kahe kuhja pähklitega,”
vastas Triinu.
Esimene ülesanne. Miks Triinu võis väita, et malelaua
mäng ja kahe kuhja mäng on sarnased?
Teine ülesanne. Näita, et malelaual mängitud mängu
võib õigeid käike tehes alati võita see mängija, kes teeb
esimese käigu.
Kolmas ülesanne. Olgu mõlemas kuhjas 7 pähklit. Näita,
et alustaja võidab pähklite äravõtmise mängu.
tagasi esilehele ...
|
|
|