1 / 1 9 9 8   J A A N U A R  
 h o r i s o n t  
   
 I N I M E N E  L O O D U S  U N I V E R S U M
  Elavhõbe on ohtlik mürkmetall
Hergi Karik (1929)
Tallinna Pedagoogikaülikooli keemiaprofessor
 
 
Argielust tuntud metallidest on elavhõbe (Hg) ainus metall, mis toatemperatuuril on vedel. Hg on raskeim vedelik, ületades vee tiheduse 13,6kordselt. Liiter Hg-d on raskem ämbritäiest veest ja raudvasar ujub elavhõbedas kui kork vees. Et Hg on vedelas olekus -38 kuni 357 °C juures ning soojendamisel paisub ühtlaselt, siis on ta sobiv termomeetri täiteaine. Sellena on Hg ka paljudele tuttavaks saanud.

Elavhõbedaaur juhib elektrivoolu ning kiirgab sinakasvioletset valgust. Seejuures tekkiv ultraviolettkiirgus hävitab baktereid, põhjustab päevitumist ja D-vitamiini moodustumist ning meelitab kohale sääski ja putukaid. Sel põhimõttel töötavad sääsepüüdurid.

Esimeseks meie eellase tähelepanu pälvivaks elavhõbedaühendiks oli erkpunase värvusega mineraal kinaver, mida tunti ja kasutati vanas Kreekas ja Rooma riigis. Tõlkes tähendab kinaver draakoni verd. Juba eelajaloolisel ajal joonistati sellega koopa ja hauakambrite seintele. Plinius nimetas elavhõbedat elavaks hõbedaks, Aristoteles aga vedelaks hõbedaks. Alkeemikud tundsid elavhõbedat planeet Merkuuri järgi merkuuriumi nime all, sest elavhõbedatilkade kiire laialivalgumine meenutab Zeusi käskjala Mercuriuse väledat liikumist.


Elavhõbe mürgistas kroonitud päid, teadlasi, kalureid...
Elavhõbe ja tema ühendid on äärmiselt mürgised. Juba araabia alkeemikud märkasid, et isegi skorpionid pagevad ruumist, kus on elavhõbedat. Elavhõbedaühenditega mürgitati 16. sajandil Rootsi kuningas Erik XIV. Elavhõbedamürgistusse suri Inglise kuningas Charles II, kes alkeemikuna uuris elavhõbedast kulla saamist. Arvatavasti mürgitas Antonio Salieri 1791. Aastal sublimaadiga Wolfgang Amadeus Mozarti. Kroonilist elavhõbedamürgitust põdesid maailmakuulsad teadlased Carl Scheele, Michael Faraday ja Humphry Davy, kes katsetel kasutasid elavhõbedat.

Möödunud sajandeil oli kübarategijatel elavhõbedamürgistus kutsehaiguseks, sest kübaravilti vormiti elavhõbedasoola lahusega. Mürgituse tunnuseks olid tasakaaluhäired, värisemine ning arusaamatu ja seosetu jutt, unetus, higistamine ja vaimne küündimatus. USAs nimetatakse iseloomulikku värisemist kübarategijate linna järgi isegi Danburry vabinaks.

1953. aastal haigestusid Jaapanis Minamata lahe äärsete külade elanikud saladuslikku haigusse, mille tagajärjel paljud hukkusid. Üks Jaapani firma juhtis merre tehase heitveed, mis sisaldasid elavhõbedaühendeid. Kalade kaudu jõudsid elavhõbedaühendid inimestesse ja põhjustasid mürgistuse. Rootsis puhtisid talunikud vilja orgaaniliste elavhõbedaühenditega, millest inimesed ja loomad said raske mürgistuse. Nii aktualiseerus Hg mürgistusoht.

Tänapäeval satuvad elavhõbe ja selle ühendid loodusringesse purunenud päevavalgus- ja kvartslampidest, termomeetritest, baromeetritest ja elektripatareidest. Elavhõbedat sisaldavad tahkekütused, eriti kivisüsi (antratsiidis 10-4%), mille põletamisel satub õhku elavhõbedaauru. Osa elavhõbedat jääb tuha koostisse. Et paljud elavhõbedaühendid on vees rasklahustuvad, siis arvati, et inimestele nad ohtu ei põhjusta. Mikroorganismide elutegevusel muutuvad need ühendid aga lahustuvateks ja lülituvad loodusringesse.

Looduses on elavhõbe suhteliselt haruldane. Inimene saab päevas toiduga 0,004-0,02 mg, mürgistust põhjustab 0,4 mg, surmaannus on aga 0,15-0,3 g. ÜRO statistika kinnitab, et vulkaanigaasidest ning aurumisel pinnasest ja veest eraldub aastas õhku 3000-6000 tonni, inimtegevusest umbes 3000 t elavhõbedat. Elavhõbeda maailmatoodang on ligikaudu kümme tuhat tonni.

tagasi esilehele ...


 
Horisondi e-post - horisont@datanet.ee