8 / 1 9 9 8   D E T S E M B E R  
 h o r i s o n t  
   
 I N I M E N E  L O O D U S  U N I V E R S U M
  Soup, soap, salvation — supp, seep, sõna!  
 
Veel mõni aeg tagasi pärines enamiku eestlaste ettekujutus päästearmeelastest vaid filmidest, kui neil just eelmise iseseisvuse perioodist vastavaid mälestusi polnud. 1996. aastast on Päästearmee tegevus Eestis taastatud ja tänavustegi jõulude ajal on igaühel võimalik toetada nende jõulupajakorjandust.

Päästearmee tekkis Inglismaal ja selle asutajaks sai samuti Inglismaal kujunenud kristliku konfessiooni — metodisti kiriku — liige William Booth (1829-1912). Anglikaani kirikust võrsunud metodismi sünnimomendiks loetakse aastat 1738, Päästearmee oma praeguse nime all rajati 1878. Niisiis tähistavad mõlemad kristluse harud tänavu ümmargust — metodism 260. ja Päästearmee oma nime 120. sünnipäeva.

William Booth sidus oma elu teadlikult kirikuga 15aastaselt. Siis, noorukina, olevat tal olnud kolm soovi: olla edukas maailmas, parandada vaeste olukorda ja õppida tundma Jumalat. W. Boothist sai metodisti jutlustaja (1858 ordineeriti ta pastoriks), kes kõneles tihti telgikoosolekuil, kus teda käis kuulamas palju inimesi ühiskonna põhjakihtidest. Igapäevaelu näitas, et kogudused neid heal meelel oma liikmeks vastu ei võtnud — kas või juba sellepärast, et jumalateenistustele tulles olid need heidikud räpased ja haisesid, mis häiris korralikke kirikulisi. William Boothile hakkasid silma tänavalapsed, kelle vanemad veetsid aega pubides prassides. Tollal kiirelt areneva tööstusega Inglismaa aguliprobleemide suhtes aitas tema silmi avada muu hulgas töökogemus pandimajas. William Boothi isa suri, kui poiss oli 13aastane. Sellega katkes Williami koolitee, ta pidi ise endale elatist hakkama teenima ja sattus ametisse lombardi. Seal töötatud kuue aasta jooksul koges ta palju vaesust ja kurjust, nägi, kuidas mõni ema tõi panti viimase teki, et saadud väheste veeringute eest lastele süüa osta. Nii tugevnes vaeste aitamise soov aina enam. Sai ka selgeks, et mõttetu on rääkida Jumalast ja armastusest inimestele, kes on näljased ning kannatavad külma käes. Inimest saab aidata vaid siis, kui teha seda tervenisti — pesta ta puhtaks, anda talle riided selga ja sööta kõht täis. Neist põhimõtetest ja soovidest lähtudes koondaski William Booth enda ümber ühiskonna heidikuid ning 1865. aastal pani aluse Ida-Londoni Kristlikule Misjonile (East London Christian Mission).


Misjonist armeeks

Nimetus Päästearmee tuli kasutusele alles 13 aastat hiljem — 1878. Idee ei pärine mitte armee asutajalt endalt, vaid tema vanemalt pojalt William Bramwell Boothilt, kellest sai hiljem, isa surma järel, Päästearmee teine kindral. Nimelt mainis too mingit aruannet kirjutades, et me oleme nagu vabatahtlike armee. William Boothile see väljend ei meeldinud, tema arvates pidid misjoni liikmed alati valmis olema hädasolijaid aitama. Kuna usuühinguna rõhutasid organisatsiooni loojad isikliku päästmise momenti, saadigi kokku Päästearmee. Küllap oli nime tekkeloos oma osa sellelgi, et Inglismaal on ikka armeed ja mundrit armastatud. Igal juhul sobis noorele organisatsioonile sõjaväeline ülesehitus, samuti sõjaväelised auastmed. Kuigi näiteks Päästearmee juhi, kindrali nimetus tuletati tegelikult väljendist peasekretär, inglise keeles general secretary, millest jäi järele general ehk kindral. Ühise vormi — univormiga — taheti aga alguses rõhutada eeskätt päästearmeelaste ühtekuuluvust, mitte niivõrd vormi ennast. Lõppkokkuvõttes oli taoline riietus 19. sajandi neljandal veerandil ka väga praktiline. Kui tänapäeval on näiteks arutletud Päästearmee vormi juurde kuuluva naiste kübara kandmise nõuete pehmendamist (noored tahaksid oma juukseid ilusasti soengusse sättida, mida kõikjal kantav peakate ei võimalda), siis algusaastatel tuli sageli osaleda vabaõhu- ja telgikoosolekutel, kus kübar oli lausa hädavajalik.

Tänapäeval peab Päästearmeesse astunu üldjuhul oma vormiriietuse ise õmblema või tellima, mis on seotud üsna suurte kulutustega (näiteks Põhjamaades, ka Eesti tingimustes, on ju vajalik nii suvine kui talvine riietus). Muidugi on võimalik ka vastav toetus, nii et kellelgi rahapuudusel vorm õmblemata ja Päästearmee sõduriks saamata ei jää.


Pasuna- ja laulukoorid

Päästearmee üks töölõike on läbi aegade olnud muusika, pasuna- ja laulukoorid. Puhkpillimuusikat kasutati Päästearmee üritustel esimest korda juba aastal 1878, mil Londonis tegutses kolmest mängijast koosnev “orkester”. Miks siis muusika Päästearmee töös nii tähtsa koha on hõivanud? Põhjused on taas praktilist laadi. Päästearmee üritustele kogunes igasugu inimesi, keda oli raske distsiplineerida ja kõnelejat jälgima panna. Muusikat kuuldes aga jäid kokkutulnud enamasti vait ning edasi oli koosolekut juba lihtsam läbi viia. Algusaastatel kasutati palju tollal tuntud tantsumuusikat, millele tehti vaimulikud sõnad. William Booth on ise samuti mitmeid viise kirjutanud ning laulutekste loonud.


Armee kui kirik ja korpus kui kogudus

Kuigi Päästearmee Eestis on registreeritud kristliku mittetulundusühinguna, tegutseb ta sisuliselt nagu kirik. Tavalisele kirikukogudusele vastavad Päästearmees korpused. Eestis tegutseb praegu üks — Tallinna Kopli korpus.

Päästearmees ei ole kiriklikke rituaale ja sakramente, nii näiteks ei risti Päästearmee lapsi ega jaga armulauda. Põhjuseks asjaolu, et Päästearmee kujunemise aeg oli keeruline ning parasjagu vaieldi palju sakramentide olemuse ja põhimõtete üle. William Booth ei tahtnud niisugustes teoloogilistes debattides osaleda, vaid soovis keskenduda kõige tähtsamale — inimeste aitamisele.

Kuigi Päästearmees armulauda ei jagata, ollakse siiski seisukohal, et altari ees põlvitamisel, pattude kahetsemisel ja palvetamisel on tähtis toime. Koosolekusaale alati kaunistav lipp ja tolle värvid on selles mõttes sümboolse tähendusega: punane tähistab Jeesuse verd, sinine — Jumala puhtust, kollane — Püha Vaimu. Päästearmee õnnistab siiski lapsi, viib läbi laulatusi ja matuseid.

Sakramentide puudumine Päästearmees võib mõnikord probleemiks osutuda inimeste puhul, kellele need olulised on. Küsimus on leidnud lahenduse seeläbi, et päästearmeelasel on lubatud ka mõne muu kiriku liige olla (ei pea olema!). Näiteks Soomes kuulub 90 protsenti inimesi luteri kirikusse. Päästearmee esmaseid ülesandeid kajastab aga pealkirjas toodud loosung — supp, seep ja sõna!


Abivajajaid on kõikjal maailmas

Pärast 1878. aastat, kui Päästearmee ametlikult vormistati, laienes selle tegevus Inglismaa piiride taha. Juba 1880. aastal alustasid esimesed Päästearmee ohvitserid tööd USAs ja Austraalias, 1881 Prantsusmaal, 1882 Kanadas ja Rootsis. 1882. aastal jõudis Päästearmee Indiasse, 1883 Sri Lankale, Lõuna-Aafrikasse ja Pakistani. Soomes, mille päästearmeelased on erinevatel aegadel juhendanud ka tööd Eestis, alustati 1889, Eestisse jõudis Päästearmee 1927. Esimene koosolek peeti küll juba 1921. aastal, kuid asi jäi soiku ning ametlik asutamine sai teoks 31. detsembril 1927. Algselt kulges töö Eestis Rootsi Päästearmee juhendamisel, kuigi eestlased käisid Soomes õppimas ja Soome ohvitserid omakorda Eestis tööl. Ametlikult läks Eesti Päästearmee Soome alla 1937. aastal ja selline staatus püsis Päästearmee likvideerimiseni 1940. Aastail 1927-1940 tegutses Eestis viis korpust — üks Tartus, üks Rakveres ja kolm Tallinnas, kus oli organiseeritud ka supiköök.

Eesti taasiseseisvumise järel toimus siin esimene Päästearmee koosolek 1995. aastal, ametlik avamine 1996. Nende paari aasta jooksul on Eesti Päästearmee ridades olnud maksimaalselt 20 liiget, hetkel on neid 13. Üle maailma tegutseb 1,5-2 miljonit päästearmeelast 104 maal.

Ajaloo keerdkäike iseloomustab hästi Eesti Päästearmee praeguse juhi, soomlanna major Arja Laukkaneni saatus. Tema sai innustust Päästearmeesse astumiseks ühelt eestlannalt — tartlanna Therese Lappard oli 1939. aastal asunud õppima Soome Päästearmee kadetikooli ning nõukogude võimu saabudes jäänudki Soome, kus ta 1968. aastal suri.


Kuidas saada kindraliks?

Päästearmee liikmeks võib saada üsna noorelt — alates 14. eluaastast. Armeesse astumine eeldab esmajärjekorras isiklikku pöördumist, s.t. kindlat usku Jumalasse. Seejärel võetakse pürgija prooviliikmeks ehk noorsõduriks. Minimaalselt, varem teada-tuntud inimese puhul, kestab noorsõduri-periood kolm kuud, aga võõrama kandidaadi korral isegi kuni aasta. Sel ajal korraldatakse prooviliikmetele õppepäevi, peetakse loenguid. Järgneb sõduriks pühitsemine. Päästearmeelane võibki olla sõdur ehk siis armee lihtliige terve elu. Allohvitseriks saab sõdur, kes vastutab mingi kindla töölõigu eest — näiteks juhatab pühapäevakooli või laulukoori. Kursused allohvitseride jaoks viiakse läbi korpuse juures.

Kui sõduril on vähemalt üks aasta Päästearmees teenitud, on tal õigus minna õppima ohvitseriks (seda küll alates 18. ja kuni 40. eluaastani). Päästearmee ohvitseriks saamine on nagu mis tahes teinegi eriala valik — inimene peab olema veendunud, et see on tema kutsumus. Järgneb kaks aastat ohvitserikoolis (varasema nimetusega kadetikoolis). Soome ja Eesti Territooriumi vastav õppeasutus paikneb Helsingis. Õpitakse piiblilugu, Päästearmee ajalugu, kiriku ajalugu, homileetikat ehk jutlustamise kunsti, psühholoogiat, muusikat-laulu, sotsiaaltööd, majandusasju jpm. Kooli lõpetanu pühitsetakse pidulikult ohvitseriks, ta saab vastava tunnistuse. Viieaastase teenistuse järel ülendatakse leitnant kapteniks ja veel 15aastase teenistuse järel majoriks. Järgnevad kolonelleitnandi, koloneli ja komandöri auastmed, kuid neid omistatakse vaid päästearmeelastele, kes määratakse kõrgematele ametikohtadele — territooriumi juhiks jne. Kolonelid ja komandörid omakorda moodustavad Päästearmee Kõrgema Nõukogu, mille ainus ülesanne on iga viie aasta järel valida Päästearmee juht ehk kindral. Kõrgem Nõukogu kogunes esimest korda 1929, et pärast William Bramwell Boothi surma valida kolmandat kindralit. Sest ajast peale on tolles ametis olnud 11 meest ja 2 naist — William Boothi neljas tütar Evangeline C. Booth (kindral 1934-1939) ja Austraalia päritolu Eva Evelyn Burrows (kindral 1986-1993). Päästearmee kindralid on enamasti olnud kas inglased või kanadalased, kuid nende hulgas on olnud ka üks rootslane (Erik Wickberg, 1969-1974) ja üks soomlane (Jarl Wahlström, 1981-1986). Hetkel juhib Päästearmee tööd esimest korda USA päritolu kindral, Paul A. Rader, keda 1999. aasta märtsis oodatakse ka visiidile Tallinna. Päästearmee ülesehitus on üldiselt demokraatlik ja piirkonnad suhteliselt iseseisvad, kuid mõned otsused vajavad siiski kindrali kinnitust.

Päästearmee ohvitseri töö on raske, eeldab head tervist, nõuab suurt pühendumist, iga hetk tuleb olla valmis asumiseks uuele ametikohale uues paigas. Seepärast kehtib ohvitseride puhul näiteks tingimus, et abielludes säilitavad nad auastme vaid siis, kui tulevase kaasa auaste on sama — sest nii võib loota vastastikusele arusaamisele kõiges, mis puudutab kohustusi Päästearmees. Ohvitserid saavad oma töö eest palka, sõdurid osalevad Päästearmee ettevõtmistes vabatahtlikena.


Kopli korpus tegutseb

Päästearmee peakontor Eestis paikneb juba mõned aastad Kardiorus Jüri Vilmsi tänaval. Ühel ja teisel pool on abivajajatele ka putru ja teed jagatud. Juuli alguses pühitseti ja avas uksed Kopli korpus, mis asub endises kino “Lembitu” hoones, millest Päästearmee ostis sisuliselt poolteist korrust. Endisesse kinosaali on rajatud koosolekute pidamise ruum, omaaegses ooteruumis jagatakse teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti toitu, aga ka riideabi. Kodututele on pakutud võimalust end pesta. Enamuse tööd teevad vabatahtlikkuse korras sõdurid, vaid kolm inimest on hetkel Päästearmee palgal: lisaks major Arja Laukkanenile major Kirsti Reponen Soomest ja eestlanna Elle Soom. Nende sõnul tulevad Kopli korpusesse abi järele ikka lähema ümbruskonna elanikud. Putru käib hommikuti söömas umbes sadakond inimest, rekordarv on olnud 128. Eesti päästearmeelaste soov on, et nende majal oleks madal ukselävi, et inimesed ei kardaks tulla abi paluma, sest Päästearmee on kõigi jaoks. Päästearmee põhimõte toitu jagades seisneb selles, et inimene saaks oma elu taas järje peale ja suudaks ise enda eest hoolitseda. Praeguse kasvava tööpuuduse tingimustes muutub see aga üha raskemaks. Kopli korpuses töötab pühapäevakool ning Päästearmee traditsioonide järgi õpetatakse lastele pillimängu.

Päästearmee toimib üldjuhul annetuste varal ja peaks end ise ära majandama. Eesti on uus tegutsemispiirkond ja seepärast on seni mujalt tuge saadud. Eesti Päästearmee töö eest vastutab hetkel Soome Päästearmee, samal ajal kui näiteks rootslased toetavad lätlasi. Peamaja kaudu on tulnud abi USAst, Põhjamaadest. Päästearmee traditsioonilised kevad- ning sügiskorjandus, aga samuti jõulupaja korjandus on Eestis seni andnud tulemuseks ca 7000-8000 krooni ringis. Tänavune jõulupajakorjandus algab 16. detsembril...

Noore William Boothi sooviks oli elus edu saavutada. Vaevalt ta sellest unistades oskas arvata, et sõidab kunagi oma silmaga vaatama Päästearmee tänuväärset tööd Prantsusmaal, Austraalias, Uus-Meremaal, Lõuna-Aafrikas, Indias ja mujalgi. Andes au William Boothi tööle vaeste abistamisel võttis 24. juunil 1904 Päästearmee asutaja Buckinghami palees vastu kuningas Edward VII.

Päästearmee Kopli korpuses käis
Kärt Jänes-Kapp


tagasi esilehele ...


 
Horisondi e-post - horisont@datanet.ee