 |
|
|
| |
Lipp
nagu ikoon
TIIT
SAARE (1956)
ajaloolane,
uurinud lippe ja vappe 1978. aastast
|
|
| |
Juunis
sängitati viimsesse puhkepaika viimase Vene isevalitseja
perekond. Nikolai II kirstu kattis piduliku hüvastijätutseremoonia
ajal lipp, millel oli kujutatud tsaaririigi kahepealise
kotkaga vapp. Kui kaugele aegade hämarusse ulatuvad vene
rahvuslipu ja tsaari standarti juured?
Kuni Peeter I valitsemisajani domineeris vene sümboolikas
bütsantsi traditsioon. Nii puudus seal veel 17. sajandi
keskpaiku euroopalikult lihtsa kujundusega lipp, mis olnuks
eristatav suure vahemaa tagant. Tolleaegsed tsaarilipud,
stjagid, sarnanesid oma kujunduselt ikooniga. Tavaliselt
kujutati stjagil Kristust. Ivan Groznõi stjagil
oli aga ratsutav vürst-pühak inglite keskel. Aleksei
Mihhailovitši stjagi kaunistasid Moskva siluett, tsaarikotkas
ja Moskva alla ühendatud vürstkondade sümbolid. Stjagist
erines oluliselt streletsipolgu lahingulipp, millel oli
põhikujundiks euroopalik rist. Ühevärvilist lipukangast
ääristas teist värvi servis.
Inglise kuninga kingitus
1688. aasta kevadel leidis noor tsaar, 16aastane Peeter
Aleksejevitš Izmailovo mõisa ühest kuurist paadi, mille
oli kunagi Ivan Groznõile kinkinud Inglise kuningas Edward
VI. Paat tehti korda ja noor tsaar sõitis sellega mõisa
tiikidel ning Jauza jõel. Paadil lehvis ka lipp, mille arvatavasti
kujundas Peeter ise. Sellest sai alguse Peeter I eriline
huvi nii mereasjanduse kui lippude kujundamise vastu. Hiljem,
kui tsaar kasutas seda paati, "Venemaa laevastiku vanaisa",
mereparaadide vastuvõtmiseks, lehvisid sellel Peetri kujundatud
güüs ja karabelnõi štandart.
Lipukavandaja Peeter
Karabelnõi štandarti ehk tsaaristandarti kujundamisel
lähtus Peeter I Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi kotkaga
keisrilipust. 1700. aastal lisas ta sellele kolm kaarti,
millel kujutati Valge, Musta ja Kaspia mere rannajoont.
Pärast Neeva suudmes asunud Nöteborgi vallutamist lisati
lipule kaart Balti mere rannajoonega.
Peeter I loomingulised otsingud ei piirdunud ainult ülaltoodud
standartiga. Tema käe all valmisid tol ajal kõikide kasutatavate
lippude ja vimplite kavandid. Paljud neist ebaõnnestusid,
õnnestunud disainiga lipud on aga kasutusel tänapäevani.
Üks Peetri õnnestumisi oli trikoloor, mille kavandamisel
lähtus Peeter Madalmaade ehk Hollandi lipust. Oli ju Holland
tollal üks tugevamaid mereriike Ühendatud Kuningriigi kõrval.
Peetri välismaalastest sõprade hulgas osales Vene laevastiku
loomisel hollandlane Franz Timmermann. Vene trikoloori
värvide järjestus matkib Madalmaade vanimat merelippu, mida
kasutasid 16. sajandil meregöösid. Tsaar võis lähtuda siin
aga ka asjaolust, et värvide järjestuse kaudu eristada oma
lippu Hollandi lipust. Vene ajaloolane P.I.Belavenets
on püüdnud värvide valikut ja järjekorda põhjendada varasema
Vene merelipu olemasoluga. Nimelt olevat esimesele Vene
sõjalaevale "Orjol", kui see 1668. aastal vette lasti, heisatud
streletsilipu eeskujul valmistatud sinise ristiga valge-punane
plagu.
Esimene valge-sinine-punane trikoloor valmis 1693. aastal
ja selle kinkis Peeter I peapiiskop Afanassile. Lipul
oli ka kuldne tsaarikotkas. See kotkaga trikoloor ehk tsaarilipp
kujunes esimeseks standartseks sõjalipuks nii merel kui
maal. Trikoloori alusel kujundas Peeter I ka üheksa triibuga
admiralilipu, mis samuti matkis Hollandi admiralilippu.
"Suure saatkonna" naasmisel Lääne-Euroopast tõi Peeter I
Britanniast kaasa šotlaste Püha Andrease diagonaalristi
(vt. "Horisont" 3/1994), mida ta kasutas kõigepealt seoses
Aasovi kampaaniaga. Risti kasutamist põhjendas fakt, et
Jeesuse jünger Andreas suri märtrina Sarmaatias (Lõuna-Venemaal).
Kõigepealt asutas tsaar uue sümboli õigustamiseks Andrei
Pervozvannõi ordeni.
Andrease ristiga lipp lehvis esmakordselt 1699. aastal sõjalaeval
"Krepost", millega sõideti läbirääkimistele türklastega.
Lipp oli oma kujunduselt ebaõnnestunud, kuna sinine rist
sulas kauguses kokku trikoloori värviliste laidudega. Õnnestunuks
osutus aga Briti Union Jack'i eeskujul valmistatud
laeva vöörilipp, güüs, mis heisati ka merekindlustele.
Veel oli güüs ka kindraladmirali tunnuseks.
Iseseisvalt oli Andrease rist esindatud "liiniadmiralide"
lippudel. Need kolm erivärvilist plagu tähistasid, vastavalt
trikoloori värvide järjekorrale, põhilaevastikku, avangardi
ja arjergardi komandöre ja nendele alluvaid laevu. Neid
lippe kasutati eelkõige merelahingus, kus kogu laevastik
jaotati kolmeks taktikaliseks üksuseks.
Ahtrilipul vahetas Andrease rist trikoloori välja 1719.
Sellel algsel Andrejevski flagil oli rist kuni 1712.
aastani hõljuv. Siitpeale aga ulatusid diagonaalristi, saltiiri,
harud lipu nurkadesse. Trikoloor jäi edasi militaarsümboolikasse
vimplina. Kolmevärviline lipp ise aga kujunes tsiviillaevastiku,
kaubalaevade, tunnuseks kui kommertšeski flag.
Rahvuslik ärkamine
Venemaal Peeter I kujundatud lipud olid kõik tsaaririigi
ja selle asutuste sümboliteks ega kuulunud kasutamisele
eraisikute poolt. Rahvuslipu küsimus tekkis 19. sajandil
seoses vene rahvusliku ärkamisega pärast 1812. aasta isamaasõda.
Esimest korda kasutati rahvusvärvidena must-kollast-valget.
Kuuldes Napoleoni lüüasaamisest Waterloo all 1815,
heiskasid Moskva linna elanikud oma rõõmu väljendamiseks
kõikjale Vene vapivärvides lipud.
1858. aastal tsaar Aleksander II Vabastaja ajal kinnitas
Senat vapivärvides trikoloori V.Adlerbergi ettepanekul
ainsaks Vene riigilipuks ja seega ka rahvuslipuks. See akt
tekitas aga vastuseisu vene haritlaste ja aadelkonna seas,
kes pidasid õigemaks Peeter I trikoloori. Vapivärvides lippu
peeti saksapäraseks, kuna selle värvid ühtisid must-kollase
Saksa Püha Rooma/Austria-Ungari impeeriumi lipuga. Siit
sai alguse aastakümneid kestnud vaidlus n.-ö. õigete Vene
värvide üle. Kumbki pool, nii valge-sini-punast toetavad
vene haritlased ja aadlikud kui ka "saksa värve" pooldavad
õukondlased, viitas vaidlusaluste värvide kasutamisele juba
Peeter I poolt. Arutelu esimese vooru lõpetas tsaar Aleksander
III, kes 1883. astal taastas oma ukaasiga valge-sini-punase
kolmvärviku staatuse merelipuna (natsionalnõi kommertšeski
flag). "Saksa lipp" jäi eraisikute poolt kasutatavaks
rahvuslipuks (gerbovõi narodnõi flag).
Vaidlus jätkub
Reaalses elus sagenes aga merelipu kasutamine Vene rahvuslipuna,
kuna see seostus enam vene patriotismi ja sõjalise kuulsusega.
Värvikolmikut seostati ka heraldiliselt korrastatud Moskva
vapiga: hõbedane Georg ja hobune, sinine mantel ja
punane kilbiväli. Veel olid värvid kujunenud panslavismi
sümboliks. Ametlikult esines see värvigamma Serbia ja Tšernogooria
ning osaliselt Bulgaaria lipul. Samu värve kasutasid rahvuslippudel
Austria-Ungaris elavad tšehhid, slovakid, sloveenid ja horvaadid.
Valge-sini-punase prioriteeti põhjendas ka maailmasõja eelõhtul
tihenenud poliitiline koostöö Prantsusmaa ja Britanniaga
(Entente).
20. sajandi algul jätkunud vaidlus otsustati lõpetada kompromissiga.
1905. aastal kujundati uus riigilipp, mille aluseks oli
merelipp kollase ruuduga güüsil. Ruut kujutas musta kotkaga
tsaaristandarti. See kompromisslipp jäi aga vaidluse ja
puhkenud maailmasõja tõttu kinnitamata. Pärast veebruarirevolutsiooni
kujunes kommertšeski flag ainsaks Vene riigilipuks,
kuigi seda ametlikult kinnitada ei jõutud. Enamlaste oktoobripööre
asendas trikoloori punalipuga.
Punase kultus
Punalipu ametliku kinnitamisega Vene Sotsialistliku Föderatiivse
Nõukogude Vabariigi tunnuseks trikoloori kasutamine keelustati
ja selle heiskamine võrdsustati kontrrevolutsioonilise tegevusega.
Punase kultus muutus "töörahvariigis" totaalseks absurdiks,
millest "Horisondi" vanematel lugejatel on ettekujutus olemas.
Lipuajaloo seisukohalt tähendas nõukogude punalipp tagasiminekut
antiikrooma ja islami traditsioonide juurde. Seda iseloomustab
ühevärvilisele kangale maalitud või õmmeldud tekst või initsiaalid.
Vene SFNV, 1937. aastast NFSV lipul olid slaavilikud tähed
RSFSR.
Nõukogude sümboolikas moodustas erandi merelipp, mille kujunduses
oli lubatud kasutada piktograafilisi ja värvilisi sümboleid.
Enamkasutatavaks embleemiks kujunes punatäht, mis muutus
ka Nõukogude Liidu riigilipu üheks sümboliks. Sinine sümboliseeris
mälestusena tsaari merelipult Vene sõjalaevastiku traditsioone.
Sinine jäi alles ka 1930. aastatel kinnitatud uuele merelipule.
Vene NFSV riigilipule kinnitati sinine püstlaid 1954. aastal.
Värv tuletati Andrei Pervozvannõi ordenilindilt, mida kandis
tsaariliku tunnusena ennast Peeter Kolmandaks nimetanud
Jemeljan Pugatšov.
Uuesti kujunes valge-sini-punane kolmvärvik Vene riigitunnuseks
1991. aastal president Jeltsini ukaasiga. Lippu ei
ole kinnitanud veel Riigiduuma.
Vene lipuvärvid tähendavad ausust (valge), ustavust (sinine)
ja mehisust (punane).
1688.
aastal Izmailovo mõisas vette lastud "Vene laevastiku
vanaisal" lehvis Peeter I standart, mis oli aluseks
hilisemale riigistandartile. |
|
 |
| |
Tsaar
Aleksei Mihhailovitši stjag 1668. aastast.
|
| |
 |
| |
"Orjoli"
lipp aastast 1668. |
 |
|
 |
|
 |
|
 |
| Karabelnõi
štandart 1703-1917. Kotka küüniste ja nokkade vahel
on kaardid Valge, Kaspia, Musta ja Balti mere rannajoonega. |
|
Kokard |
|
Aasovi
retke lipp 1699. aastast, mis lehvis sõjalaeval "Krepost". |
|
Andrejevski
flag
1717-1712.
|
 |
|
 |
Andrejevski
flag
1712-1917
(uuesti 1991). |
|
1693.
aastal piiskop
Afanassile kingitud
tsaarilipp. |
 |
Vene
admiralide lipud 1700-1865.
1. admiral - põhilaevastiku juht.
2. admiral - avangardi juht.
3. admiral - arjergardi juht. |
 |
|
 |
|
 |
Vene
ja Hollandi
admirali lipp
17.-18. sajandil. |
|
Güüs
1700-1917. |
|
Güüs
1924-1932. |
 |
|
 |
|
 |
Gerbovõi
narodnõi
flag. Riigilipp
1858-1883. |
|
Kompromisslipp. |
|
Sõjalaevastiku
lipp
1935-1991. |
 |
|
 |
Vene
SFNV lipp
1920-1936. |
|
Vene
NFSV lipp
1954-1991. |
tagasi
esilehele ...
|
|
|