 |
|
|
| |
Kes
avastas neljanda veregrupi ja täi tähnilise tüüfuse levitajana?
HARRI
JÄNES
meedik |
|
| |
Tšehhi ja eesti rahva minevikust võib leida huvitava kultuuriloolise
kokkusattumuse. Teatavasti jagas esimene eestikeelne ajakiri
"Lühhike öppetus...", mis ilmus Põltsamaal 1766-1767, lugejaile
arstlikke nõuandeid. Ja ka esimene Tšehhimaal trükitud teadusraamat
- Albik z Unièova (1358-1427) kirjutatud "Vetularius"
käsitleb arstiteadust.
Tšehhi arstiteadlaste hulgas pole vähe neid, kelle nime
või töötulemusi teab iga arstiteaduskonna üliõpilane. Paljud
tšehhi õpetlased on jätnud kustumatu jälje meditsiini ajalukku.
Valdav enamik tuntud tšehhi meedikuid õppis ja hiljem ka
töötas Praha Karli ülikoolis.
18. sajandi teisel poolel ei olnud anatoomia ega füsioloogia
veel kujunenud iseseisvaks teadusharuks. Tavaliselt tegeles
üks teadlane korraga mõlemal erialal. Nii ka tšehhi anatoom
ja füsioloog Jiøí Procházka (1749-1820), kes
uuris närvisüsteemi ehitust ja talitlust. Ta rajas refleksiteooria
alused ning näitas katseliselt veel kord, et seljaaju eesmised
juured juhivad motoorseid, tagumised aga tundeimpulsse.
1779. aastal avaldas Jiøí Procházka töö "Anatoomiline
traktaat närvide struktuurist". Ta asutas Prahas ja Viinis
anatoomiamuuseumi.
J. Procházka tööd jätkas Jan Evangelista Purkyné
(1787-1869), kes pani aluse mikroskoopilisele anatoomiale
- histoloogiale. Ühena esimestest töötas ta aastail 1825-1837
välja õpetuse taimede ja loomade rakulisest ehitusest. Oma
uurimustes käsitles J. E. Purkyné peale tsütoloogia veel
embrüoloogiat ja nägemise füsioloogiat. Purkyné nime kannavad
suured närvirakud väikeajus, südame erutusjuhtekiud ja füsioloogiline
fenomen, mis seisneb silma suhtelise heledustundlikkuse
nihkumises hämaruses spektri sinise osa suunas. 1839. aastal
asutas ta Wroc»awis maailma esimese füsioloogiainstituudi.
Silmapaistev patoloogilise anatoomia rajaja oli tšehh Carl
Rokitanský (1804-1878). Koos kuulsa saksa õpetlase Rudolf
Virchowiga (1821-1902) tegi ta suurt tööd, et uuele
meditsiinidistsipliinile eluõigust võita. Lahangumaterjali
kogumine ja süstematiseerimine võimaldas selgitada ja täpsustada
haiguste olemust ning avastada uusi haigusvorme. Tal oli
palju edukaid õpilasi.
C. Rokitanskv tegutses küll ühes suunas R. Virchowiga, kuid
kahe suure teadlase arusaamad haiguste põhjustest olid täiesti
erinevad. Kui C. Rokitanský pooldas 19. sajandiks juba vananenud
humoraalpatoloogiat, mille järgi haiguste peapõhjus on organismi
vedelike ebanormaalne seisund ("mahlade riknemine"), siis
R. Virchowi arusaamad olid edumeelsemad, sest tsellulaarpatoloogia
esindajana väitis ta, et haiguste peapõhjused peituvad rakkudes.
Peale anatoomia ja füsioloogia on tšehhi teadlased jätnud
püsivaid jälgi teistegi meditsiiniharude ajalukku.
Parasitoloog S. Prowazek (1875-1915) avastas 1913.
aastal riidetäis tähnilise tüüfuse tekitaja, mis kannab
tema nime - Rickettsia prowazeki. Tähniline tüüfus
on kõrge palavikuga kulgev raske nakkushaigus, millesse
varem suri 30% haigestunuist. Tänu antibiootikumravile on
nüüdisajal suremus vähenenud. Peale riidetäi siirutavad
riketsiat ka peatäid, kes samuti nakatuvad haige inimese
vere imemisel. Taudina esines tähnilist tüüfust eeskätt
sõja ajal, kui täid levisid laialdaselt.
Tänu S. Prowazeki uurimistele võeti kasutusele lihtne, kuid
tõhus meetod tähnilise tüüfuse leviku piiramiseks - täitõrje.
Eestis oli viimane kohapealne tähnilise tüüfuse juht 1963.
aastal, pärast seda on haigust diagnoositud ainult sissesõitnuil.
Karli ülikooli neuroloogia- ja psühhiaatriaprofessor Jan
Janský (1873-1921) saavutas maailmakuulsuse inimese
veregruppide uurimisega. Esiteks kinnitas ta austria immunoloogi
Karl Landsteineri kirjeldatud kolme veregrupi (A,B
ja 0) olemasolu, teiseks avastas ta 1907. aastal neljanda
grupi (AB) ja leidis alagrupid A1 ja A2. Ta märgistas veregrupid
rooma numbritega I-IV. Alles 1928. aastal kinnitas Rahvaste
Liidu hügieenikomisjon paralleelklassifikatsiooni: 0-, A-,
B- ja AB-grupp.
Entsüklopeediates ja teistes teatmeteostes võib leida veel
rohkesti tšehhi arstiteadlaste nimesid, kes on loonud oma
koolkonna, arendanud kliinilist meditsiini ja pedagoogidena
elavad edasi mitme põlve meedikutes.
Tagasi esilehele ...
|
|
|