 |
|
|
| |
Toimetaja
veerg
REIN VESKIMÄE
toimetaja
|
|
| |
On huvitav tõdeda, et maailm koosneb suures osas pöörlevatest
ja tiirlevatest kehadest (osakestest). Seda nii makro- kui
mikromaailmas. Maa ja teised planeedid on tiirelnud ümber
Päikese oma 4,5 miljardit aastat, samal ajal ümber oma telje
pööreldes. Elektronid alustasid esimesi teekondi ümber aatomi
tuuma - siis kui tekkisid vesiniku ja heeliumi esimesed
aatomid - juba 700 000 aastat pärast Universumi sündi (15
miljardi aasta tagune Suur Pauk!).
Kulus aga aastatuhandeid, enne kui inimene üldse niisugustele
järeldustele tuli. Päikesesüsteemi nüüdisaja maailmapildile
pani aluse teatavasti Poola õpetlane Mikolaj Kopernik
16. sajandi keskpaiku. Aatomiasjadest arusaamisega läks
palju kauem aega. Ainult pisut üle 100 aasta teatakse elektroni
olemasolust. Aatomi Päikesesüsteemi sarnase ehituse (planetaarse
aatomimudeli) pakkus välja Inglise füüsik Ernest Rutherford
alles meie päevil, 1911. aastal.
Arvan, et seetõttu teame meiegi üheskoos hoopis rohkem sellest,
mis on kaugel ja kõrgel, aga vähem sellest, mis lausa nina
all toimub. Viimastel aastakümnetel on aine süvaehituse
uurimiseks ehitatud järk-järgult üha võimsamaid kiirendeid
ja püütud kinni kosmosest tulevaid suure energiaga osakesi.
Tehislikul teel on kiirendites suudetud anda eeskätt elektronidele
ja prootonitele niisuguseid energiaid, mis aine aatomituumadega
kohtudes sealt "kilde" lahti löövad või üksteisega põrkudes
uusi osakesi tekitavad ja mikromaailma kohta niiviisi üha
uut päevavalgele toovad.
Analoogia planeedisüsteemiga ilmneb ka siin. Kui ikka mõni
kogukas boliid või veel hullem, oma orbiidilt pääsenud asteroid,
meid suure hoo pealt tabab, siis, nagu öeldakse, on lool
lõpp. Või vähemalt killud lendaksid - mulda ja muda, kive
ja kruusa oleks terve maailm täis. Eks niimoodi ole aegade
jooksul ka juhtunud, tõenditeks taime- ja loomakoosluste
väljasuremine ja armid Maal ning kliimamuutused. Kiirendienergiatega
osakeste kokkupõrgetel tekkiv uute osakeste laviin on põhimõtteliselt
samalaadne, ent mitte tragöödiaga lõppev, vaid füüsikute
poolt lausa oodatud sündmus. Niisugustest laviinidest on
tänaseks üles leitud paar-kolmsada elementaarosakest, millest
huvitaval kombel mahub tavaaine aatomi koostisse vaid kolm.
Et sellest arvukast seltskonnast ja nende kohast Looduses
mingi pilt ka "Horisondi" lugejale luua, alustasime Tartu
Ülikooli Füüsika Instituudi teadlastega arupidamisi juba
kaks aastat tagasi. Mis kollektiivselt kavandatust välja
koorus, saate näha seda "Horisondi" numbrit lehitsedes.
Kui meelde tuletada, et 10 kuud varem (mullu juunis, "Horisont"
nr.4) ilmus Päikesesüsteemi erinumber (Kopernik jõudis Rutherfordist
ette ligi nelisada aastat), siis peaks nüüd meie lugejal
mingi ettekujutus Looduse kehade tiirlemisest-pöörlemisest
ja muudest rännuteedest vahest tekkima. Seda ka juhul, kui
mõni kaelamurdvam lugu vahele jätta.
Tänan kõiki käesoleva ajakirjanumbri autoreid. Eriti aga
dr. Jaak Lõhmust, kes suure innuga kirjutas, oma
rikkalikust kogust pilte valis ja koostamisel-kujundamisel
head nõu andis.
Mikromaailm on Teie ees!
tagasi ...
|
|
|