2 / 1 9 9 8  M Ä R T S  
 h o r i s o n t  
   
 I N I M E N E  L O O D U S  U N I V E R S U M
  Universum on täis muusikat
REIN VESKIMÄE (1936)
"Horisondi" reaalteaduste toimetaja 1967. aastast.
 
 
Augustiöödel laotub üle Eestimaa metsade, niitude ning põldude sinkjasmust taevas, millest teravam silm võib üles leida paar-kolm tuhat tähte. Ning üle lugeda veel langevad tähed - meteoorid, mida augusti algul aina sajab ja sajab... Seejuures soovida, soovida unelmate täitumist. See on tavaline igal aastal korduv perseiidide tähesadu. Aga ometi ebaharilik, lummav vaatepilt. Ja kujutage nüüd ette, et ühel niisugusel soovide täitumise ööl musitseerib sihvakate männitüvedega palistatud taluõuel oma sünnipäeva südaööl äsja kingitud klaveril 14aastaseks saanud poiss. Kõlab muusika, mille esmaettekandel puudub peale oma pere laiem kuulajaskond. Aga siiski - kuulajaiks on noorukist helisid välja meelitanud tähed, teiste seas Kassiopeia tähtkuju. Tema auks sünnib esimene pala hilisemast tsüklist "Tähistaevas". Oma inspiratsioonihoo valab tundmatu helilooja sealsamas ühe hingetõmbega ka nootidesse. Muusikaline terviklik "Tähistaevas" kui niisugune, on tol ööl vaid unistus, kui sedagi. Ent usu või ära usu - tollase Tallinna Muusikakeskkooli õpilase Urmas Sisaski see soov on poolenisti juba praegu täitunud! Ja mitte ainult unistades, vaid tegeliku tähistaevaga koostööd tehes.

Eelmise aasta augustis, 23 aastat pärast Vääna männimetsade rüpes sündinud öömuusikat, korraldas ta astronoomidele ja kõikidele huvilistele perseiidide vaatlusi Jänedal. Seal asub helilooja Urmas Sisaski tähetorn. Teistest omataolistest eristab teda kirjapildis kaks sõna - muusika ja planetaarium: niisiis Jäneda muusikatähetorn-planetaarium, mis ainulaadne kogu maailmas.

Teleskoop ja klaver
12aastane Urmas elas koolipäevil mõnda aega abiturientidega ühes ühiselamutoas. Arvatavasti õnneks, sest nagu jutust selgub, hakanud ta suuremate äraolekul nende kappides sobrama, küüned lausa kihelenud. See temp määras paljuski tema käekäigu, sest kättesattunud astronoomiaõpik mõjus nagu narkootikumisüst verre. Peagi ehitas ta oma kodus Väänas esimese teleskoobi: toruks sai tapeedirull, prilliklaasidest ja uhiuue "Smena" objektiivist valmistas objektiivi ja okulaari. Laudadest ehitas aga kahe meetri kõrguse vaatetorni, kuhu oma paberteleskoobi vaatlusteks valmis seadis. Hiljem õnnestus hankida naabruses asuvast raketibaasist pikema toru ja valmistada 4meetrise fookuskaugusega teleskoobi. Esimene vaatlus sellega läks veidi aia taha - objektiivi ei sattunud mitte 2 kilomeetri kaugusel asuva talumaja harja kohal rippuva Skorpioni tähtkuju täht, vaid oma kambris lahtiriietuv naisterahvas. Nii et esimene rõõm sellestki objektist läbi teleskoobi...

Veel varem, kui taevast, oli Urmas Sisask sisse võetud muusikast. Aarne Oidi ja Uno Naissoo laulud olid 10aastase poisi meelispalad. Vääna jahilossi pidudel, kus palju rahvast käis, oli vaja abiks olla ka muusika tegemisel. Ema akordion oli liiga suur, et see rinnale võtta. Seepärast pani ta pilli põlvedele, tõmbas jalgadega lõõtsale tuule sisse ja mängis seda nagu klaverit, oma kuulmise järgi. "Keila-Joa raketibaasis käisin tšastuškasid mängimas. Vene sõdurid aitasid meil kodus selle eest heina teha ja sauna ehitada. Niisuguse vahetuskaubana läksid minu etteasted täie ette. Ent muusikakeskkooli kolmandasse klassi minnes ei osanud ma veel päris klaverit mängida ega tundnud nootegi. Ometi läks kõik kuidagi iseenesest. V klassis üritasin juba Tšaikovski esimest klaverikontserti mängida. Selle õnnestumise nimel sai harjutatud päevi ja öid," meenutab kaugeid aegu ta ise, nagu oleks kõik alles eile alanud.

Tallinna Muusikakeskkoolist Kivimäel viis suusarada sageli ka Hiiu tähetorni, kus astronoom Peep Kalv teda ja teisi temaealisi lahkelt vastu võttis. Mõnikord tassis oma paberteleskoobi koolimaja katuselegi, sest Kivimäe ööd olid pimedamad kui Hiiul, kuhu Mustamäe valgus sisse kumab. "Mind peeti seetõttu natuke hulluks küll. Kuid vahel käisid noored kenad tüdrukudki katusel tähtede poole õhkamas. Sel ajal ei olnud säärane tegevus eriti populaarne ja kui kuuldi, et kirjutan veel tähemuusikat, siis peeti mind eriti imelikuks."

Ent sellest ta ei hoolinud. Kui tavaliselt piirduvad taevavaatlused Suure Vankriga, siis Urmas tegi endale tähtkujud selgeks ühe ööga. Algul, kui nende ametlikest nimedest veel suurt ei teadnud, kippus ise fantaseerima ja klapitas tähed kokku omamoodi, pannes neile enamikus lindude ja loomade nimed. Ühe neist ristis Sõjaväeks, mille keskel asub seniajani Kindrali-nimeline täht. Kui aga 1970. aastate alguse "Horisontides" avaldati tähtkujude kaardid, ning Urmas nende järgi taevast uurima hakkas, ununesid omakonstrueeritud tähtkujud sootuks. Siis selgus ka, et Sõjavägi oli ühe mütsi alla koondanud Karjase ja Põhjakrooni. "Peagi sain aru, et tähtkujud muudavad öö jooksul oma asendit, et näiteks Karjane tõuseb püsti asendis, loojub aga selili. Täpselt nii nagu kõik karjapoisid tegelikus elus," muheleb Urmas. Tollest ajast on järele jäänud veel hulk vihikuid, mida andis välja tema enda kirjastus "Metsavahe". Nendes avaldatud märkmeid looduse ja loetu kohta, vaatlusandmeid päikese- ja kuuvarjutustest, tähtedest, planeetidest ja muust võib praegugi sirvida.

Kahe tee vahel
Muusika ja taevas - need paelusid jäägitult. Annet, huvi ja kiindumust näis jätkuvat mõlema jaoks. Ent kas suudab üks nooruk mõlemaga tegeleda? Niisugused mõtted olid ilmselt läbinud juba mitmeid kordi Urmase kasuisa pead, kui ta väikemeest tema kooliteel pühapäeva õhtuti Väänast Tallinna poole bussipeatusse saatis. "Kord, kui me koos kooliteed tallasime, seisatas ta, öeldes mulle mõtlikul moel, et kui sa tahad tegeleda astronoomiaga, siis tuleks ikka valida reaalkallakuga kool. Muusikakoolis käies ei tohiks taeva ja tähtede peale suurt aega kulutada. Äkki jäi ta ühel teelahkmel seisma, vaatas kahele poole ja ütles: "Sinu eesmärk on jõuda praegu bussipeatusse. Selleks on siin kaks teed. Kruusatee on muusikatee, okastega kaetud sammaldunud metsarada tähistagu tähtede poole minekut. Mõtle hästi, millist teed pidi sa lähed!" tegi kasuisa karmi otsuse."

Urmase olukord meenutas õudusunenägu. Mida teha, kui tähed lausa tirivad enda poole ja muusikast ammugi loobuda ei suuda. Otsus oli ootamatu. Ta tormas sihtpunkti poole kahe tee vahelt. See oli raske minek. Sügiseses pimeduses komistas juba esimesele ettejuhtuvale kivile nina katki, koperdas porilompides, puude oksad tirisid riided narmendama, takjad kriimustasid käsi ja nägu. Aga bussipeatusse viis valitud rada ometi. Papsilgi ei jäänud muud üle, kui isepäise poisi teguviis heaks kiita. See oli hea märk.

Urmas Sisaski muusika- ja tähearmastusest saab pikemalt lugeda trükinumbrist järgmiste alapealkirjade all:.

Jäi muusika, jäid tähed
Universumi klaviatuur
Mikromaailma muusika
Urmas Sisask ja Jäneda


tagasi ...


 
Horisondi e-post - horisont@datanet.ee