 |
|
|
| |
Hiiglased
Narva jõel
VAHUR MÄGI (1936)
Tallinna Tehnikaülikooli humanitaar- ja sotsiaalteaduste
instituudi aseprofessor |
|
| |
Saekojad ja kalevivabrikud
Narva kandis laiunud metsad lubasid aastasadade vältel
arendada metsaäri ja metsatööstust. Viimast soodustas võimsa
kose olemasolu. Varasemad teated Narva kose veejõu kasutamise
kohta ulatuvad kaugesse minevikku. Georgi saarel arvatakse
saeveski seisnud juba 14. sajandil. Ordumehed rajasid joale
jahuveski. Sealne veekukkumine köitis ka rootslaste pragmaatilise
kuninga Gustav Adolfi meeli. Eesti metsal oli Läänes hea
minek. Laevatäite kaupa läks teele saelaudu, palke, põletuspuid,
laevaehitusmaterjale. Ostjateks peamiselt Hollandi, Inglise,
aga ka Saksa, Prantsuse, Hispaania ja Taani kaupmehed. Isegi
Portugal hankis Narvast mastipuid. Joala mõisale kuulunud
saeveski oli võimsamaid Põhja-Euroopas. Ühtaegu tegutses
seal 12 saeraami, millest igaüks neelas 10 000 palki aastas.
Nõnda kestis läinud aastasaja alguseni, mil metsarikkused
hakkasid ammenduma. Kose ümbruses ja jõesaartel paiknenud
saekodadel tuli taanduda ning anda ruumi uutele ettevõtetele.
Nendeks said kalevivabrikud, mille ilmumine tähistas ühtlasi
tööstusliku pöörde algust Eestis. Seejärel rajati kose piirkonda
linavabrik. 1857. aasta kevadel pandi Kreenholmi saarel
nurgakivi veel ühele käitisele - puuvillamanufaktuurile.
Ajendiks jällegi kose odav veejõud. Ehkki jõe kaldal asus
juba mitu kopsakat ettevõtet, leidus vaba energiat küllalt
ja suurem jagu vett voolas ikka veel jõude mere poole. Liiati
lihtsustas mere lähedus Egiptusest ja Ameerikast ostetava
toorpuuvilla kohaletoimetamist. Aluskapital 2 miljonit rubla
lubas ettevõtte seadmestada selle aja parima tehnikaga.
Jõuseadmetena nähti ette 6 suurt vesiratast, millest valmis
ehitati neli. Kanalid, mida mööda vesi jõuratasteni viidi,
kulgesid saare külgedel. Ketrussaali käitas kaks 500 hj
ratast, kumbki kudumissaal pandi liikuma 180hobujõulise
ratta abil. Jõgi jäeti tõkestamata. Üksnes ajuti, väga madala
vee puhul, kasutati lahtivõetavaid paise.
Mõõtmetelt keskmine
Lähem kirjeldus Kreenholmi jõuseadmete kohta pärineb
1874. aasta suvest, kui nendega käis tutvumas Peterburi
Mäeinstituudi rakendus- ja mäetööstusmehaanika prof. Ivan
Time. "Juba ammu olin tahtnud näha Narva koske. Mind ei
tõmmanud sinna mitte rännumeestele igiomane soov imetleda
uhket vaatepilti, vaid eeskätt pidasin silmas tutvumist
sellele kosele rajatud hämmastavate hüdrotehniliste ehitistega.
Narva omast on ju palju maalilisemaid ja vägevamaid jugasid,
ent seesuguseid hiiglaslikke jõumasinaid kui siin, ei leia
kusagilt mujalt maailmas."
Sajatonnine metallist vesiratas töötas surukõrgusega 5,2
m ja tegi minutis neli täistiiru. Ratta kandetarindi moodustasid
kaks kodaravõrku, mõlemas tosinajagu kiirjat ja teist samapalju
põigitist kodarat. Prof. I. Time annab rataste läbimõõduks
30 ja laiuseks 25 jalga, seega siis vastavalt 9,15 ja 7,6
meetrit, kuid kirja on pandud ka teistsuguseid arve. Maailma
suurim vesiratas seati 1843 üles ühes viltkangavabrikus
Firenzes. Selle läbimõõt moodustas 23,3 m, kuid ratas oli
kitsas ¾ 0,6 m, mistõttu suutis arendada ainult 30hobujõulist
võimsust.
Võimsuselt ületamatu
Vesiratta võimsus sõltub tema mahust, niisiis vee hulgast,
mille ratas ajaühikus vastu võtab, viimane omakorda ratta
laiusest ja pöia kõrgusest. Kreenholmi 500 hj ratta veekulu
oli 9 m3 sekundis. Kui reastada 19. sajandi vesirattad võimsuse
järgi, näeme, et olemasolevail andmeil olid Narva kosel
rakendatud vesirattad kahtlemata maailma kõige võimsamad
sedalaadi seadmed. Võimsuselt järgmine, 200 hj vesiratas
töötas ühes New Yorgi metallivabrikus. Võimsate hiigelvesirataste
ehitamise kõrgaeg langeski 19. sajandi keskele. Hiljem,
seoses veeturbiiniehituse edenemisega, püstitati neid järjest
harvem. (Uute vesirataste keskmine võimsus jäi püsima 50-70
hj-le.)
Vesirataste asemel turbiinid
1850. aastatel hakkas hüdrotehnikas levima vesirattast
märksa täiuslikum jõumasin ¾ veeturbiin. Varsti asendati
ka Narvas palju ruumi nõudvad ja talvekülmaga ebatäpselt
töötavad vesirattad turbiinidega. 1868 seati purunenud vesiratta
asemele ketrussaalis töösse reaktiivtoimega Jonvali turbiin,
võimsusega 1300 hj. Selle tööratas tegi 60 pööret minutis,
võttes sekundis vastu ligikaudu 17 m3
vett. Jonvali turbiin paistis silma heade hüdrotehniliste
omadustega. Selles rakendati esmakordselt imevtoru, mis
lubas tõsta tööratta veepinnast kõrgemale, kaotamata võimsust.
See lihtsustas ratta hooldamist, mis oli eriti tähtis, arvestades
põhjajää esinemist Narva kosel. Turbiini põhiosad olid valmistatud
malmivalust, juhtrattal paiknes 20 malm-, töörattal 30 teraslaba.
Vähendamaks labade jäätumise ohtu, kaeti need mennikuga.
Seade oli töökindel ja talus hästi ülekoormust.
Enam kui veerandsajandi vältel olid Kreenholmi turbiinid
maailma võimsaimad hüdromasinad. 1873 näidati siinse turbiini
mudelit Viini maailmanäitusel.
Vesirataste väljavahetamine Narvas jätkus. Viimasena sai
uue jõuallika vana kangrusaal. Kõik Narva turbiinid tegi
firma Maschinenfabrik Augsburg. Vee juhtimiseks turbiinidesse
tuli lisaks olemasolevatele raiuda veel üks kanal Georgi
ja Joala vabriku tarvis. Narva tööstusel oli põhjust uhkust
tunda eeskujuliku jõumajanduse üle. Ameerika mandril ei
töötanud siis veel ainsatki märkimisväärse võimsusega hüdrosõlme.
Olukord muutus alles sajandi lõpukümnendil, kui 1895 anti
käiku Niagara kose ülemine jõujaam, mis seadmestati kuni
3500 hj turbiinidega. Paar aastat enne Esimest maailmasõda
võeti Narvas kasutusele esimene kahepoolne sissevooluga
Francise-turbiin.
Silmapiiril elekter
Kosk tagas Narvale keskse koha meie tööstuses. Seal
asus Eesti suurim käitis Kreenholmi Manufaktuur, mis oma
400 000 värtnaga kuulus maailma võimsamate tekstiiliettevõtete
hulka. Ent Narva kanda oli veel üks roll ¾ siinne tööstus
vajas hulganisti toorainet, mille tootmisse haarati eesti
põllumees. "Postimees" kirjutas: "Kõige enne pöörab end
meie silm Narva linna poole. Rohkem kui pool osa linna on
vabrikud. Kõige suuremad neist on kolm: Kreenholmi poolvilla-,
siis linakedramise- ja viimaks kalevivabrik. Kõige suurem
neist on esimene, aga tähtsamad on teised kaks meie maa
kohta, sest sinna ostetakse meie põllumeeste käest linu
ja villa lõuendiks ja kaleviks teha. See annab meie põllumeestele
ka osa teenistusest, sest suur osa terve Eesti- ja Liivimaa
saagist läheb kauplemise läbi neisse vabrikutesse."
Hoolimata edusammudest hüdromasinaehituses, leidis veejõud
tööstuses siiski tagasihoidlikku rakendamist, peamiseks
komistuskiviks raskused energia viimisel töömasinateni.
Pikka aega valitses selles osas mehaaniline ülekanne, kuid
see oli kallis ja kasutegur madal. 1880. aastatel saadi
jagu elektrijõu edastamise tehnilistest keerdsõlmedest,
ning 25 kV kõrgepingeliini avamisega Laufeni ja Maini-äärse
Frankfurdi vahel algas vahelduvvoolu võidukäik. Esmakordselt
ajaloos osutus võimalikuks energiat suurte kauguste taha
juhtida, mis tähendas ka uue ajastu sündi veejõumajanduses:
loobuti kohmakatest hüdromehaanilistest jõujaamadest, nende
asemele astusid hoopis käepärasemad hüdroelektrijaamad.
Ikka sagedamini kostis hääli, et ka Narva kosk tuleb panna
elektrivoolu tootma.
tagasi ...
|
|
|